Kui riik hakkab kasuvanemaks – lastekaitse röövis vanematelt vägistatud poisi

Foto: Bigstockphoto

Oludes, kus lääneiigid ei ole enam ammu kõigest seadusliku korra tagajad, vaid haaravad endale üha enam ja enam vastutust kodanike heaolu eest, samaaegselt laiendades kontrolli meie elude üle, ei pruugi kaugel olla aeg, kus ka Eesti riigiaparaat hakkab jõuliselt oma kombitsaid perekonna- ja eraellu ajama, kirjutab Oto Tuul kommentaariks “Kuuuurija” poolt avalikkuse ette toodud lastekaitse kuritarvitustega seonduvale juhtumile.

Septembri lõpus läks eetrisse Katrin Lusti juhitud saade „Kuuuurija“, kus paljastati õõvastav lugu Eesti väikelinnas vägistatud 10-aastasest poisist, kes peagi lastekaitse poolt vanemate juurest ära viidi. Valla ametnikelt ei õnnestunud lastekaitse tegevuse kohta ammendavaid vastuseid saada ei lapse vanematel, kolmekümne kuuel vanemate toetuseks ühinenud kohalikul elanikul ega tagatipuks isegi Lustil endal. Tegemist on murettekitava pretsedendiga, mis meenutab olulisel määral Norra lastekaitse skandaalset üliagarust.

Kohalik 70-aastane mees oli naabritele teadaolevalt korduvalt lastega kontakti otsinud, neile lilli ja raha kinkinud ning püüdnud veenda endaga kaasa tulema. Lastekaitse väitel jättis ema lapse hooletusse ja lubas tal perverdiga suhelda. See aga ei ole tõendatavalt tõsi kuna kaks nädalat enne vägistamist, niipea kui ema oli toimuvast teadlikuks saanud, edastas ta lapse telefonist leitud pedofiili telefoninumbri lastekaitsetöötajale, kes lubas asjaga tegeleda ja muuhulgas politseisse avalduse teha.

Ametnike tegevusetuse tagajärg

Väidetavalt politseisse vastavasisulist avaldust aga ei laekunud. Teise versiooni järgi oli politseid küll teavitatud, kuid sekkumiseks polnud piisavalt tõendeid. Laps vägistati, ta karjus seejuures niivõrd kõvasti, et selle peale kutsusid naabrid politsei ja vägistaja tabati teolt. Seejuures pole Lusti väitel politsei siiani naabreid üle kuulanud.

Lastekaitse röövib emalt vägistatud poja

Varsti pärast seda võtsid lapse emaga ühendust lastekaitse töötajad, kes viisid poisi esmalt psühholoogilise abi pakkumise ettekäändel kodust minema, millega ema ka nõustus. Hiljem selgus, et laps oli viidud teise linna turvakodusse ja lähiajal koju ei naase. Emaga võimaldatakse lapsel kohtuda vaid kord nädalas turvakodu töötaja juuresolekul, samuti kuulatakse pealt kõiki lapse telefonikõnesid vanematega. “Kuuuurija” saates võib kuulda lapse ahastamapanevat palumist, et teda tagasi vanemate juurde lubataks.

Ringkaitse meedias ja kohtutes

Vanemate korduvatele järelepärimistele, sh 36 kohaliku elaniku allkirjaga ühisavaldusele, konkreetseid vastuseid ei anta ja jätkuvalt süüdistatakse kõiges poisi ema. Vald on võtnud enda teguviisi kaitseks kohtuvaidluses kalli advokaadi. Postimehes avaldati nädala jooksul artikkel Kadri Kuulpaki ja Martin Laine sulest, mis peaks selgitama, mis “tegelikult” toimus.

Lustile põiklevalt ust näidanud vallaametnikud on seekord Postimehe ajakirjanikele rohkelt selgitusi jaganud, mis peaks ilma omapoolset tõendusmaterjali toomata loole hoopis teise ilme andma. Väidetavalt on tegemist pikaaegsete probleemidega perekonnaga, kus oli oht lapse heaolule. Väidetavalt on kaks kohtuastet ja veel mitmed eksperdid pidanud lapse kodust ära viimist vajalikuks. Öeldakse, et nüüd on laps heades tingimustes ja olukorraga rahul.

Lust rõhutab vastulauses, et tema valduses on dokumendid, mis tema väiteid tõestavad ja kõike arvesse võttes on siiski arusaamatu, miks lastekaitse ja politsei pedofiili tegevusest teadlikud olles varem ei sekkunud ja roima ära ei hoidnud. Vald on Lusti vastu kohtusse läinud, Lust ise süüdistab sotsiaalmeedias valla ametnikke ringkaitses ja oma eksimuste kinnimätsimises.

Põhjamaade halvaendeline kaja

Käesolev juhtum on väga halvaendeline, kuivõrd meenutab aastate jooksul ilmsiks tulnud Norra lastekaitsjate üliagarust, kus vanematelt on lapsi röövitud vaid selle tõttu, et nad on koduõppele jäetud ja lastekaitse hoole alla on võetud hinnanguliselt koguni 7–8 protsenti lastest. Seejuures jäävad lastekaitsele tihedamini ette sisserändajate ja kristlaste perekonnad.

Oludes, kus lääneriigid ei ole enam ammu kõigest seadusliku korra tagajad, vaid haaravad endale üha enam ja enam vastutust kodanike heaolu eest, samaaegselt laiendades kontrolli meie elude üle – ei pruugi kaugel olla aeg, kus ka Eesti riigiaparaat hakkab jõuliselt oma kombitsaid perekonna- ja eraellu ajama.

Kui riigi ülesandeks saab seadusliku korra ja võrdsete võimaluste tagamise asemel kodanikele võrdse heaolu tagamine, on selle loogiline järeldus, et riigil peaks olema rohkem kontrolli ka laste kasvatamise üle.

Nii saab halvimal juhul riigiaparaadist korraga nii Suur Isa, kes despootlikult korda hoiab, kui ka Suur Ema, kes peaks rahuldama oma laste kõik materiaalsed ja hingelised vajadused. Suure Perekonna haardes pole aga enam mingit juttu sõna-, usu- või mõttevabadusest. Kõik on ühtemoodi tublid lapsed. Või kui pole, siis…

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!