Marius Reikerås: Norra lastekaitseameti hoole all on hinnanguliselt 7–8% riigi lastest

Norra lastekaitse keskendub laste huvide asemel pigem riigi huvidele, ütleb Norra jurist ja inimõiguste aktivist Marius Reikerås portaalile Objektiiv. 

Markus Järvi: Millal näitas Barnevernet (Norra lastekaitseorganisatsioon – toim) esimesi ohu märke?

Marius Reikerås: Mulle tundub, et see oli aastal 2010, kui me nägime esimest korda debattide tõstatumist sotsiaalmeedias. 2010 oli hea aasta, kuna siis hakkasid inimesed Facebookis ja teistes sotsiaalmeedia kanalites tõstatama olulisi küsimusi ja said kokku teiste inimestega, kes olid samas olukorras kui nemad. Loomulikult alguses olid inimesed hirmul ja ei julgenud oma õiguste kaitseks välja astuda, sest lastekaitse teemaga on seotud häbi. Kui lastekaitse sinu lapse ära võtab, loetakse sind automaatselt halbade inimeste sekka. Võttis aega, enne kui inimesed üles astusid, ent täna, 2016, tulevad paljud oma juhtumitega sotsiaalmeedias lagedale ja see tuleb demokraatiale kasuks.

Probleem Norras on aga see, et mida rohkem tuleb inimesi lagedale oma juhtumitega, seda suuremat kontrolli Norra valitsus olukorra üle tahab saavutada.

Me näeme seda kohtulahendites – kui lastevanemad tulevad oma juhtumitega välja sotsiaalmeedias, kasutab kohus seda nende vastu.

MJ: Kui kaua on ikkagi Norra lastekaitsega juba probleeme olnud?

MR: Probleemid ulatuvad ilmselt juba põlvkondade taha. Sellisena on Norra lastekaitseamet toiminud alates aastast 1992, kui Norra lõi lastekaitseameti regionaalsete nõukogude süsteemi, mis minu hinnangul on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu kuuenda artikliga. See artikkel nõuab, et oleksid moodustatud sõltumatud kohtud, ent lastekaitseameti regionaalsed nõukogud on valitsuse poolt rajatud ja kontrollitud kohtud. Nii et tulles tagasi teie küsimuse juurde oli just aasta 1992 selleks hetkeks, mis määras Norra lastekaitse edasise arengu ja selle, kuidas ta praegu töötab.

MJ: Kui palju lapsi aastas vanematelt eemaldatakse?

MR: Keegi ei tea täpselt öelda, kuna osad numbrid on salastatud, aga kui Norras on praegu miljon alaealist, siis hinnanguliselt umbes 7–8 protsenti lastest on mingil viisil lastekaitseameti kontrolli all. See on väga kõrge protsent, me räägime siin umbes 70 000 lapsest. See arv kasvab iga aastaga. Reklaamidest ja kuulutustest on näha, et valitsus otsib iga aastaga üha rohkem kasuperesid. Kui me räägime lastekaitsele kulutatavast rahast, siis ka see kasvab. Ent ma ei saa anda täpseid numbreid, mitte keegi ei saa.

MJ: Millele Norra lastekaitseameti selline tegevus tugineb? On selle taga vaid raha või ideoloogia?

MR: Loomulikult on lastekaitse süsteemi aluseks lapse huvide kaitse kontseptsioon, mis on rahvusvaheliselt tunnustatud. Asi on aga selles, et seda tõlgendatakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas sa oled Eestis, Portugalis, Itaalias või Norras. Selleks ongi Euroopa Inimõiguste Kohus, et paika panna põhilised juhised. Ent minu hinnangul valitseb Norras lapse huvide kaitse printsiibi üks kõige karmimaid tõlgendusi, segades selle valitsuse huvidega. Meie kohtusüsteem keskendub rohkem valitsuse huvidele. See, mida nähakse laste huvide kaitsena, on tegelikult valitsuse ja riigi huvide kaitsmine. Kuna meil Norras on süsteem, mida on rahastatud sotsialistlike printsiipide järgi, mis on investeerinud süsteemi miljardeid Norra kroone ja mille kaudu luuakse palju töökohti, siis tundub, et paljudele inimestele võib tunduda, et võimalikult paljude laste eemaldamine oma perekonnast tuleb kasuks ühisele hüvele.

See kõik loob ühiskonnas sügava lõhe, kus mõned lõikavad süsteemist kasu, väga paljud aga kannatavad süsteemi all. On võitjad ja kaotajad. Palju oleneb sellest, kummal poolel sa oled.

MJ: Oma ettekandes tõite välja lastekaitsesüsteemis igal aastal surnud laste arvud. Need numbrid on kohutavad!

MR: Jah, need numbrid, mis on avalikult kätte saadavad ja mida igaüks võib näha, on tõepoolest kohutavad. Näeme, et 2001. aastal 702 last surid lastekaitse kontrolli all ja need numbrid on tõepoolest kohutavad. Kui need arvud avalikkuse ette jõudsid, siis oli ilmne, et valitsus tahab neid varjata ning tänapäeval ei leiagi enam mitte kuskilt avalikku statistikat peale 2001. aastat.

MJ: Millised on kriminaaluurimise tulemused? Mis on surma põhjused?

MR: See on hea küsimus, kuna ametlikke uurimustulemusi on väga raske avalikkusel kätte saada ja analüüsida. Me teame andmeid kuni aastani 2001 – ja need on võrreldes ülejäänud rahvastiku vastavate andmetega šokeerivad, nagu te ütlesite. Meil pole alust uskuda, et need arvud on praegu väiksemad. Ma tean isiklikult väga mitmeid noori inimesi, kes on surnud Norra lastekaitse süsteemi hoole all. Keegi ei võta selle eest vastutust. Ma võin tuua näiteks ühe 16-aastase nooruki, kes mitmed aastad tagasi suri lastekaitse süsteemis. Tema ema on mitmete aastate vältel üritanud saada Norra kohtusüsteemis vastuseid ja õigust, ilma igasuguse tulemuseta. Paar kuud tagasi süüdistas teda politsei Facebookis tehtud solvavate märkuste eest ning talle määrati selle eest isegi trahv. Probleem seisneb paljuski selles, et Norra ametlikus süsteemis ei kanna keegi oma tegude eest vastutust.

MJ: Kas raskused Norra lastekaitsega on eelkõige immigrantide ja eeskätt Ida-Euroopast pärinevate sisserändajate probleem?

MR: Ei, üldsegi mitte. Nendele küsimustele on Ida-Euroopas kõvasti keskendutud ja selle pärast ma palju ka Ida-Euroopas reisin, ent need probleemid on täpselt sama palju seotud teiste kultuuride esindajate ja norrakate endaga. Ida-Euroopa maad on olnud aktiivsemad informatsiooni jagama ja kitsaskohtadele tähelepanu pöörama. Seepärast paljud mõtlevad, et see on Ida-Euroopa probleem, aga seda see pole – sellega seonduvad mitmete teiste Norras elavate kultuuride esindajad, aga ka norrakad ise.

MJ: Kas Barnevernet käitub võrdselt ka Norra moslemitega?

MR: See on väga hea küsimus. Ma lootsin, et te selle esile tõstate. Ei. Ma ei arva, et ta käitub moslemitega võrdselt. Meil on Norras suhteliselt suur moslemite kogukond. Me räägime 250 000 moslemist. Tõsi, see on minu subjektiivne arvamus, mul pole selle kinnituseks otseseid fakte, ent mulle on jäänud mulje, et Barnevernet kardab end rohkem moslemi perekondade asjadesse segada kui ta teeb seda Euroopa perekondade puhul. See on minu selge mulje, kuigi minuga on ühendust võtnud ka moslemiperekonnad. Jah. Minu mulje kohaselt kardab Barnevernet moslemiperekondi rohkem.

MJ: Kuidas on lood tulevikusuundumustega? Kas Barneverneti osas on loota muutusi?

MR: Ma tõesti usun seda ja ma olen oma töö osas optimistlik. Arvan, et positiivsed muudatused, mis said ilmsiks aastal 2016 koos rahvusvahelise surve tugevnemisega, on juba tänaseks andnud häid tulemusi. Oleme näinud, kuidas Bodnariute perekonna juhtum lahenes ainult rahvusvahelise surve tõttu. Kui rahvusvahelist survet poleks olnud, oleksid Bodnariute 5 last veel ikka lastekodudes. Hiljuti lahenes veel üks juhtum rahvusvahelise surve viljana ja me näeme, kuidas kohtunikke koolitatakse parasjagu inimõiguste, mis on hilja, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Ootan suure innuga Norra lastekaitsjate vastu tõstatatud kohtukaasuste lahendeid Euroopa Inimõiguste Kohtus. Kui kohus mõistab Norra, ütleme, paaris-kolmes kaasuses süüdi, siis olen väga rahul. See tähendaks, et Norra lastekaitsesüsteemi vead tulevad välja. Olen selles osas lootusrikas. Kui Euroopa Inimõiguste Kohus on vastu võtnud 8 kaasust, siis annab see signaali, et vähemalt mõnes juhtumis leitakse Norra riigi puhul inimõiguste rikkumisi.

Küsimus on selles, mida Norra teeb, kui ta inimõiguste rikkumises süüdi mõistetakse. Kas ta allub kohtuotsustele, mida ta peaks olema kohustatud tegema, või lähevad nad samamoodi edasi?

Mina näen juba praegu muutuste tuuli ja olen kindel, et need muutused tulevad inimestele tulevikus veelgi rohkem kasuks.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige. Alates 2018. aasta novembrist on ta portaali Objektiiv peatoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.