Kuidas hinnata valitsuse esimest ametiaastat? Vastavad Objektiivi autorid

Valitsus vahetult pärast ametivande andmist 29. aprillil 2019 riigikogus. Foto: Vabariigi Valitsuse Facebooki leht

Täna aasta eest, 29. aprillil 2019 astus ametisse praegune Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonivalitsus, andes parlamendi ja loosungiga “Sõna on vaba!” dressipluusi kandva presidendi ees ametivande. Objektiivis seisukohti väljendavad autorid annavad valitsuse esimesele tegevusaastale oma kokkuvõtliku hinnangu.

Markus Järvi, Objektiivi peatoimetaja:

Kahtlemata oli konservatiivse ilmavaatega saadikute osakaalu suurendamine riigikogus ning selle tulemusena sündinud EKRE, Isamaa ja Keskerakonna moodustatud valitsus Objektiivi üks eesmärkidest, mille saavutamise nimel tegime eelmiste riigikogu valimiste eel tõsiseid pingutusi.

Juba valitsuse sünnivalude ajal ning hiljemalt koalitsioonilepet sirvides sai aga selgeks, et põhimõttelist muudatust paremuse poole võib valitsuselt küll oodata, ent ootuste täitumise osas tuleb vaim valmis panna pettumusteks. Koalitsiooniloogika tingib paratamatult keskteede, poolikute lahenduste ja rahvale just mitte eriti julgelt välja käidud kompromisside poliitika, mis eelkõige EKREle kui senini kõige selgemalt süsteemivastast liini ajanud erakonnale mõjub söövitavalt ja nüristavalt.

Nii olemegi tänaseks jõudnud olukorda, kus konservatiivse ilmavaate pooldajale on sõrmede vahele jäänud vaid õlle ja diislikütuse aktsiisilangetus, ent pahemliberaalsest maailmavaatest tõukuvad projektid – nagu homoühingute rahastamine maksumaksjate taskust – ja globalistliku süsteemi poolt paika pandud arendused – nagu Rail Balticu absurditeater ning kasvõi kodumaiste metsade hävitamine – jätkavad stoilise häirimatusega oma kulgu. Samuti ei näi edenevat otsedemokraatia juurutamine, olenemata sellest, et valitsuses on suisa kaks otsedemokraatiat pooldavat jõudu ehk EKRE ja Keskerakond.

Soovitused konservatiividele järgmiseks aastaks: viige ellu vähemalt üks tõeliselt ja autentselt maailmavaateline programmiline punkt, kasvõi LGBT-ühingute rahastamise osas.

Kui koroonakriisist tingitud majanduslanguse perioodil jätkuks ühiskonda lõhestavate organisatsioonide rahastamine, samal ajal kui kõik teised peavad koomale tõmbama, kujutaks see endast valitsuses viibivate konservatiivide jaoks mitte lihtsalt läbikukkumist – see kujutaks endast alandavat ja katastroofilist läbikukkumist suhteliselt olulises maailmavaatelises küsimuses.

Karol Kallas, Objektiivi toimetaja:

Eesti osaleb Euroopa Liidu näol Hea Uue Ilma ehitamise projektis, progressistlikus maailmarevolutsioonis ja konservatiivina on mul heameel, et EKRE on valitsuses ning sellele jõudu-mööda kaikaid kodarasse loobib. Samas on EKRE pealt paraku näha, et kui opositsioonis olles ajab suur riik urisema, siis ministripositsioonilt vaadates on see lummav. Mida võim on alati.

Valitsuse esimese aasta tööd hinnates tuleb arvestada sellega, et tänu Eesti valimissüsteemile ja hulgale muudele asjaoludele ei saa ükski partei ainuerakondlikult oma tahet kehtestada. Eesti valitsused on alati kokkulepe ja erakondlike soovide lahutustehe. Kui “euroopalike väärtuste” pooldajatest progressistlikel ja Eesti poliitilisse süsteemi ennast sisse söönud kartellierakondadel on valitsemise kokkulepete saavutamine hõlpsam, siis EKRE sugusel neist erineval jõul tuleb oma soovides paratamatult järele anda.

Mille tõttu tuleb nentida, et ühelt poolt oleks oodanud EKRE-lt esimesel valitsusaastal küll rohkem, kuid tänaseks pole nad teinud ka midagi sellist, mis sunniks oma arvamust muutma.

Või pigem: Eesti poliitika on/oli nii masendavalt kinni jooksnud, et igasugune muutus on hea. Mida EKRE on vähemalt mingil määral teinud. Ennast “normaalseteks” inimesteks pidavad progressorid loomulikult kiunuvad “lollide maakate parketile pääsemise” pärast, mis iseenesest on väga tore märk. Tänane poliitiline diskursus on, võrreldes varasema vasakäärmusliku reformierakonna poolt peenhäälestatud ängiga, märksa hapnikurikkam.

Edaspidi tahaks loomulikult näha äkilisemaid algatusi ja EKRE-e võiks arvestada, et nende toetajad võivad mingil hetkel ka ära väsida. Kui neid piisavalt ei er(g)utata ja ainult retoorikast ei pruugi piisata.

Sven Kivisildnik, kirjanik:

Mina olen kirjanik, erinevalt paljudest kirjanike liidu liikmetest, kõigist neist tinnuritest ja airisermedest, olen ma päriselt kirjanik. Paraku kirjandusel ja valitsusel ei ole väga palju ühist. Esiteks sellepärast, et kirjanduslik nomenklatuur on sotsialistlik-feministlik korrumpeerunud kõnts ja teiseks on riigi kirjandusrahad mikroskoopilised.

Ja sedagi popsliku kirjandusraha jagavad vasakmolkused omavahel – kas minul või Indrek Hirvel on mõni auhind, kirjanikupalk või isegi kriitika – mitte midagi ei ole. Null. Me elame vaakumis. Minul ei ole isegi kõige väiksemat 500 eurist pajukit, viimased kaks raamatut pole saanud toetust, kerjan kriisiabi, mida jagab sama nomenklatuurne bande, kes mind on meeleheitlikusse kriisi tõuganud.

Parima luuleraamatu aastapreemia sai suvaline kodanik Pihelgas, naeruväärne, kas te olete seda nime üldse kunagi kuulnud? Indrek Hirv, kelle “Emajõgi” on üks parimatest luuleraamatutest läbi aegade, ei nomineeritud, totrus ja julmus on nii loomalik, et seda võimast teost isegi ei mainitud Loomingu aastaülevaates.

Kanaemalikult kaagutav tädikultuur on uskumatult julm. Ma ei tea, kas see on valitsuse poliitika, see lihtsalt on nii ja läheb järjest hullemaks.

Ivan Makarov, Objektiivi kolumnist, Postimehe 2019. aasta arvamusliider:

Valitsuse töö oli komplitseeritud, sest ei antud kriitikavabu päevi ja tuli vastu pidada vasakliberaalse meedia ja oma volituste ja ka hea tooni raamest väljuva presidendi ning nüüd ka pandeemia ühisele survele.

Minu arvates tuli valitsus toime nii majanduslike kui ka poliitiliste küsimuste reguleerimisega, käitudes kriisi olukorras otsustavalt ja päästes sellega elusid. Üllataval (või siis mitte) kombel õnnestus vaigistada venekeelsele elanikkonnale sisendatud hirmud ja informeerida venelasi eestlastega võrdselt. Ja eestlastel on nüüd rohkem usku rahvusriigi püsimajäämisse. Edaspidi oodanuks eesti keele kui riigikeele positsiooni kindlustamist, eestlaste tagasipöördumise ja töölevõtmise soodustamist, perede toetamist ja kõigi Eesti elanike ravikindlustust.

Ei ole inimlik, et kümned tuhanded elanikud, paljud neist pereemad, saavad vaid vältimatut abi, kui haigus on juba võimust võtnud. Igale inimesele vähemalt kaks profülaktilist perearsti vastuvõttu aastas – seda pole palju palutud.

Aldo Maksimov, Objektiivi kaasautor

Ma valitsuse esimest aastat – kaugelt eemalt vaadates (mistõttu ei järgne ka sisukat analüüsi), hindaks numbriga neli, 10 palli süsteemis 7,5-8. Võibolla erinevalt peavoolumeediast pakun, et majanduse, siseriikliku halduse, riigi toimimise ja muu säärasega on tuldud hästi toime. Kriisi, kommunikatsiooni ja seisukohtade sünkroniseerimine on aga nõrgemaks pooleks.

Mitu tahku. Valitsus on ühtepidi kindel, aga ettevaatlikkus ja etteaimatavus viitab sisemisele ebakindlusele. Valitsus ei suuda teha originaalseid otsuseid, võimalik, et mitmedki vajalikud sammud jäävad seetõttu lihtsalt tegemata.

Tähtsam kui gramm hinnangut siia-sinna on aga teadmine, et valitsus kannab. Kui vaadata viimaseid reitinguid, siis võiksime leida ennast täna ka riigist, mida valitseb nelikliit Reform-SDE-Isamaa ja Eesti200. See poleks isegi mitte ainult kurb, vaid ka eemaletõukav.

Malle Pärn, Objektiivi kolumnist (EKRE liige)

See on eriliselt raske periood olnud, mitte kunagi meie ajaloos ei ole opositsioon nii häbematult ja ainult tigedusest, ilma põhjuseta, koalitsiooni kiusanud, ei saa ju vabalt sõita, kui kogu aeg loobitakse kaikaid kodaraisse. Siis tuli veel see koroona ja karantiin, valitsus näeb tõsiselt vaeva, aga ikka lendavad kaikad ja porikamakad. Ka ühine välisvaenlane ei ole liberaale kainestanud.

Teiseks käib ka koalitsiooni sees omamoodi sõit üle kivide ja kändude. Keskerakond on põhjalikult unustanud mitu olulist teemat, millega nad kunagi rahva poolehoiu võitsid, nad on olnud takistuseks mitme hea kavatsuse elluviimise teel.

Rail Baltic tuleb kohe seisma panna, selle mõttetu mänguraudtee edasipressimine on ilmselge raha raiskamine. Sotsiaalministeerium tuleb sundida seadusi täitma, ja valesti jagatud raha tagasi maksma. Kveerteooriad tuleb sotsiaalministeeriumi kodulehelt ära koristada. Kohtusüsteem peab hakkama lähtuma eetilisest alusest, ilmselgeid kurjategijaid ei tohi kahjutasudega premeerida, ega süütuid inimesi kohtukutsetega kiusata.

Metsade lageraied tuleb lõpetada, RMK käitub MEIE metsadega nagu okupantidest röövlijõuk. Rahvusringhääling tuleb panna töötama oma nime vääriliselt, oma rahvast austades ja armastades, ajakirjanduselt tuleb nõuda ausaid, erapooletuid ja arukaid uudistekäsitlusi. Päevalehed peavad hakkama avaldama ka konservatiivide kirjutisi, ka nemad on “samapalju inimesed”!

Eestimaad ei tohi välismaalastele maha müüa. President tuleb tagandada ametist, sest ta ei ole oma tööga hakkama saanud. Me saame väga hästi ilma temata hakkama.

Illimar Toomet, Objektiivi kaasautor

Eesti suurte meediamajade vankumatu püsimine pahemliberaalsel kursil osutab, et üks aasta “paremäärmusliku” valitsuse võimu ei muuda veel midagi. Ühelt poolt osutab see suurele ajakirjandusvabadusele. Teisalt – pidades silmas ERR-i ebaseaduslikku ideoloogilist kallutatust – viitab see riigi võimetusele seaduskorda tagada.

Sama pädeb sotsiaalministeeriumi puhul, mis riigikontrolli märkusest hoolimata kinnitas soovi jätkata mõne “kodanikuühenduse” ebaseaduslikku rahastamist tegelike abivajajate arvel. Eriolukorra tõttu ametnike vastutus aegub, aga seaduserikkumine tuleb viivitamatult lõpetada.

Mõned kuud tagasi naaberriigi peaministrit “köögitüdrukuga” võrreldes osundas Mart Helme Leninit. Tegelikult kehtib see torge ka Eesti kohta. Öeldes, et riigivalitsemisega saab hakkama kasvõi mustatööline või köögitüdruk, pidas Lenin “riigivalitsemisena” silmas rikaste röövimist. Ka eurorahade “omadele” kantimiseks pole vaja enamat kui proletaarset jultumust.

Opositsioonis on igaüks riigimees, valitsuses olles tuleb seda tegudega tõestada.

Roland Tõnisson, Objektiivi kolumnist (EKRE liige):

“Ühiskonnakriitiku” ja kõrvalt “vaatleja” olemine on erinevalt otsustaja ja korraldaja elust lihtne, ent kuna olen kõrgema võimu kandja, siis soovin esitada mõningad küsimused valdkondades, milles ei ole kõik läinud nii, nagu on lubatud.

Millised on olnud senised kulutused Rail Balticu projektile ja kui palju maksavad järgmised etapid? Kas on plaanis teha muudatusi riiklikult rahastatud abordipoliitika osas? Kas on valitsus võtnud ette samme Eesti elanike suitsidiaalsuse vähendamiseks? Kas haridus- ja teadusministeerium soosib ideoloogiapõhist teadusearengut oma põhimõtetest lähtuvalt? (Pean silmas “teaduslikku” lähenemist sooküsimustele.) Kuidas on plaanis populariseerida kutseõpet ja parandada selle taset? Kuidas kasutab valitsus metsamüügist saadud sissetulekuid? Kuidas kavatseb valitsus jaotada edaspidi Aafrikast ja Aasiast Eestisse saabuvaid migrante KOV-te vahel?

Migrantide saabumine näib hoogustuvat – soovin valitsusele jõudu riigisiseste ressuursside suunamiseks ja hõivamiseks tööturul.

Veiko Vihuri, Objektiivi kolumnist, portaali Meie Kirik peatoimetaja:

Minu jaoks on euroliberaalidest, eurokonservatiividest ja rahvuskonservatiividest koosnev võimuliit parlamendi praegust koosseisu arvestades halbadest variantidest kõige vähem halb, ent loodetud konservatiivne pööre kahjuks tänases poliitilises reaalsuses toimuda ei saa.

Küsimus on, kas rahvuskonservatiivne suund suudab järgmistel riigikogu valimistel otsustavat edu saavutada või hoopis kaotatakse kohti ning Eestis saab domineerima vasakliberaalne suund. On hea, kui selle valitsuse ajal suudetakse ära hoida uued vasakliberaalsed avangud kultuurisõjas, viia läbi rahvaküsitlus abielu põhiseaduses määratlemise teemal ja teha algust otsedemokraatia suurendamisega.

Paraku ei pruugi praegune koalitsioon Eesti poliitilist loogikat arvestades nii kaua vastu pidada, et viimati mainitud asjadeni üldse jõuda.

Jaanus Vogelberg, Objektiivi toimetaja

Kui mõtlen, millised olid mu ootused tänasele valitsusele aasta tagasi, siis esialgu ei seisnenudki need suuresti muus kui lootuses, et valitsus üldse koos püsida suudab. EKRE saamist valitsusse pidasin väärtuseks iseeneses – lõpuks ometi natuke heas mõttes populismi, mis tasakaalustaks senist “peenhäälestamist”.

Ajapikku hakkas aga muret tekitama EKRE majanduslikult vasakpoolne retoorika. Olin oodanud mõistlikumat suhtumist massilisse immigratsiooni, tsentraalsesse Euroopa Liidu bürokraatiasse jms, mida ka tuli, kuid tõrvatilgaks meepotis oli retoorika sellest, kuidas riigi suurem sekkumine majandusse oleks justkui hea. Kriisi ajal on selline lähenemine vaid süvenenud. Kuuleme nüüd rahandusministrilt, kuidas valitsus peaks tegelema nö vastutsüklilise majanduse stimuleerimisega, kuidas avaliku sektori kärped olevat halvad, kuidas ainult loll ei võta laenu jne.

Ootaksin valitsuselt edaspidi seda, et vabanetaks kramplikust vajadusest vastanduda viimase kriisi reformierakondlikule kärpepoliitikale ja mõistetaks, et majandusseadused kehtivad täpselt samamoodi edasi ka kriisi ajal.

Varro Vooglaid, SAPTK juhatuse liige

Valitsuse esimene tegevusaasta on olnud tulemuste vaatevinklist pigem pettumust valmistav. Pidades silmas, et koalitsiooni kolmest osapoolest nimetavad kaks end konservatiivseks, oleks oodanud väärtusküsimustes oluliste asjade ära tegemist. Paraku pole aga selles osas pea mingeid tulemusi ette näidata. Tõsi, olemasolevatest variantidest on praegune valitsuskoalitsioon parim, ent laias laastus piirduvadki selle saavutused niisuguste halbade otsuste ärahoidmisega, mille liberaalsemad erakonnad oleks võimule pääsedes tõenäoliselt ellu viinud (mis pole iseenesest ebaoluline). Valitseb oht, et halbade asjade ärahoidmine kujuneb tegevusetuse õigustuseks.

Seejuures tundub, et Isamaa on koalitsiooni väikseima osapoolena oma kaardid osavamalt välja mänginud kui EKRE. Pensionireformi seaduse vastuvõtmise näol on Isamaa peamine valimislubadus juba täidetud, samal ajal kui EKRE valijatele oluliste lubaduste osas (nt rahvaalgatuse õiguse taastamise ja abielu mõistele põhiseadusliku kaitse andmise näol) on ootused seni täitumata ja pole ka märke, mis viitaks nende ootuste täitumise tõenäosusele. Kas liberaalse meedia poolt kirglikult põlatud koalitsioon üldse nii kaua püsib, et järg jõuaks EKRE olulisemate lubaduste elluviimiseni, see on kõike muud kui selge.

EKRE suhtes on valitsusse pääsemine toiminud nagu kahe teraga mõõk. Ühelt poolt on saadud võimupositsioonile, mis võimaldab nö pildis olla ja osaleda oluliste otsuste langetamises. Teiselt poolt pole aga olnud piisavalt jõudu, et oma tahet koalitsioonipartnerite ja ametnikkonna suhtes kehtima panna ning seeläbi olulisi asju oluliselt muuta. Koalitsioonis aina enam kompromisse tehes ja valitsuskriitilistest positsioonidest taandudes muutub EKRE üha vähem teistest parteidest eristuvaks. Partei võimalustele kasvatada tulevikus oma toetust ning kujuneda seeläbi riigis oluliste muudatuste elluviimiseks suuteliseks jõuks ei mõju see kindlasti positiivselt.

Ülo Vooglaid, emeriitprofessor:

Minul ei ole isiklikku suhtekogemust ei valitsuse ega teiste põhiseaduslike institutsioonidega. Pärast võimule saamist ei ole ükski koalitsioonis oleva erakonna juhtiv tegelane minuga vahetanud ühtki sõna.

Sellest, mida lootsin enne “valimisi”, on täitunud vast ehk viiendik. Ühiskonnateadust pole suudetud jalgadele aidata. Seetõttu ei saa võimaldada ei ülikoolides ega ka kuskil mujal ametialast ettevalmistust. Seetõttu on ka õpetajate ning koolijuhtide väljaõpe ning täiendusõpe endiselt väga vilets. Rahvastikukriis süveneb. Mõttetu ja Eestile igas mõttes kahjuliku Rail Balticu ehitus muudkui jätkub…

Kui “Võim” kujuneb eesmärgiks ja võimu esindajad kujutavad ette, et võivad tulla toime ka vaimuta, ignoreerides rahva õiglustunnet ja aateid, muutub võim vastikuks ja võimu esindajad häbiväärseks… Loodan, et varsti algav kriis kiirendab sellistest seostest aru saamist.

Toimetas Varro Vooglaid

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!