Matteo Salvini Foto: Scanpix

Mis täna toimub Itaalia kohtutes Matteo Salviniga, on korra juba ära tehtud Silvio Berlusconiga ja näitab, et Itaalia kohtusüsteemist on saanud pahemjõudude poliitiline relv, kirjutab Oliver Bault portaalis ReMix.

Ajal kui Itaalia vasakvalitsust ähvardab enneaegsete valimiste koll, toimus Liiga juhi Salvini esimene istung kohtuasjas, mille eesmärgiks on tema kõrvaldamine poliitiliselt võitlustandrilt. Samamoodi juhtus Berlusconiga, kui ta oli mõõdukate konservatiivide bloki juht.

Salvinit, kelle partei on juhtinud populaarsustabeleid alates Viie tähe liikumise (M5S) ja vasakpoolse Demokraatliku partei (PD) koalitsiooni moodustamisest ja millega konkureerib vaid liitlane, veelgi konservatiivsem Fratelli d’Italia (Itaalia vennad), ootavad ees kaks kohtuasja otsuste eest, mida ta langetas Giuseppe Conte esimese valitsuse siseministri ning asepeaministrina.

Üks kohtuasi puudutab Itaalia rannakaitselaeva Bruno Gregoretti, mis oli 2019. aasta juulis Vahemerelt peale korjanud hulga ebaseaduslikke sisserändajaid ja keda Salvini ei lubanud Itaalia sadamates maale. Teine kohtuasi puudutab Hispaania vabaühendusele Activa Open Arms kuuluvat laeva Open Arms, mida ei lubatud ebaseaduslike sisserändajatega Itaalia sadamatesse sama aasta augustis. Mõlemal juhul pääsesid ebaseaduslikud sisserändajad siiski Euroopasse, mõned päevad peale Salvini keelde, kui mitmed teised Euroopa Liidu riigid olid nõus neid vastu võtma.

Gregoretti kohtuasja teine kuulamine toimus 12. detsembril Sitsiilia linnas Catanias. Open Arms kohtuasja esimene kuulamine toimus 9. jaanuaril Palermos. Mõlemas kohtuasjas süüdistatakse Salvinit väidetavas inimröövis, ehk ebaseaduslike sisserändajate vastu nende tahtmist, kui need soovisid pääseda Itaaliasse, laevadel kinni hoidmises. Salvini otsust ebaseaduslikke sisserändajaid mitte maale lubada toetab suurem osa Itaalia rahvast.

Itaalia Senat, kus enne jaanuari keskel Matteo Renzi Italia Viva partei valitsuskoalitsioonist lahkumise tõttu puhkenud valitsuskriisi oli vasakpoolsete käes enamus, andis loa Gregoretti asjas Salvini üle kohut mõista möödunud aasta veebruaris. Endise siseministri Open Arms asjas kohtu alla andmise luba anti 2020. aasta juuli lõpus. Salvinit sooviti kohtu alla anda ka eelmise aasta märtsis täpselt sarnases, Itaalia rannakaitselaeva Diciottit puudutavas asjas, kus see oli samuti peale korjanud hulga ebaseaduslikke Euroopasse soovijaid ja keda siseminister Itaaliasse ei lubanud, kuid selleks senat luba ei andnud, kuna toona valitses veel koalitsioon, kuhu kuulusid Salvini Liiga ja M5S.

Seega, kui Liiga oli M5S liitlane, ei andnud senaatorid Diciotti asjas Salvini üle kohtu mõistmiseks luba, kuid kui temast oli saanud opositsionäär, see luba Gregoretti ja Open Arms juhtumite puhul anti.

Süüdimõistmise korral võib Salvinit oodata kuni 15-aastane vangistus ja kuna kõik üle 24 kuu pikkused karistused võtavad Itaalias inimeselt õiguse kandideerida poliitilistesse ametitesse, siis võib see ka tähendada tema poliitilise karjääri lõppu.

Diciotti kaasuses sai 2020. aasta mais teatavaks, et sisserändemeelsed prokurörid ja kohtunikud, sealhulgas Kohtunike Ülemnõukogu (Consiglio superiore della magistratura; CSM), mille ülesanne on tagada kohtumõistmise sõltumatus ja erapooletus, leppisid 2018. aastal poliitilistel põhjustel kokku kohtuasja algatamise toonase siseministri Salvini suhtes, samas tunnistades lekkinud vestluses, et Salvini ei teinud midagi ebaseaduslikku.

Diciotti uurimise algatas esmalt Sitsiilia Agrigento linna peaprokurör Luigi Patronaggio. Kaks päeva peale Patronaggio uurimise avamist, 22. augustil 2018, kirjutas CSMi liige Luca Palmara – prokurör, kelle jutuajamisi ja sõnumeid korruptsiooniuurmise tõttu võimude poolt jälgiti – talle: “Kallis Luigi, Legnini helistab ka sulle, me oleme kõik sinuga.” Giovanni Legnini oli toona CSMi asepresident. Legnini, kes on endine kommunistliku partei liige, nimetati CSMi kandidaadiks Itaalia Parlamendi poolt ja valiti sinna ajal kui ta oli Demokraatliku partei (PD) liige ning Matteo Renzi valitsuse minister.

Päevaleht La Verità, mis esimesena avalikustas Palmara lekkinud vestlused, üllitas ka mitmeid teisi CSM-i ja Itaalia suurima kohtunike ühingu ANM liikmete vestlusi, milles need arutasid, milline võiks olla parim strateegia Salvini ründamiseks.

Patronaggio on samuti kohtunik, kes esimesena algatas uurimise, mis viis tänase Open Arms kohtuasjani Salvini vastu. 9. jaanuari kuulamisel osutas Salvini meeskond, et antud kohtuasi on naeruväärne, sest Open Armsi kaptenile, hispaanlasele, kes on kohtu all süüdistusega ebaseadusliku sisserände mahitamises augustis 2019, keeldusid tema poolt pardale korjatud ebaseaduslike sisserändajate vastuvõtmisest ka Malta ja Hispaania ning kes sihilikult valis peatumiseks Lampedusa saare läheduse, et sundida Itaaliat oma sadamaid sisserändajatele avama.

Sellest johtub, et Salvini kohtuasjad on poliitilised, mida mahitavad Itaalia parlamendi ja õigussüsteemi vasakjõud. Kõik juhtub ajal, kui lahkhelid pahempoolsete leeris ja toetuse märkimisväärne vähenemine ähvardavad viia vasakvalitsuse ametist ning tuua võimule Salvini juhitava parema maailmavaatega parteide koalitsiooni.

Vasakaktivistidest kohtunike rünnak 2013. aastal Silvio Berlusconi vastu viis selleni, et ta ei saanud viis aastat kandideerida ühtegi poliitilisse ametisse. Foto: Scanpix

Tänane olukord meenutab sündmusi, mis toimusid 2013. aastal Silvio Berlusconi ümber. Berlusconi mõisteti toona süüdi väidetavas maksukuriteos, mille pani toime tema ettevõte Mediaset, ajal kui ta oli Itaalia peaminister ja tal ei olnud ettevõtte juhtimisega mitte vähematki tegemist. See on Berlusconi ainus süüdimõistmine paljudest kohtuasjadest, mis on tema vastu tema poliitilise karjääri jooksul algatatud. 

2020. aasta juulis avalikustas ajaleht Il Reformista oma veebilehel salvestuse, milles tänaseks elust lahkunud kassatsioonikohtu kohtunik Amadeo Franco palus eravestluses Berlusconilt andeks, et ta pidi osalema 2013. aasta kohtuasjas, mida “juhiti ülalt”. Ta väitis, et teda survestas kassatsioonikohtu ülemus Antonio Esposito, kelle poeg, kes oli samuti kohtunik, oli narkootikumide omamise tõttu uurimise all. Franco väitis, et Esposito pidi viima Berlusconi kohtu ette, mille vastutasuks lubati tema poja narkoafäärile läbi sõrmede vaadata. 2013. aasta süüdimõistmise tõttu ei saanud Berlusconi, kes oli toonase opositsiooni juht, viis aastat osaleda poliitilises elus.

Antonio Tajani, kes oli 2019. aasta juulikuuni Euroopa Parlamendi president ja Berlusconi Forza Italia partei üks juhtidest, nimetas peale lekete avalikuks tulekut Berlusconi 2013. aasta süüdimõistmist kohtusüsteemi vandenõuks Itaalia demokraatia vastu. Berlusconi on oma süüdimõistmise kaevanud edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse.

“Üllatav” on seegi kuidas Euroopa Komisjon on väga vihaselt reageerinud Poola kohtusüsteemi reformidele väites, et need teevad kohtusüsteemi liiga poliitiliseks ja vähendavad selle sõltumatust täidesaatvast ning seadusandlikust võimust. Samal ajal, kuigi on hulgaliselt tõendeid, kuidas Itaalia pahempoolsed korraldavad pahempoolsete kohtunike ja prokuröride abiga oma parema maailmavaatega vastaste vastu poliitilisi atentaate, on see Euroopa Komisjoni jaoks buono.

Kõik kokku näitab see, et Euroopa Komisjon, kui see räägib midagi “õigusriigi põhimõtete” järelvalvest Euroopa Liidu liikmesriikides, on äärmiselt kahepalgeline.

Toimetas Karol Kallas