Vaade Los Angelesile peale rassirahutusi 31.05.2020. Foto: Scanpix

Karol Kallas teeb ülevaate Ameerika Ühendriikide eriväelaste õpiku skeemist, kus selgitatakse, millist loogikat terroristide ja kommunistide mässukatsed üldiselt järgivad ning kuidas nendega toime tulla.

Ameerika Ühendriikide Armee Erioperatsioonide Väejuhatus on eriüksuslastele selgitamiseks, mida kujutavad endast erinevad terroristide ja revolutsiooniliste sotsialistide organisatsioonid, andnud välja kaks õpikut. 

Esimene õpik – “Inimtegurite mõju mässuliikumiste põrandaalusele tegevusele” (Human Factors Considerations of Undergrounds in Insurgencies) – ilmus 1966. aastal ja selle kirjutas Ameerika Ühendriikide Armee Erioperatsioonide Väejuhatuse (United States Army Special Operations Command; US Army SOC) tellimusel üks arvutipõhise hariduse pioneere ning juhtimisspetsialist, psühholoogiateadlane Andrew R Molnar.

Kui 1960ndatel aastatel olid SOC-i jaoks peamiseks murekohaks Venemaa kommunistide maailmarevolutsiooni korraldamise püüdlused ja selle allhoovused Hiina ja Kagu-Aasia maoistide ning Ladina-Ameerika sandinistide-tüüpi revolutsionääride näol, siis 21. sajandiks leiti, et kommunistid enam nii suurt ohtu ei kujuta ja suuremat muret valmistavad islamistlikud terroriorganisatsioonid. 

Molnari raamat kirjutati SOC-i strateegi ja instruktori Paul J. Tompkinsi poolt suuremas osas ümber ja teine, täiendatud ning sama pealkirja kandev, väljaanne ilmus 2009. aastal.

Esimese väljaande eessõnas kirjutatakse: “Soovides mõista revolutsiooniliste liikumiste põhitunnuseid ja sotsiaalset mõju, me tihti unustame ära neisse kaasatud inimelemendi. … Indiviidi ajendid, käitumine ja teda mõjutav ühiskondlik surve on probleemi, mida kujutavad ühiskondlikud muutused, keskmes.”

Tompkins kirjutab teise väljaande eessõnas: 

Inimese põhiolemus ei muutu ja see on väga paljus olnud sama läbi kõigi inimajaloo poliitiliste konfliktide. …

Kui tung hakata vastu tunnetatud rõhumisele ei ole muutunud, siis viis, kuidas rõhutud ühiskonnad sellist tungi läbi oma kultuuri väljendavad, on märkimisväärselt teisenenud. Kui mässud, mis leidsid aset enne käesoleva raamatu esmaväljande ilmumist 1966. aastal, olid suuremas osas kommunistide ajendatud, siis tänapäevaste mässude taga on märksa rohkem tegureid. Selliste tegurite arv hakkas kasvama peale Nõukogude Liidu langemist ja sai märkimisväärselt hoogu juurde 2001. aasta 11. septembri rünnakutega Ameerika Ühendriikide vastu.

Lisaks on viimase viiekümne aasta jooksul tehnoloogia maailma märkimisväärselt muutnud. Kaasaegsed kommunikatsioonitehnoloogiad, internet, globaalne positsioneerimine (GPS) ja transport on kaasa toonud märkimisväärsed muutused, kuidas mässuliikumised arenevad ja tegutsevad. …

Mahukates, ligi neljasaja leheküljelistes õpikutes üritatakse teadlaste poolt pulkadeks lahti võtta põhjused ja ajendid, mis ajavad muidu normaalsed inimesed mässama ning relvi haarama. Selgitatakse, kuidas mässajate ja revolutsionääride organisatsioonid on üles ehitatud ja üritatakse mõtestada, miks teatud liikumised on edu saavutanud ja teised mitte.

SOC-i “inimtegurite” õpikud on aastakümneid olnud avalikud ja kõigile tasuta lugemiseks. Suurema tähelepanu on avalikkuses pälvinud Molnari koostatud skeem, millega selgitatakse, kuidas revolutsioonilised liikumised on üles ehitatud ja kuidas need arenevad. Millisel moel need saavad alguse “põranda alt” ja kuidas jõuavad “maa peale.”

Skeem kannab nime “revolutsioonilise liikumise ehitamine” ja selle leiab esmaväljaande 29. leheküljelt.

Revolutsioonilise liikumise ehitamine

Teises väljaandes on viidatud skeemi kaasajastatud ja see kannab nime “põrandaaluse liikumise avalikud ja salajased funktsioonid.” Skeemi leiab raamatu sissejuhatusest (6.) ja 45. leheküljelt, kolmanda peatüki “Organisatsiooni struktuur ja funktsioonid” alapeatükist “Avaliku ja põrandaaluse tegevuse sidemed.”

Teises väljaandes kirjutatakse skeemi selgituseks: 

Ideoloogia teenib mässuliikumises kahte eesmärki: selle abil saab inimesi värvata ja see annab liikumisele strateegilise eesmärgi. Ideoloogia hoiab koos mässuliikumisi, mis on kasvanud nii suureks, et isiklikud sidemed ei ole enam peamine inimesi ühendav jõud. Ideoloogia aitab uutel ja vähemkaasatud liikmetel tõlgendada keskkonda, milles nad tegutsevad. Ideoloogiast välja kasvanud maailmanägemus toimib tihti nidusa meemina, mis aitab kaasata rohkem uusi liikmeid. Mässuliikumise ideoloogia pendeldab ajal, kui selle juhid üritavad kehtestada liikumise positsiooni sotsiaalsetes, poliitilistes ja/või tegevusesuundade küsimustes, nii võimalikult paljude inimeste kaasamise kui liikmeid väga erilistena kujutavas spektris. Liikmete ja ideoloogia erilisust rõhutavad ideoloogiad püüavad aktiviseerida teatud ühiskonnagruppe, aidates neil ennast mõtestada eelkõige vaenlase kuju kaudu. Kaasavad ideoloogiad teisalt üritavad mässuliikumise eesmärgi nimel võimalikult suurt hulka ühiskonnagruppe ühendada. (lk 43)

Poliitoloog Joseph Nye osutab raamatus “Ameerika võimu paradoks: Miks maailma ainus supervõim ei saa üksi hakkama” (The Paradox of American Power: Why the World’s Only Superpower Can’t Go It Alone), et rahvusvahelised suhted eksistseerivad kolmes eraldiseisvas kuid üksteisega põimunud tasandil: traditsioonilises riikide suveräänse võimuga määratledtud (n sõjaline ja diplomaatiline võim), majanduslik jõud ja mõjukus ning maailmakorda mõjutavad valitsusvälised tegevused (migratsioon, kuritegevus, “mustad/hallid” turud jne) maailmas. Viimasesse, valitsusväliste jõudude tasandisse, on kaasatud nii ametlikud kui ebaseaduslikud, “valged” ja “tumedad” jõud, ja nii avalikud- kui salaorganisatsioonid ning võrgustikud. Põrandaalused organisatsioonid peavad kas tegema seaduslike võrgustikega koostööd või rajama paralleelsed salajased koostööstruktuurid. Hägune piiriala, mis jookseb põrandaaluste liikumistega seotud tumedate ja valgete jõudude vahel, on paljude mässuliikumiste jaoks kriitiliselt nõrk koht ja sellisena [eriüksuslaste jaoks] teabe kogumiseks esmatähtsad. Kaasaegsed mässuliikumised on kui mikrokosmosed, millesse on haaratud kõik Nye’i kirjeldatud kolm tasandit ja need on suuremas osas sunnitud tegutsema nii avalikes kui varjatud valdkondades.

Mässuliikumised tegutsevad nii avalikes kui salajastes valdkondades. Allolevas skeemis on välja toodud mõned põrandaaluse liikumise avalikud ja varjatud tegevused. Mässuliikumise algusperioodil on valdav põrandaalune tegevus. Sel perioodil on liikumise eestvedajateks tihti karismaatilised inimesed, kelle juhitud liikumine mõistab inimeste ängi põhjustavaid sotsiaalmajanduslikke ja poliitilisi vaevusi, üritab need kanaliseerida ühtsesse narratiivi ning nii koguda suuremat toetust. Suure osa varasest tegevusest moodustab propaganda, millega üritatakse pälvida toetust nii organisatsiooni sees kui väljas, kujundada inimeste tõekspidamisi ja luua tingimused suurema hulga inimeste mobiliseerimiseks. (lk 44)

Põrandaaluse liikumise avalikud ja salajased funktsioonid

Alates 2009ndast, Barack Obama võimu esimesest aastast, on mässuliikumiste maailmas muutunud väga palju ja sellest on saanud omamoodi globalistlik tööstusharu. Inimesed ei mässa enam ainult teises või kolmandas maailmas, vaid järjest ägedama rünnaku all on ka Lääneriigid.

Ründajaks on rahvusvaheline progressi kummardav ja Head Uut Ilma (HUI) ehitav vasakliikumine, mis leiab, et õiges HUI-s pole (Lääne) riigipiiridel, rahvustel, rahvusriikidel ja riikide iseseisvusel kohta ning kõik maailma valged inimesed tuleb kui mitte just Maalt minema pühkida, siis sulatada rasse segades ühtseks juurteta massiks.

Inimese ja rahvuse enesetunnetus saab alguse kultuurist ning inimese laostamiseks tuleb temalt ära võtta tema kultuur ning ajalugu. Juuretuse eesmärgi saavutamiseks on progressiusulised aktivistid käivitanud kultuurisõja, mille eesmärgiks on Lääne inimeste kultuuri- ja ajaloolise mälu kustutamine. Progressorite arust on üdini rassistlik nii valgete inimeste ajalugu, teadus kui kultuur – õige/õiglane progressiiv “dekoloniseerib” oma raamaturiiuli ja teeb kõik selleks, et kõik konservatiivsed õppejõud ülikoolidest minema aetaks. Selline, Venemaa kommunistliku impeeriumi Lääne õõnestamise üritusena ülikoolides algatatud, kultuurisõda on käinud alates 1960. aastate teisest poolest ja “surnud käena” jõudnud, koos Obama teise ametiajaga, omamoodi kulminatsioonini. Vasakäärmuslaste kultuurisõja edukuse teise põhjusena võib osutada Hiinale, mille kommunistlik valitsus on Lääne õõnestamise teatepulga vene kommunistidelt üle võtnud. Võib ju arutleda maoistide ja vene kommunistide eripärade üle, kuid kommunismi eesmärk on alati maailmarevolutsioon. Kõige, mis nende Hea Uue Ilmaga ei sobi, hävitamine.

Progressireligiooni levitatakse nii teatud “heategijate” kui rahvusvaheliste ühenduste (ÜRO, Euroopa Liit jne) poolt väga hästi rahastatud kodanikeühenduste ja sihtasutuste kaudu. Progressiusu kummardamisse on kaasatud LKGB, feministide, inimõiguslaste, antirassistide, kliimaaktivistide ja musta rassi kummardajate (Black Lives Matter) liikumised–vabaühendused. Kui Eestiski ringi vaadata, siis kõigi mainitud valdkondadega on seotud ühed ja samad inimesed. Väga raske on leida kliimaaktivisti, kes julgeks väita, et “kõik elud on tähtsad” või feministi, kes ei kardaks tunnistada, et “traditsiooniline perekond on ühiskonna vundament.” Inimõiguslased sõdivad väga kärarikkalt Lääne jaoks võõrast ideoloogiat ja religiooni kandvate inimeste “väärikuse” eest, samas kui islamimaailmas toimuvat kristlaste genotsiidi pole nende jaoks olemas. “Abiorganisatsioonide” jaoks on palju tähtsam mõne ISISe sõjakurjategija kui mõnes Lääneriigis vaesuses vireleva valge nahavärviga paljulapselise üksikema heaolu ja nii edasi.

Riikide, eriti nii pisikeste rahvusriikide nagu Eesti, jaoks on iseseisvus, oma kultuur ja keel kõige kallim vara. Pisikestel rahvusriikidel väga palju muud ei olegi. Mille tõttu on rahvusvahelise äärmusvasakpoolne progressismiideoloogia ja seda levitavad ühendused kõigi iseseisvate riikide jaoks islamiterrorismiga võrreldav(ad) vaenulik(ud) jõud. Elik liikumised, mille eesmärgiks on valgete inimeste ja selle kristliku pärandi hävitamine. 

Täna me näeme, kuhu Obama poolt USA hegemoonia tippu viidud sotsiaalse õigluse sõda on välja jõudnud. USA-s on ühe musta kurjategija õnnetu surma tõttu puhkenud rassirahutused, mis on viinud märatsemiste ja rüüstamisteni rohkem kui sajas riigi suuremas linnas. Rassirahutused ei piirdu ainult USA-ga, sama üleilmne, “heategijate” ja inimõiguslaste poolt väga hästi rahastatud, “orkester” on rassirahutused toonud ka Euroopasse. Suuremad rassirahutused, märatsemised ja rüüstamised on tabanud Ühendkuningriike ning Euroliidu pealinna Brüsselit. Sellest ei ole kõrvale jäänud Eestigi – mustanahalise poliitiku Abdul Turay sõnadega kirjeldades toimus kolmapäeval Tallinnas “geiparaad ilma geideta” elik rassismivastane BLM meeleavaldus.

Ameerikasse tagasi vaadates – seal on pinnale hulpinud vasakäärmuslik vägivaldne terroristlik rühmitus Antifa, mis on USA-sse imporditud Euroopast. Kui antifalased ise üritavad väita, et tegemist on omavahel lõdvalt seotud anarhistidega, näitab nende organisatsiooni ülesehitus, rahastus ja varustatus “ettevõtte moodi” organiseeritud struktuuri. On avalik saladus, et Antifa maksab oma jõuguliikmetele märatsemise eest palka, viimastel andmetel vähemalt 14 dollarit tunnist. “Lõdvalt seotud anarhistide” jaoks selline asi võimalik ei oleks.

Kõiki mainitud LKGB, feministide, antirassistide, kliimaaktivistide jne rühmitusi ühendab progressiusk. Kõik võitlevad ühel või teisel viisil sotsiaalse õigluse eest. Trotski, Mao ja Pol Pot olid samuti progressiusulised ja väga innukad sotsiaalse õigluse sõdalased. Puud tuntakse tema viljast ja vasakideoloogia + sotsiaalse õigluse kehtestamine on alati toonud endaga kaasa kohutavad kannatused, häda ning viletsuse. Nagu Ühendriikidest näha, kannatavad märatsemise käes kõige raskemal kujul just kõige “haavatavamad” linnaosad, mille eest progressistid näiliselt võitlevad.

Sellepärast võiks tänaste sündmuste valguses tähelepanelikumalt Molnari skeemi ja selle edasiarenduse üle vaadata ning üritada neid mõtestada rahvusvaheliste vabaühenduste mõjukuse, tegevuse ning eesmärkide valguses. Avaliku ja varjatud tegevuse piir on allakirjutanu hinnangul tänaseks tubli kaksteist astet allpool, vähemalt “Välismaiste agentide ja ässitatajate riiki imbumine…” rea kohal. 

Kuna lääneriikide valitsused ja ametid selliste “agentide ja ässitajate” tegevusele vastu ei astu või hullematel juhtudel isegi neid kaitsevad, nagu on juhtunud Saksamaal, Rootsis ja USA demokraatide juhitud linnades, siis võib olukord olla märksa hullemgi kui me arvata oskame.

Lõpuks osutaksin skeemi jaotusele “Õõnestusorganisatsioonide kaudu kõigisse riigi eluvaldkondadesse tungimine.” See on Euroopas ja USA-s toimunud väga avalikult juba alates 1960. aastate lõpust, kui Saksamaa kommunistist tudeng Rudi Dutschke sõnastas “Pika marsi läbi institutsioonide.” Lühidalt tähendab nimetatud “pikk marss” esmalt ülikoolide allutamist vasakideoloogiale, kõigi üliõpilaste ajude loputamist ja võrgustike loomist, mille abil upitatakse progressiividest ülikoolilõpetajad riigi- ning ärimaailma juhtivatele kohtadele. Tänaseks on selline, Vene kommunistide impeeriumi Lääne õõnestamise kampaania vilja kandnud ja äärmusprogressiivid on jõudnud nii suurimate lääneriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide (n ÜRO ja Euroopa Liit) kui Lääne suurimate ettevõtete ning linnade etteotsa.

Ameerika Ühendriikides puhkenud rassirahutused ja märatsemine peaks kõigile arukatele inimestele olema hoiatuseks, mis juhtub, kui progressiste ja nende lubadusi tõsiselt võetakse ja valimistel vaskpoolsetele oma hääl anatakse.