Kuidas viia rahvas kümne rikkaima hulka. Singapuri näide

Singapuri esimene peaminister Lee Kuan Yew suri 2015 91-aastaselt. Foto: Scanpix

Singapuri tõusust planeedi üheks efektiivseima majandusega riigiks kirjutab Roland Tõnisson.  

Kes ei teaks Singapuri. Seda Kagu-Aasia tõelist tiigrit, mis on tänapäeval eeskujuks paljudele ja tõestuseks, et ka džungliküladest on võimalik aretada majandusime piirkonda.

Singapuri rahva isaks peetav Lee Kuan Yew on öelnud tagasi vaadates oma elule: „Mul oli kaks teed. Esimene: varastada ja viia ennast, sõpru ja sugulasi „Forbesi“ nimekirja, jättes seejuures oma rahva palja maa peale. Teine: teenida oma rahvast ja viia ta maailma kümne rikkaima riigi hulka. Ma valisin teise.“

Jätan lugejale siinkohal vabad käed tõmbamaks paralleele ühe teise pisikese riigiga, mis samuti ühest impeeriumist tuleb. Singapuriga on aga see lugu, et see riik on võtnud kätte ja püsinud kindlalt iseseisvana hoolimata oma väiksusest. Küllap on siin oma osa sellel, et Singapuri mitmekeelne ja -kultuuriline rahvas on osanud omavahel hakkama saada tänu targale juhtimisele. Tänu sellele on riigi rahvastik neljakümne aastaga enam kui kahekordistunud. Suurema osa sellest moodustavad hiinlased, kes teevad kibedalt tööd, ega ela sotsiaalabist, ei raiska oma aega ja jõudu autode põletamisega, meeleavaldustel röökimisega või kõige vihkamisega.

Lee Kuan Yew (1923-2015), ehk LKY (temast kirjutades kasutatakse sageli seda lühendit), elulugu ei ole siinkohal kõige olulisem – sellega saab hea lugeja tutvuda ise. Oluline on vast mainida, et noore mehena sai ta kogeda isiklikku ja oma rahva vastu suunatud ebaõiglust nii üleoleva Briti impeeriumi kui julma Jaapani okupatsiooni poolt. Nii tegi ta endas otsuse mitte lasta kunagi enam alandada oma rahvast.

Nagu ütleb eestikeelne Wikipedia, õppis LKY pärast sõda Cambridge’i ülikoolis ja moodustas aastal 1954 koos mitmete haritlastega sotsialistliku erakonna Peoples Action Party (PAP, Rahva Aktsioonipartei), mille peasekretäriks ta valiti. 1959. aastal toimunud valimistel sai PAP parlamendis 43 kohta 51-st, kuid ei nõustunud valitsust moodustama enne, kui britid vabastasid 1956. aastal vangistatud erakonna liikmed. Singapur sai autonoomia kõikides valdkondades peale kaitse- ja välispoliitika. Peaminister sai Leest 3. juunil 1959.

Aastatel 1963–1965 oli Singapur unioonis Malaisiaga, ent lahkus sealt ja alustas oma iseseisvat arengut

LKY-d võib õigusega pidada 20. sajandi üheks silmapaistvamaks poliitikuks. On ebaõiglane, et ühe riigi ülesehitaja on jäänud kõikvõimalike 20. sajandi kurjategijate varju. Isegi Uganda diktaator, inimsööja Idi Amin, on temast kuulsam.

Tema ametisoleku ajal sai kahe suure maa, Malaisia ja Indoneesia vahele surutud kitsukesest maa-alast (pindala 719 km²) riik, mis on maailma mastaabis üks arenenumaid. LKY peamised saavutused olid hiinlaste kogukonnale väga omase korruptsiooni väljajuurimine, kohtureform, haridusreform, investeeringute riikimeelitamine ja riigifirmade asutamine.

Võitlus korruptsiooniga

Üheks kuulsamaks Yew väljaütlemiseks on järgmine: „Kui tahate alistada korruptsiooni, peate olema valmis saatma vanglasse oma sõpru ja perekonnaliikmeid.“ Lee Kuan Yew ei halastanud riigi hea käekäigu nimel kellelegi ja altkäemaksu võtmise eest saadeti trellide taha mitmeid ministreid. Üks nendest oli sealjuures peaministri lähedane sõber. Lee Kuan Yew ei sallinud „onupojapoliitikat“ ja seaduserikkumise eest võeti vastutusele iga eksinu.

Et ametnikel oleks vähem kiusatusi, said nad head palka (praeguse peaministri palk on maailmas kõige kõrgem ametnikule määratud töötasu ja see on umbes 150 000 eurot kuus, ERR, 22.07.2019). Riigis tegutses tõeliselt vaba massimeedia, millest kujunes tõhus vahikoer – see jälgis, kuidas ametnikud ja nende sugulased kasutavad oma finantse. Kui avastati, et keegi neist kulutab raha rohkem kui teenib, võis see inimene kaotada nii töö kui soodustused. Süüdimõistetud korruptandilt mõisteti lisaks välja suured trahvid.

Karm karistuspoliitika

Lee Kuan Yew valitsused on olnud alati karmikäelised. Surmanuhtlus on kehtiv ja tavaliselt satuvad võlla narkokurjategijad ning mõrtsukad. Ka keppidega peksmine on üheks ametlikuks ümberkasvatusmeetodiks. Tänapäeval saavad selle osalisteks ka narkomaanid ja illegaalsed immigrandid. 1987. aastal jagati keppidega ihunuhtlust 602 korral, 2007. aastal juba 6404 juhtumi puhul. Singapur on üks vähestest maadest, kus ihunuhtlust rakendatakse ka kaitseväes.

Suurem osa Singapuri elanikke kiidab sellise praktika heaks. Samuti on maa siiani kuulus võrdlemisi suurte vangistustega ja trahvidega meile süütutena näivate rikkumiste eest. Näiteks pesemata autoga liikluses kurseerimise eest. Närimiskumm ja selle riikismugeldamine on karistatavad. Suitsukonide ja mahasülitamise eest võib saada väga kopsaka rahatrahvi.

Lee ise uskus kehalise karistuse kasulikkusse. Oma koolipõlves 1930-ndatel aastatel karistati teda sageli kepihoopidega kroonilise kooli hilinemise eest: „Ma kummardusin koolipingile ja sain kolm nähvakat läbi pükste. Ma ei saa aru, miks Lääne haridustegelased on kehalise karistuse vastu. Minule ja koolikaaslastele oli sellest ainult kasu.“

1994. aastal sai palju tähelepanu ameeriklasest teismelise Michael P. Fay ihuline karistamine vandalismiakti eest.

Välismaised investeeringud

Riik seisis probleemi ees: kust leiab raha riigieelarvesse üks loodusvaradeta, tööstuseta, arenemata põllumajandusega maa, mis isegi joogivett peab importima? Singapuri õnneks sulges oma piirid välismaalastele 1960-ndatel aastatel Hiina. Tänu sellel said Hong Kong, Lõuna-Korea ja Singapur võimaluse arenguks. LKY ja tema valitsus pugesid lausa nahast välja, et välismaised investorid leiaksid tee nende riiki. Tehti kõik selleks, et välismaistel ettevõtetel oleks kasulik oma raha Singapuri paigutada. Kasulikuks osutus see kõigile – investorid leidsid siit odava tööjõu, kodanikud leidsid töö ja olles oma töö teinud, ei sekkunud riik järgnevasse protsessi just ülemäära.

Hariduspoliitika

„Ääretult oluline oli õpetada lapsi mõtlema,“ rääkis LKY. „Oluliseks ülesandeks sai kasvatada uus põlvkond, kes suudaks iseseisvalt mõelda ja otsuseid vastu võtta.“ Prioriteediks sai kaasaegsete tehnoloogiliste lahenduste ja võimaluste omandamine.

Aja möödudes võtsid singapurlased välismaistelt tööandjatelt üle kogemused ja oskused ning hakkasid nendega konkureerima maailmaturul. Üsna ruttu sai Singapurist maailma üks kesksemaid elektroonikatootjaid.

Kasumlikud riigiettevõtted

„Singapore Airlines“ oli üks esimesi asutatud riigiettevõtteid. Sellele tehti ülesandeks muuta klientide viibimine lennukite pardal võimalikult mugavaks. Läbi mõeldi kõik alates istmetest kuni kõrvaklappideni. Praegu peetakse seda üheks maailma parimaks lennufirmaks. Riigi majanduslik seis võimaldab investeerida nii tervishoidu kui haridusse. Kaitsekulud moodustavad 3,22% sisemajanduse kogutoodangust.

Kolmekümne aastaga muutis Lee Kuan Yew Singapuri mahajäänud territooriumist üheks planeedi efektiivseimaks riigiks. Kindlasti ei ole võimalik kõike seal tehtut rakendada Eesti oludesse. Eesti seniste valitsuste tehtut (veel enam tegematajätmisi) on raske viia teistesse rööbastesse, ent oluline on selle riigijuhi põhimõttekindlus, mis saab olla eeskujuks ka meie juhtidele.

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!