Külalisena Helme Suure-Lähtru mõisas

Ajakirjanik Urmas Saard käis külas Mart ja Monika Helmel Läänemaal Suure-Lähtru mõisas.

Taeblasse suunduval teel annab selge teeviit teada, et on aeg pöörata kõrvalteele, mida mööda liikudes kohe varsti paistabki lopsaka roheluse keskel varaklassitsistlikus stiilis ehitatud hoone. Kartuses hilineda jõuan mõisa väravasse pool tundi varem. Seepärast takseerin aega parajaks tehes ümber välise piirdeaia, naudin pilkupüüdvat kõrghaljastust ja vaatan nelja sambaga ehitud esikülge peahoonel, mille Karl Gustav von Baranoff aastatel 1775–1778 ehitas pulmakingitusena eluasemeks oma vanimale pojale Christoph Heinrichile.

001 Foto Urmas Saard

Nüüd kuulub Suure-Lähtru mõis juba paarkümmend aastat Helme perele. Nende väheste eelteadmiste ja esmakordse eemaltvaate muljet hinnates sammun pikemalt ringilt tuldud teed tagasi ning ehmatan pisut, sest mõisahärra on juba tulnud külalisele vastu. Tervitan ja vabandan, et lasin ennast oodata. “Ei midagi hullu, vestlesime seni autojuhiga,” ütleb Mart leplikult ja tunnen kätlemisel tugeva töömehe jõulist pigistust.

Nagu eelnevalt sai kokku lepitud, polnud kavas teha kiirvisiiti tuntud ja tunnustatud inimese usutlemiseks, et esitada teravaid, kiuslikke ja lugejaid paremini kõditavaid küsimusi, lootuses selle varjus ka ise võibolla avalikkuse ees rohkem tähelepanu pälvida. Nõndaks siis – neil, kes jahib üksnes erutavaid sensatsioonimaigulisi lugusid, pole enam mõtet lugemist jätkata üksnes seepärast, et loo keskseks tegelaseks on suursaadik, rahvusvahelise kaaluga poliitik ja meie riigi arvestatav presidendikandidaat. Olen palunud lihtsalt luba jälgida Marti ja tema abikaasat Monikat nende kodustes toimingutes. Soovin näha mõisaparki ja hooneid, olles seejuures tänulik ka nende minutite eest, mis pühendatud kõrvadele.

015 Foto Urmas Saard

Värava lähedal on kaks lõhkumise järjel olevat lühikeseks järgatud puutüvede hunnikut. Ühed halud lähevad pliidi alla, teised sobivad kaminasse. Mart toksib neid suurema vaevata kirvega. Aga küttekoldeid on rohkem: alumisel korrusel 5, ülemisel 3. “Kõiki ei jõua kütta. Kolhoosi ajal oli üks tööline kütjana ametis. Igas toas oli plekkahi. Köögi akna all asus platvorm, millega tõsteti puud üles ja veeti aknast puud sisse. Meil läheb võibolla 10 ruumi ringis. Kogu aeg ei küta. Kui me oleks iga päev kohal ja pidevalt kütaks, arvan – läheks 3–4 korda rohkem.”

018 Foto Urmas Saard

Kuulen Mardi jutust, et Monika säästis mehe jõudu ja soovitas tungivalt juba mõne aasta eest muretseda lõhkumismasina. Nüüd saab peremees säästa aega, tervist ja jõudu rohkem muule vajalikule. Ta istub muruniidukile ja niidab heal kasvupinnasel lokkava rohu madalamaks. Niiduk sõidab piki tiigikallast. Ilus vaade pisut kinni kasvanud veele, väga loomuliku loodusliku pildiga. Vaatan suurele kaevule ehitatud varikatust. “Minu tehtud,” kuulen läbi mootori müra. Vahelduseks tõstab Mart peahoone taga asuvalt kiviaialt paraja suurusega puunoti maha, tõmbab Husqvarna käima ja järkab sellegi parajateks juppideks. Pargis on loendamatu hulk puid, mis vajavad hooldust, mõni koguni maha võtmist. Täna ta siiski ei hakka puud langetama. Maja taga liikudes näen lehtlat varjulise allee serval. “Selle tegin ise. See väiksem hoone ja selle tagant paistev katusealune on samuti minu tehtud,” ütleb Mart. Uurin suurt paekividest laotud hoonet. Tundub väga uusehitusena sarnanevat, aga meenutab ammuste aegade ehitist. Küsin: kas põhjalikult renoveeritud? “Jah ja ei. Tegelikult polnudki sellel hoonel peale vundamendi midagi säilinud. Praegu kasutan seda kuuri ja materjalide hoiupinnana,” saan vastuseks.

Monika tuleb rõdule ja kutsub sisse kohvi jooma. Lauda kuigi kiiresti ei jõua. Mart juhatab läbi alumiste korruste ruumide, millest mõned üsna valmis, mõned vajavad veel tegemist. Muuseum on koht, kus võiks terve päeva esemete otstarvet uurida. Näen esimest korda hülgeküttide suuski ja ei tea, et palgijuppi meenutav, pika piluga tünder on näriliste eest hästi kaitstud viljahoidla. Siis võtab Mart portfelli näppu, naerab ja ütleb, et tal on ka ministrite portfelle jagada.

023 Foto Urmas Saard

Väga uhke mulje jätab jahisaal. Mart ise jahimees ei ole, aga tõstab kamina simsil seisva jahisarve huultele ja puhub esimese korraga sellest veidi tolmu välja. Teisel puhumisel enam tolmu hõljumist ei näe ja Mart lubab sellega hüüda kogu eesti rahva kokku, et igasuguse valskuse ja ülekohtu vastu seista. Jalge all on pisut konarlik tellistest põrand, väga muljetavaldav. “Põranda ladusime koos Martiniga,” lausub isa, kes tunneb siirast uhkust oma poja üle. Ometi tahab ta selle põranda asendada teise materjaliga.

030 Foto Urmas Saard

Ainuüksi teisele korrusele tõusev trepp annab juba eelnevalt aimata härrastemaja esinduslikke jooni. Mitte ainult trepp, rohkelt säilinud rokokood märkab kõikjal: ustel, akendel, sisustuses. “Siin võid kõikjal vabalt ringi liikuda ja pildistada, mida soovid. Mul on natuke teist tegemist,” ja jätabki mind omapäi luusima. Vaatan üle magamistoa läve. Väga kuninglik, mida ongi vaja, et päeva väsimust välja puhata. Kõrval on suurt mõõtu kabinet või raamatukogu. Üüratu suur seinapind on täidetud tihedalt riiulitele paigutatud raamatutega. Riiuli ees teisaldatav trepp, sest ka pikemad mehed ei ulataks muidu kõrgelt lae alt raamatut võtma. Akna all stiilne ajastukohane kirjutuslaud, millel endisaegne kirjutustarvete garnituur.

036 Foto Urmas Saard

Mitmel pool ruumides erineva suurusega laualipud, muidugi sinimustvalged. Trepinurgas harjumatult pika varrega majalipp. Minagi valmistasin vabadusetuulte taaspuhkemisel nelja meetri pikkuse varre, et oleks uhkem.

Kõrvalruumist hüüab Monika, avab kabineti teise ukse, mille kaudu pääseb muljetavaldavasse saali, ja kutsub ka tema toimetamist vaatama. Võpatan, vist isegi punastan, sest olin juba korra ennemgi kutset kuulnud. Aga kõike põnevat, ilusat ja huvitavat on nii pööraselt palju, et arusaamine kipub selle taustal töntsiks jääma. Kaks saali, üks pilkupüüdvam kui teine, on erinevate päevasündmuste korraldamise päralt: seminarid, kontserdid, koosviibimised ja muu seesugune. “Üle 120 inimese korraga ei mahuta, õhku peab ka jätkuma inimeste vahele,” ütleb Monika, kes parajasti laob puhtaid kohvitasse lauaservale riita. Meeldib lagi meie kohal. Uurin lähemalt. “Sai tehtud vastavuses muinsuskaitse nõudmistele. Alguses pidasime plaani konserveerida. Kõigeks korraga raha ei jätku. Aga muinsuskaitse toetas. Töö tegid ära Tartu kunstiüliõpilased, kelle jaoks oli see praktika ülesanne.”

040 Foto Urmas Saard

Mõtlen, kuidas Monikat tituleerida. Kindlasti on ta mõisaproua ja nii olen ka tema kohta lugenud. Aga mida ta ise enda kohta ütleb? Jääb mõttesse. Selgub, et ta polegi ise sellesse väga süvenenud. Siin ei näe toateenijaid, peakokka, köögitöölisi, administraatorit, maja personali, mida säärases suure mahuga hoones ja majapidamises võiks üsna loomupäraselt eeldada. Ei tohi unustada sedagi, et veel mõned aastad tagasi laulis ta samades saalides ooperisolistina jõulukontsertidel ja teistel esinemistel. Mõnikord kuni kümmekond kontserti täismajale jutti. Praegu ei jätkuvat selleks lihtsalt aega. Kuid uhked mõisaproua riided ootavad endiselt selga panemist. Täna ta seda ei tee, sest selline riietumine võtaks väga palju aega, pole igapäevase seeliku selga tõmbamine. Ka soengu pärast muretseb Monika. Muidugi pole põhjust, mõtlen endamisi.

Kui ei räägitaks veel ühest Monikale väga armsast meelistegevusest, siis ei teaks, et kõikjalt kogu majast vaatab vastu tema käteosavusega valminud looming. “Oleme sugupuusid uurinud. Meil on ikka olnud käsitööliste suguvõsa. Minu vanaema isa oli väga hea rätsep. Sealt see keemia ilmselt pärinebki. Mulle kohe meeldib käsitööd teha. Kapitäis kangaid ootab lõikeid ja õmblemist. Tahaks kleite õmmelda, aga noh, saad paarikümne euro eest ka ilma aega kulutamata ilusa kleidi. Siis mõtled, kas tasub vaeva näha. Aga muidu mulle kohutavalt meeldib õmmelda.”

035

“Monika on meil väga andekas inimene,” sekkub vestlusesse Mart. “Maalid ja vapid saali seintel on tema maalitud ja patjade ümbrised on tema tehtud. Gobelään on Moskvast ostetud materjalist. Laudlinad on kõik tema õmmeldud, samuti salvrätikud, rääkimata kardinatest kõigi akende ees. Toolikatted on aastate jooksul tehtud. Siis oli vaja kõik valmis vuristada ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama,” pole abikaasa kitsi tunnustavate sõnade ritta seadmisel. Mart hindab ka Monika toiduvalmistamise taset: koorib kartuleid, küpsetab, teeb hapukapsaid, verivorste, küpsetab praeliha. “Koka-Monika, nagu me siin teda nimetame.”

032

“Majandust olen niipalju õppinud, et enne Mark Alexandri sündi käisin pool aastat TIPi majandusarvestuse kursusel. Seda tingis praktiline vajadus. Asutasime firma ja sellega lisandus kohustus tegeleda igapäevaselt väiksema raamatupidamisega. Ainult aastaaruande teeb raamatupidaja. Deklaratsioonid teen kõik ise, löön arvud kokku ja saadan interneti kaudu ära. Kuulasin loenguid, natuke mikro-makro ökonoomikat. Ma ei ole kunagi arvutamisega sõber olnud ja seepärast katkestasin suurettevõtte raamatupidamise õppimise,” suunas Monika jutuajamise ka majandusvalda.

“Mul on hirmus hästi vedanud kahe inimesega, kes rahadega tegelevad. Perekonna rahaasjadega tegeleb Monika. Noh, ma isegi ei tea, kui palju meil raha on. Ja erakonna rahaasjadega tegeleb Martin. Mõlemaid saan 100% usaldada,” mainib Mart.

Kaminas põlevad halud, Mart lisab puid juurde. Siis vajume mugavatesse istmetesse  väikese ümara laua äärde. Monika pakub kohvi ja poest ostetud rosinatega saia, mis on peaaegu sama maitsev nagu perenaise enda küpsetatud saiad.

046 Foto Urmas Saard

Mart ristab käed, suunab pilgu mõtlikult kaugusesse ja lausub: “See oli tondiloss, nii lõhutud, roojatud ja räämas. Ent noh, ainult meie teame, kui tohutu muutus siin on aset leidnud. Kahjuks peame ütlema seda, et ei ole kõike tehtut suutnud salvestada. Alguses me ei tulnud selle peale ka, et iga etapp ja uus asi tuleks kohe salvestada, tuleks fikseerida aasta, kuu, kuupäevaga. Praegu mina ei mäletagi enam, millal see kamin suures saalis paika sai. Vist oli 2013, aga päris täpselt ei mäleta. Mäletan ainult novembrikuud. Ja niimoodi on siin tohutu hulk asju. Millal me selle klaveri saime? Ei meenu. Kas 10 või 9 aastat tagasi? Muidugi pean ütlema, et kuigi inimesed on ju väga saamahimulised, siis tegelikult on ikkagi ka väga palju inimesi kas niisama asju andnud või tühiselt väikese sümboolse summa eest. Öeldakse – no teile see sobib ja teil on palju ruumi, saate selle ära panna, mul pole seda kuskile mahutada, pean viima aita või kuuri.”

Nüüd jätkab Mart uue mõttega: “No need on asjad, aga tegelikult on selle kõige juures hing kõige olulisem. Oleme käinud mõisakoolides ja mujal, kus kõik näib hingetuna. Inimesed teevad seal tuimalt oma tööd. Mõisades, mis on inimestele koduks, valitseb soojus ja hingestatus. Mõisaid nagu meil, on vähe. Peremehe kätt ja hinge ootavaid mõisaid on Eestis uskumatult palju.”

031 Foto Urmas Saard

“See hoone on ümmarguselt 230 aastat vana, aga mõis ise läheb tagasi XVI sajandi algusaega. Siin on kümned sugupõlved olnud ja pole teada, mis pärast meid tuleb. Mida meie noored praegu mõtlevad? Ega saa neid sundida siia jääma,” arutleb Mart ja toob näiteks Monika poja: “Aap on siin palju higi valanud. Nüüd tahtis astuda residentuuri, ei saanud sisse ja ütles, et läheb ära Soome ja paneb ennast seal järjekorda. Mingeid sisseastumiseksameid ei ole. Ainult soome keele eksam. Teeb eksami ära ja siis ootab, kuni residentuuri järg jõuab temani ja teeb residentuuri Soomes, mitte Eestis. Praegu ta ütleb, et tahab Eestisse tagasi tulla, aga ega me tea. Läheb sinna, leiab pruudi, abiellub, tulevad lapsed. Sissetulek on palju suurem, noorel inimesel kergem elu sisse seada. Kas ikka tuleb tagasi, kelleks, milleks? Nüüd hakatakse perearstikeskuseid tegema. Korjatakse kõik maakonnakeskustesse. Omavalitsused jäävad ilma perearstideta. See, kuhu Eesti liigub, on katastroofikurss. See ongi põhjus, miks ma tulin poliitikasse,” ei saa Mart ka pühapäeval oma kodus puhates ühiskonna päevaprobleemidest ilma neid käsitlemata mööda minna.

“Elaksin hea meelega siin. Meil on linnas suur maja. Talvel oleksime seal, suvel Suure-Lähtrus. Aga ma ei suuda pealt vaadata seda hävitamist, juttu globalismist, rahvusvahelistumisest ehk sellest, et oleme Euroopa Liidu liikmed, kes ei saa vaadata asju ainult oma mätta otsast ja takerduda sellisesse pisiasja nagu riiklik suveräänsus, nagu presidendikandidaat Kaljurand ütleb. Seni, kuni ma suudan veel midagi teha, vähemalt pidurdada seda hävitamist, seni ma pidurdan. Mul on poliitikas missioon. Mul ei ole poliitikas mingit isiklikku kasusaamist. Loomulikult ma võtan oma palga välja, loomulikult ma kasutan palka selleks, et sedasama mõisa korrastada, aga poliitikas ei ole ma palga pärast. Ma elasin enne riigikokku saamist ja enne poliitikas olemist ja olen täiesti kindel, et elan ka ilma selleta ära.” Mart ei kahtle, et tema pojal Martinil on täpselt sama missioonitunnetus.

011 Foto Urmas Saard

“Eks mõiski ole samuti missiooni küsimus. Tegelikult hakkasin ma ju suvilat otsima. Aga läks niimoodi, et sattusime siia. Teha on niimoodi, et mina seda oma elu jooksul ära teha ei suuda. Toimetan rahulikult. Ei saa sel aastal, jõuab järgmisel või ülejärgmisel. Ilusa kivikatuse tahaks peale panna. Projekt on olemas. Fassaad tuleks korda teha. Sai tehtud mingi 15 aastat tagasi, aga koorib. Tookord puudusid oskused. Tegime krohviparandused, aga värv jäi ebaühtlaselt pidama seal, kus vanad lubivärvid läbi tulid. Lubja peal värv ei seo. Peab kuni kivini puhastama ja uuesti krohvima. Muinsuskaitse tahab muidugi kooskõlastust ja projekti. Noh, laseme selle asja veel mõned aastad olla. Katus on prioriteetsem. Õnneks on seni pidanud. Eterniit paigaldati kusagil kaheksakümnendatel. Uskumatult hästi püsinud. Konstruktsioon on korralik.”

Mart teab, et vahepeal tuleb muidugi ka puhata, sest inimene ei ole masin ja isegi masin väsib.

Rutiinset, väljakujunenud päevakava tal ei ole, kuigi just seda eelistaks rohkem. “Päevakava täitub ja muutub jooksvalt. Keegi helistab. Selle inimesega on kindlasti vaja kokku saada ja pean tarviliku aja kuskile sobitama. Leidma võimaluse, teinekord midagi ümber tõstma.”

Hommikuti on siiski mingi rutiin olemas. “Esmalt vannituppa. Tingimata joon paar lonksu külma vett, paneb seedimise hästi käima. Siis keedan putru. Enamasti, 95% kaerahelvestest, 5% mannaputru. Mul on kaks pakki: neljavilja panen natukene, põhiosa on kaerahelves. Monika teeb tavaliselt kohvi. Tass on tavapärasest mõõdust kaks korda suurem. Siis toimub igahommikune väga tähtis istung. Selles olen ma õnnelik inimene, et seedimine töötab eksimatu kellavärgina. Saan sügisel 67. Mingisuguseid tablette ei pea võtma: kas vererõhu või südamehäirete tõttu… Üldine tervis on hea, kuigi eaga kaasnevate iseärasustega on mõistlik arvestada. Sellele vaatamata jõuan endast tunduvalt nooremate meestega füüsilise töö juures hästi sammu pidada.”

Mart ei häbene rääkida ka ebaõnnestumistest. Mõned näited jätan enda teada, sest kõik ei pea alati kohe suust välja minema, mis kahest kõrvast sisse tuleb. “August oli väga traumaderohke. Libisesin siinsamas sambla peal põlve liigesest välja. Kõik ütlesid: traumapunkti, traumapunkti. Mis traumapunkti? Tulin tuppa, võtsin külmkapist piimapaki ja hoidsin peal,” jutustab Mart, kellel jätkub kõiges enesekindlust ka iseseisvalt otsustada parima valiku kasuks.

Ootamatult ilmub kass põrandale. “Selle kassi leidis Monika 13 aastat tagasi. Pisikene, kräunus näljaselt. Kasvatasime üles lutiga. Teine tuli jaanipäeva aegu, oli juba suurem. Ei tea, kust ta välja ilmus. Märkasime Mark Alexandriga: kräunus ja kiunus. Hästi ilus triibuline. Tõime tuppa. Mida teha? Merekooli ju ei saada,” meenutab Mart ja  Monika täiendab. “Lapsed käisid ka pinda, võtame teise kassi veel. Aga omavahel nad läbi ei saa. Noor nii agressiivne. Tahab muudkui mürada ja mängida. Meeldib väljas käia ja hiirerestorani külastada. Ise nägin ükspäev, kuidas kargas põõsast välja ja hiir rippus suus.”

“Meie noorima lapse Anna Martina idee on tulevikus hakata siin hobuseid ja ratsakooli pidama. Temal juba suured plaanid, et ostame kõrvalt talu ära. Sinna teeme siis tallid ja maneeži,” poetab Mart tütre unelmaid.

008

“Kunagi oli siin alajaam. Sellest saaks elumaja. Teeme sinna vanadekodu. Läheme ise sinna, kui lapsed mõisa üle võtavad. Seal on päris palju juba tehtud, aga palju veel ka teha. Tasapisi teeme, kusagile kiiret ju ei ole.” Kuulan Mardi kavatsusi ja mõnel juhul ei tea, kas ta naljatab või mõtleb tõsiselt. Igaks juhuks jään tõsiseks ja mõtlen endamisi kaasa.

Kuid kindlasti Mart ei naljata sõnade juures, et praegu on ikkagi tema jaoks poliitika see, mille ümber elu keerleb. “Midagi ei ole teha! Muidugi tuleb muudki teha, et saaks ka elada, aga poliitika kogub enamiku aega oma fookusesse. Näeme, et tegelikult  kannab see ju vilja. Oleme vanade rahvaliitlaste südame võitnud. Nad näevad, et me pole mingi omakasu peal väljas. Arvestame nendega ja ka Rahvaliidu minevikuga. EKRE on EKRE, aga Rahvaliitu me ei põlasta ega sõima rasvaliiduks või mingiks punaparunite erakonnaks või millekski selliseks. See oli lihtsalt üks läbitud etapp ja nüüd läheme edasi teisel etapil. Seda hinnatakse ja ollakse väga õnnelikud, et on tulnud keegi, kes asjaga edasi läheb.”

“Aga vot mõisa tegemistest on see kõik õhu välja lasknud,” tunnistab Mart ja on näha, et igatsetakse jälle neid aegu, kui korraldati väga palju igasuguseid kontserte.

Tekst ja fotod: Urmas Saard

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!