Kultuurimarksism on marksistlik maailmavaade ilma kommunismiihaluseta, see tähendab kultuurirevolutsiooni ilma majanduskommunismita, mis on marksismi eesmärk. On üllatav, kui suurel määral kujundab marksistlik mõtlemine ikka veel kogu meie kultuuri, kirjutab kirjandusteadlane Joonas Konstig. Objektiiv avaldab mitmes jaos artikli, mis ilmus raamatus „Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid".
Ma käisin mitu aastat McDonald'sis vaid selleks, et WC-s pissuaarist mööda kusta. Põhjus oli ideoloogiline: McDonald's on rahvusvaheline röövellik ja tapjalik firma ning minu kusejuga oli relv selle vastu võitlemiseks. Pidasin sellist käitumist moraalseks ja õigustatuks, ma parandasin oma kollase mõõgaga maailma. See, et Helsingi ülikooli kultuuriantropoloogia tudengina kuulusin mingis mõttes eliidi hulka, ei takistanud mul kusta vastu restorani seinu. Vastupidi, õpingud toetasid minu võitlust kapitalistliku kurnamise vastu. Neist sain oma teole teoreetilise õigustuse ja endale akadeemilise mõistuse, mis andis enesekindluse.
Kiirtoidurestorani vetsusid reostades olin rumal, kindlasti harukordselt rumal – ja ausalt: professorid ei ole mind seda tegema õhutanud –, kuid vähemalt mind ennast lohutab, et ma ei olnud erandjuhtum. Aastatuhandevahetusel olin osake vastukultuurist, mis võitles üleilmastumise, natsionalismi ja kultuuriimperialismi vastu. Osalesin tänavameeleavaldustes ja USA-vastastes protestides, tellisin radikaalset lehte Muutoksen Kevät, hääletasin kõige äärmuslikumate punaroheliste poolt ning kaitsesin rõhutud vähemuste ja loomade õigusi. Tundsin neid loomakaitsjaid, keda oli Orimattila karusloomakasvanduse vastu toimepandud protestirünnaku ajal jahipüssist tulistatud.
Kui möödunud aastal ilmus Soome poliitilisse debatti kultuurimarksismi mõiste, peeti seda naeruväärseks vandenõuteooriaks. Nii võib ehk arvata, kuid tegelikult on kultuurimarksism vaid üks ideoloogia teiste seas, nii nagu seda on näiteks sotsialism, liberalism või roheline mõtteviis. Mina elasin ajal, kui kõnealune ideoloogia oli hakanud levima, kuid ma ei mäleta, et oleksin midagi kuulnud kultuurimarksismi mõistest, ammugi ei kasutanud ma seda ise. Ometi olin osa sellest marksismist, mida kõrgkooliõpikutes tutvustati 1990. aastatel, kui oma õpinguid alustasin.
Kui sõnakolmik „kodu, usk ja isamaa" paneb sind põlglikult muigama, oled seda õppinud marksismi pärandist. Eraomand, perekond ja isamaalisus kui väärtused ning neid tähtsaks pidavad ideoloogiad kuulutati vaenlasteks juba 1848. aastal „Kommunistliku partei manifestis". Minagi lubasin endale juba varakult arusaamist, et neid asju peab põlgama, sest need on mõeldud lollidele. Sain sellest teada 1990. aastal räppansambel Raptori laulust „Armee", kus ironiseeriti, et „kodu, usk ja isamaa / need on need kolm asja / mille nimel võib inimest tappa / seda paska nad sulle jahuvad". Raptori oli lahe ja see, mille vastu nad sõdisid, oli loomulikult halb. Raptori kutid ei olnud kindlasti Marxi lugenud, kuid inimene ei peagi tundma traditsiooni ajalugu, et seda jätkata. Toon koju jõulukuuse – ma ei tea selle kombe ajalugu, kuid nii on tore teha. Viitan Nerudale – ma ei pea silmas tema eesmärke, kuid Neruda sõnad on suurepärased. Nii need asjad käivad: oli vahva punkbänd Bad Religion, see tegi head muusikat, järelikult oli usk paha.
Sild, mis viis mind muusikast marksismi, oli Ameerika rokkbänd Rage Against the Machine. Plaadi sisekaanel olid pildid Jean-Paul Sartre´i, Franz Fanoni ja Herbert Marcuse raamatutest. Need olid minu meelest vinged vennad. Lugesin 1960. aastate guru Allen Ginsbergi tema luule pärast, kuid sellega kaasnes poliitika. Neist allikatest selgus, mille pärast peab üks õiglase meelega noor muretsema. Sain näiteks teada, et on palju teisitimõtlejaid, kes on pandud luku taha ainuüksi poliitilistel põhjustel. Amnesty Internationaliga liitumine võimaldas jätkata Ginsbergi pärandi järgimist tänapäevasel moel. Põnev oli, kui ülikoolis kritiseeriti kapitalismi, räägiti revolutsioonidest ning tutvustati selliseid teoreetikuid nagu Antonio Gramsci, Herbert Marcuse ja Theodor Adorno, kes olid kuidagi ohtlikud ja radikaalsed. Nad olid olnud vangis, neid vihati. Jean-Paul Sartre´i korter oli õhku lastud, sest ta oli süsteemile ohtlik. Kõik see tundus minutaolisele noorele mässumeelsele punkarile kütkestav. Võin öelda, et mind juhtis pungist akadeemilise mässuni Sartre, ülikonnas punkar.
Täiskasvanuks ja targemaks saades mõistab inimene, et selline tegevus on vaid eeskujude, suurte poiste matkimine. Marksistliku õpetuse järgi oli kõik ju põhjendatud ning kinnitatud „õigete" ja tarkade täiskasvanud inimeste argumentidega.
Mida Marx ja tema seltsimehed tahtsid? 1871. aastal esitas selle kohta kokkuvõtliku arvamuse kommunaar Gaveau.
Lüüa plats puhtaks ja ehitada kõik uuesti – see on rahvusvahelise töörahva liidu toetajate ülesanne. Rajada ühiskond, kus ei ole valitsust, armeed ega usku; kus rahvas kehtestab oma seadused, kus maa antakse ühisomandisse, kus kaotatakse pärimisõigusega saadav kapital ja tootmisvahendite eraomand ning kus likvideeritakse abielu kui poliitiline, usuline ja juriidiline institutsioon. Lõpuks saavutab ühiskond, kus on loobutud sõjaväest, maha lõhutud kõik piirid ja kaotatud isamaalik mõtteviis, kogu maailma tööliste tõelise solidaarsuse.
Ülikoolis räägiti mulle, et marksistlikul teoorial on majanduse ja ühiskonna toimimise ning seal tegutsemise kohta ikka veel midagi õpetada, kuigi marksismi eesmärki, kommunismi, enam välja ei pakutud. Juba sisseastumiseksami materjalis räägiti kultuurilise vastupanu õpetusest ja sellest, et kõigis kultuurides on naiste õigusi kitsendavaid struktuure, ning sellestki, kuidas nende vastu võideldakse. Marksismi teoreetikutega kohtusin kohe sissejuhataval kursusel. Mäletan, et pidasin kogu asja kuidagi võluvalt nõmedaks: oh, kas ikka veel neid .. kas see on ikka päriselt lubatud .. vinge! Antropoloogiakateedris oli minu esimene töö „Võim ja poliitika", kus käsitlesin uusmarksistlikke teoreetikuid. Kokkuvõtteks kirjutasin lühikese tegevuskava: „Viimane aeg on küsida, kelle käes on võim ning milleks ja kuidas seda kasutatakse."
Ma ei mõistnud tookord, et see on marksistlik võimukäsitus. Ei taibanud siis, kuid taipan nüüd, kui oluline viga on jätta tähelepanuta asjaolu, et marksism seab oma ainueesmärgiks revolutsiooni. See ideoloogia kuulutab, et kapitalistlik süsteem põhineb mudelil, kus lisandväärtuse kasvatamise nimel nülib kapitalist töölise seljast naha. Süsteemi uuendada ega parandada pole võimalik, kuna see vaid õigustaks ekspluateerimist. Kapitalismi oludes elaval inimesel on väärteadvus, sest talle dikteerib mõtteid ülemklass. Ainus võimalus süsteemist välja murda on sellest loobuda. Süsteemi vastupanu viib revolutsioonini, mille eesmärk on asendada kehtiv kord sotsialistlikuga. Kui reaalne sotsialism oli kokku kukkunud, öeldi lõpptulemusest vaikimisi lahti, kuid revolutsiooni ja selleks vajaliku ettevalmistuse käsitlus jäi teooriasse alles.
Minu essee määratluse kohaselt on kultuurimarksism marksistlik maailmavaade ilma kommunismiihaluseta, see tähendab kultuurirevolutsiooni ilma majanduskommunismita, mis on marksismi eesmärk.
Minu essee määratluse kohaselt on kultuurimarksism marksistlik maailmavaade ilma kommunismiihaluseta, see tähendab kultuurirevolutsiooni ilma majanduskommunismita, mis on marksismi eesmärk. Ideoloogia jagamiseks ei ole tingimata vaja teada selle tausta. Esseed kirjutades kasutasin marksismi arendatud kriitilist teooriat tema enda vastu. Läksin otse 20. sajandi marksismi allikate juurde ja lugesin raamatuid, milles leiduvat olin seni õppinud vahendajate kaudu. Mind üllatas, kui suurel määral on marksistlik mõtlemine mind kujundanud ja kui tugevasti mõjutab see ikka veel kogu meie kultuuri.
Vasturääkiv teooria nõuab uut tõlgendust
20. sajandi alguses hakkas marksism tekitama küsimusi. Venemaal toimunud revolutsioon Marxi teooriat ei kinnitanud: riik toimis agraarühiskonnana. Dialektilise materialismi järgi peaks revolutsioon toimuma arenenud tööstusriikides, kuid neis maades ei huvitanud proletariaati niivõrd revolutsioon kui palkade ja elutingimuste järk-järguline paranemine. Esimese maailmasõja ajal tundis töörahvas rohkem muret oma rahva ellujäämise kui rahvusvahelise proletariaadi solidaarsuse pärast. Tekib küsimus, miks töölisklass ei teinud nii, nagu teooria ette nägi, neile ei saanud ju kapitalism meeldida. Järelikult oli tekkinud vajadus teooria ümber mõtestada.
Käiku lasti mõisted võõrandumine ja väärteadvus, mis väljendavad Marxi kujutlust ühiskonna pealisehitusest ja baasist. Pealisehitus, nagu institutsioonid, ideoloogiad, tavad ja kultuur, toetuvad baasile ehk tootlikele jõududele ja tootmissuhetele. Kodanlus, kelle käes on tootmisvahendid, õpib mõtlema nagu kapitalistile kohane: ta kaitseb eraomandust ja toetab kirikut, kelle ülesanne on uimastada rahvast oma oludega leppima. Samamoodi õpetab kodanlus töölistele kodanlikke väärtusi, et nad ei teeks revolutsiooni ega kahmaks rikkusi endale.
Kuna tööstuskapitalismi haardes on rahvas oma tööst ja enesest ning oma soovidest võõrandunud, kaitseb ta väärteadvuse mõjul kodanlikke väärtusi ja kodanlikku ühiskonda. Rahvas lihtsalt ei tea, mis on talle kõige parem – aga parim on teatavasti kommunism –, kuna talle on tehtud põhjalikku ajupesu, et panna ta toetama kapitalismi. Itaalia teoreetiku Antonio Gramsci arvates on kodanlusel õnnestunud luua kultuurihegemoonia, kus kogu kultuur on mõeldud kaitsma kapitalistlikku ühiskonnakorda. Valitsev klass viib hegemooniat ellu selliste ühenduste kaudu nagu näiteks kirikud, ametiühingud ja koolid. Valitsevat ideoloogiat ei peegelda mitte ainult õigussüsteem ja kunst, vaid ka meie arusaam sellest, mis on õigus ja mis on tõeline kunst.
Gramsci seisukoht lõhnas küll vandenõuteooria järele, kuid sai märkimisväärselt palju uskujaid juurde pärast seda, mis oli toimunud Natsi-Saksamaal. Natsid olid ajupesuga pannud kogu haritud rahva uskuma oma ideoloogiat ja sedasama tegi Nõukogude Liit. Järjekindla ajupesu näiteid tundus leiduvat igal pool: sõjajärgses totalitarismihirmus, raadios ja televisioonis ning teistes massiteabevahendites, samuti reklaamibuumi ajal ja 50. aastate psühholoogias, mida näiteks iseloomustab Ameerika sotsiaalpsühholoogi Stanley Milgrami kuulekuskatse, Milgrami eksperiment. Ajajärgu hirmud võttis kokku Orwelli „1984". Paranoia suurenes: kui aju on pestud, siis kust sa tead, et aju on pestud?
Sotsialistide ülesanne on kaugelt laiem: nad peavad kaaperdama ideoloogilised struktuurid ja institutsioonid, mis hoiavad ühiskonda koos. Alles siis on rahvas valmis revolutsiooniks ja alles siis, uue kultuurihegemooniaga, saab võimu enda käes hoida. Gramsci sõnul pidi marksism seisma hea usupuhastuse eest ja teoks tegema Prantsuse revolutsiooni, mis kujundanuks intellektuaalselt ja moraalselt ümber laiad massid. Ümber tuleb kujundada kultuur, mis kätkeb rahvuspärandit ja mille alus on nn terve mõistus – senso comune – ning kus domineerivad arusaamad sellest, mis on ilus, loomulik, õige ja võimalik. Rahva alalhoidlik argimõistus on revolutsiooni vaenlane juba loomu poolest. „Vältimatu on luua uus argimõistus ning niiviisi ka uus kultuur ja uus filosoofia, mis juurduksid rahva teadvusse sama tugevalt ja tingimusteta nagu traditsioonilised uskumused," ütleb Gramsci. See, kes pääseb määrama, mida ütleb argimõistus, otsustab ühiskonna asjade üle. Võtmepositsioonil on siin haritlaskond, kes tuleb Gramsci sõnul allutada ning tõsta asjatundja staatusest juhi staatusse, mis tähendaks spetsialisti ja poliitiku kooslust.
Sotsialistide ülesanne on kaugelt laiem: nad peavad kaaperdama ideoloogilised struktuurid ja institutsioonid, mis hoiavad ühiskonda koos. Alles siis on rahvas valmis revolutsiooniks ja alles siis, uue kultuurihegemooniaga, saab võimu enda käes hoida.
Ühiskondlikud institutsioonid, kultuur ja argimõistus tuleb niisiis kahtluse alla seada, et need õnnestuks allutada, et saaks õpetada rahvale, mida mõelda ja tunda, et võiks rajada uue marksistliku hegemoonia, et töölised taipaksid teha revolutsiooni ning et jõuaksime sotsialistlikku ühiskonda. Kõik toimub sotsialismi nimel. Mao võttis selle 1960. aastate radikaalsetele üliõpilastele mõeldud „Väikeses punases raamatus" kokku nii: „Kultuurirevolutsioon on laiadele rahvahulkadele võimas revolutsioonirelv. See valmistab revolutsiooni tulekuks pinda ideoloogiliselt ette ja on revolutsiooni ajal tähtis, lausa vältimatu rindelõik üldises revolutsioonilises võitluses."
Seksi asemel haakrist
Saksa natsionaalsotsialism oma kohutavate tagajärgedega vapustas kõiki, kuid eriti traumaatiline oli see vasakpoolsetele. Vasakpoolsed filosoofid Joseph Heath ja Andrew Potter märkisid oma raamatus „The Rebel Sell" – siinkohal avaldan neile tänu –, et tänapäeva ei ole võimalik mõista, mõistmata seda, kui palju on Natsi-Saksamaa põhjustatud trauma mõjutanud lääneriike ja eriti vasakpoolseid. Kokkuvõtlikult ja veidi liialdades võiks öelda, et kõik, mis oli omane natsidele, on ikka veel meie põhivaenlane. Kuna natsid lähtusid rahvusideoloogiast, järelikult tähendab rahvuslus teed koonduslaagrisse. Natsidel oli distsipliin, seega on väga kahtlane nõuda korda. Natsid pürgisid rahvusühtsuse poole, järelikult tuleb homogeenne kultuur lõhkuda. Suurim patt on aga konformism, sotsiaalsete standarditega kohanemus, sest ka Eichmann tegi ju seda, mida kästi. Siit võiks justkui teha järelduse, et mida vähem me räägime rahvuslikkusest, distsipliinist, rahvuse ühtsusest ja mida rohkem me eri meelt oleme, seda paremini kaitseme end uue Natsi-Saksamaa eest.
Mõjuka ühiskonnateadusliku Frankfurdi koolkonna esindaja Theodor Adorno, 1930. aastatel USA-sse põgenenud Saksa juut, täheldas uut eetost kokku võttes, et „tähtsaim kasvatuse ees seisev ülesanne on, et Auschwitz enam ei korduks". Seega peavad kõik institutsioonid ja nende juhid hoolega otsima vastust küsimusele, kuidas vältida uut Auschwitzi. Lugesin Adorno eetilist imperatiivi õpingute ajal ja võtsin selle oma elujuhiseks.
Frankfurdi koolkond mõjutas oluliselt ka 1960. aastate uusvasakpoolsuse teket ja tõusu. Peale natsionaalsotsialismi ajendas liikumist ka pettumuseks kujunenud autoritaarsus, mis valitses Nõukogude Liidus. Uusvasakpoolsetele olid Mao, Ho Chi Minh ja Che Guevara popimad kui Lenin ja Stalin. Ametiühingutegevuse ja klassivõitluse ning muu vanamarksistliku tegevuse asemel keskendus uusvasakpoolsus vabadusvõitlusele kapitalistliku süsteemi tekitatud võõrandumise vastu. Radikaalne feminism, seksuaalrevolutsioon, teadvuse laiendamine ja vähemuste õigused olid osa sellest võitlusest. Põhivaenlased olid Süsteem, Distsipliin, Riigiaparaat ja Masin.
Vana marksismi ja 1960. aastatel tekkinud uusvasakpoolsuse oluline teoreetiline erinevus seisnes selles, et uusvasakpoolsus ristas marksismi ja freudismi. Selleks andis ajendi Freudi „Ahistus kultuuris", kus arvatakse, et inimese neuroose põhjustab primitiivsete tungide mahasurumine ning et seetõttu on kogu ühiskond neurootiline. Kui tsivilisatsioon tõesti tähendab seda, et meie tungid lämmatatakse, pole ilmselt raske arvata, kes seda teeb, kui võrrandisse kaasatakse Marx.
Vana marksismi ja 1960. aastatel tekkinud uusvasakpoolsuse oluline teoreetiline erinevus seisnes selles, et uusvasakpoolsus ristas marksismi ja freudismi.
Varase Frankfurdi koolkonna psühhiaater ja psühholoog Wilhelm Reich arvas, et tsivilisatsiooni masinlikkus on muutnud inimesegi masinaks – niisuguseks masinaks, mille töö tagajärg oli ka Auschwitz. Raamatus „Fašismi massipsühholoogia" (1933) osutas Reich, et üksikisikut ja ühiskonda mõjutavad samasugused psühholoogilised jõud ja neid mõlemat on võimalik analüüsida sama teooria põhjal. Reichi loodud uuest teadusharust orgonoomiast ja orgooni ehk kosmilise energia loomingulisest käsitusest pidi rahvas aru saama nii, et talitsetud ja köndistatud elu muutub vabaks siis, kui rahu ja armastus lakkavad olemast lihtsalt ühed sõnakõlksud.
Reichile ei tähendanud fašism ainult poliitilist liikumist, vaid midagi palju ohtlikumat: see oli niisuguse inimese põhihoiak, kelle tundeelu on masinlik tsivilisatsioon hävitanud ning keda on autoritaarne pere ja kirik aastatuhandeid represseerinud; see on psüühilise allasurumise tagajärg, rahuldamata orgasmiihalus. Sakslaste mahasurutud seksuaalsed ihad vallandusid natsismina, mis oli orgasmi müstiline, teadvustamata aseaine. Haakrist on Reichi sõnul võimas sümbol, kuna see kujutab suguühet. Kujutis erutas vaoshoitud sakslasi nende enda teadmata. Reichi arvates põhjustas ka Nõukogude Liidu autoritaarsuse asjaolu, et üsna varsti pärast moodustamist muutus riik seksuaalsuse suhtes tagurlikuks ja hakkas seksuaalset vabadust piirama.
Nagu on omane marksismile, peab ka Reich revolutsiooni vältimatuks: rahvas ei mässa, kuna „seksuaalsed tabud muudavad majanduslikult alistatud ja ekspluateeritud inimest nii, et ta hakkab mõtlema, tundma ja tegutsema oma aineliste huvide vastaselt". Sotsiaaldemokraatiat peab Reich tagurlikuks ideeks, mis tekitab neuroose. Tema sõnul ei mõista sotsiaaldemokraadid, et „inimmasside psüühiline sättumus peab põhimõtteliselt muutuma". Reichi võimukäsitus on marksistlik: "Võim tähendab alati teiste alistamist." Selline arusaam kordub üha uuesti.
Ka vaenlased on Reichil samad mis Marxil. Perekond on „autoritaarse riigi struktuuride ja ideoloogiate tehas". Tema arvates on praegused sugupõlved juba lootusetud, kuid uusi inimesi sünnib iga päev. Uut sugupõlve tuleb „algusest peale mistahes olukorras kõigi vahenditega kaitsta bioloogilise tardumuse nende kahjulike mõjude eest, mis sandistavad praegust põlvkonda". Teisisõnu tuleb kaitsta fašismi eest. Kuna fašism oli „allasurumisest tekkinud orgasmiihalus", võideldi fašismi vastu sõna otseses mõttes seksiga. Reich lansseeris seksuaalrevolutsiooni mõiste ning harrastas omamoodi kultuuriuurimust, õpetades, et tuleb pöörata tähelepanu ka argistele asjadele: juba soov panna peo puhuks selga õhtukleit või juua koduses õhkkonnas õlut võis olla näiteks töölise puhul märk sellest, et „temas on idanemas vastuvõtlikkus natsionaalsotsialistlikele ideedele".
Daniel Cohn-Bendit kirjeldab raamatus „Radikaalne vasakpoolsus", et „perekonna planeerimise väljapaistvad asjatundjad" alustasid 1960. aastatel Prantsusmaa ülikoolide üliõpilaslinnakutes seksuaalkasvatuse kampaaniat, toetudes Reichi väga tähtsaks peetud revolutsioonilistele teesidele. Ilmselt mõjus kampaania nii, nagu loodetigi: Nanterre´i naistudengite ühiselamu mehitati ning „neitsiliku puhtuse ja siivsuse pühamu" kodukorda reguleeriv eeskiri tühistati.
Autoritaarne isiksus
Seda, et demokraatlik kapitalism erineb fašismist vaid tooni võrra, ei ole välja mõelnud frankfurtlased. Enne Teist maailmasõda olid samal arvamusel revolutsioonilised sotsialistid. Nad ei olnud nõus nendega, kes ei tahtnud kapitalismi ja fašismi samastada. Üks neist, George Orwell, oli pärast sõja puhkemist seetõttu sunnitud oma seltsimeestest lahti ütlema.
Reichi käsitlusest märgatavalt teaduslikuma lihvi sai Theodor Adorno töörühma väga põhjalikus tuhandeleheküljelises uurimuses „Authoritarian Personality" esitatud seisukoht. Raamatus sisalduv isiksusetest F-skaala õpetab, mille järgi võib inimeses ära tunda potentsiaalse fašisti. Autorid nimetavad niisuguseid tunnuseid nagu eelarvamuslikkus ja rahvusekesksus ning poliitiline ja majanduslik konservatism, mis väljendub näiteks selles, et pooldatakse status quo säilitamist ja ollakse sotsiaalsete muudatuste vastu. Veel nimetatakse konservatiivsete väärtuste eest seismist, mis muu hulgas tähendab seda, et väärtustatakse sellist omadust nagu auahnus, ja ollakse arvamusel, et igaüks on oma õnne sepp; see on majandusliberalistlik mõtteviis. Selline tunnus nagu usklikkus seostatakse rahvusekesksusega, tendentslikult küsides, kas kõik peavad mingile üleloomulikule jõule masinlikult kuuletuma. Jõutakse seisukohale, et kalduvus kohaneda lähiümbrusega ja üldse ühiskonnaga ning valmisolek jagada selle uskumusi on potentsiaalne fašism. See on Adorno revolutsiooniline hüpe sõna otseses mõttes.
Freudistlikust taustsüsteemist lähtuvalt peab Adorno fašismi ego nõrkuseks. Potentsiaalne fašist surub eneses maha kogetud ebameeldivused, näiteks nõrkuse, räpasuse ja homoseksuaalsuse, ning projitseerib need omadused neile (st teisele, nagu mulle hiljem õpetati; teisesus on tänapäevalgi keskne mõiste). Ta kannab neile üle ka oma agressiivsed kalduvused ja seksuaalsed tungid, mistõttu need on meile ohtlikud või need on räpased perverdid, kelle peame maatasa tegema.
Raamatu „Authoritarian Personality" lõpus mõistetakse rangelt hukka „liiga tavaline mõtteviis", et üldine kohanemisvõime on terve psüühika ja kultuurikeskkonnaga kohanemise märk, kohanematus aga viitab psüühilistele probleemidele. Normaalsuse sidumine vaimse tervisega on Adorno meelest „biheivioristlik, mittedünaamiline", seega mittefreudistlik inimesekäsitus: kui ühiskond on repressiivne ja inimene näib sellest hoolimata tundvat end hästi, peab inimeses tekkima märgatav sisepinge.
Autoritaarsuse algallikas on perekond, mis oli vaenlane juba Marxile ja tagurluse algrakuke Reichile. Fašismiseeme külvatakse perekonnas. Selles freudistlikus perekonnatõlgenduses on pere keskne kuju autoritaarne Isa. Kui isa nõuab kuulekust lastelt, võib sama mudel kanduda ühiskonda. Neis peredes, kus lastelt kuulekust ei nõuta, ei tunne lapsed täiskasvanuna vajadust muganeda või hukka mõista sobimatuks peetavat käitumist. Sellistes peredes on keskne kuju Ema ja neis on rohkem emotsionaalset rikkust. Muu hulgas juhivad Adorno ja tema kolleegid tähelepanu sellele, et mõnikord läheb kuulekuse nõudmisest loobumine nii kaugele, et n-ö normaalseid kombeid enam ei aktsepteerita. Tagantjärele tarkadena teame, et just nii juhtus 1960. aastatel.
Adorno leiab, et fašism on midagi, mida inimestele õpetatakse ja mis lõpuks pöördub nende põhihuvide vastu. Kui oleks võimalik suurendada inimeste eneseteadlikkust, õpiks nad käituma realistlikult, see tähendab mittefašistlikult. Raamatus jõutakse järeldusele, et ainus võimalus fašismi ära hoida on kasvatus. Piisaks sellest, et last tõeliselt armastatakse ja austatakse kui inimolevust. Ent rahvusekesksetel inimestel on võimatu sellest põhimõttest juhinduda, järelikult peab muutuma terve ühiskond. Adorno jätab otse ütlemata, mida see tegelikult tähendab, kuid tähendus ilmneb eelnevast: kui liberaalmajanduslik mõtlemine ja üldse konservatiivne mõtteviis on fašistlikud ning kui inimese muutmiseks on vaja muuta tervet ühiskonda, jääb ainsaks võimaluseks sotsialism.
„Authoritarian Personality" oli ülimõjukas teos ja selle alusel kujunes väärtusmaailm, kus igasugune mugandumine on kurjast ja usk traditsioonidesse ning katsed talitseda seksuaalsust võivad olla komplekside käes vaevleva fašisti tunnus. Õigupoolest on kõik peale revolutsiooni üks kahtlane värk. Nüüd sai see teaduslikult tõestatud.
Järgneb.
Ilmunud raamatus „Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid", avaldatakse väljaandja loal
