Kultuurimarksism kui vandenõu (III)

LGBT-värvides randmesidemega rusikas. Foto: Scanpix

Tänapäeval on kultuurimarksism segunenud väärtusliberalismi ja majandusliberalismiga selle poolest, et kõik nad julgustavad inimest olema tema ise ja rahuldama oma soove. Liberalism käsitab inimest indiviidina, marksism aga klassi või rühma esindajana. Kultuurimarksismil ei ole selge eesmärgiga tegevuskava. Armastus kommunismi vastu on ununenud, kuid viha kodanliku ühiskonna ja väärtuste vastu on endiselt võimas, kirjutab kirjandusteadlane Joonas Konstig. Objektiiv avaldab 3. osa artiklist, mis ilmus raamatus „Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid“.

Dekonstruktsionism

Prantsuse uusmarksisti Jacques Derrida käibele võetud dekonstruktsionismi mõiste tähistab mõjukat ühiskonnateaduse meetodit, kus iga teksti puhul püütakse paljastada võimustruktuure. Paljastaja leiab neist alati naiste ja vähemuste diskrimineerimise märke ning valitsevate võimustruktuuride õigustamist. Feministlik dekonstruktsionism lähtub sellest, et mistahes domineeriva tegevuse eesmärgis võib näha naiste alistamist ja patriarhaadi kindlustamist.

Tänapäeva feminismi ajalugu on äärmiselt marksistlik. Juba Lenin õpetas, et ainult sotsialism annab naistele täieliku vabaduse ja pakub ideaalsed olud selleks, et naised saaksid oma õigusi kasutada. Samast põhimõttest lähtus ka Rahvusvaheline Demokraatlik Naiste Föderatsioon, mis tegelikult allus Nõukogude Liidule, kuigi tegi näo, nagu edendaks ta erapooletut ja demokraatlikku feminismi. Naiste vabastamise oli oma eesmärgiks seadnud ka Mao.

Varased naiste õiguste eest seisjad, nagu näiteks sufražetid kui naiste valimisõiguse eest võitlejad – olid liberaalsete ja sageli kristlike väärtuste kandjad, kuid hiljemalt Simone de Beauvoir´st ja nn teise laine feminismist alates andis marksistlik ühiskonnakäsitus naisliikumisele uue värvingu. Tavaliselt ei ole seda tähele pandud, kuigi marksismi komme kõiges võimu ja ärakasutamist näha ning sugupoolte vahele kiilu lüüa paistab selgesti silma. Jälle mõeldakse marksistlikult: naised on väärteadvuse küüsis ega taipa, et valitsev klass, st mehed ja täpsemalt patriarhaat, on neile teinud ajupesu. Sellest näevad läbi vaid ärksad feministidest targad, kes suudavad märgata diskrimineerivaid kitsendusi kõikjal. Seisukohta on võimatu kummutada, sest diskrimineerimise eitajale võidakse öelda nii seda, et talle on tehtud ideoloogilist ajupesu, kui ka seda, et tema ise teeb ajupesu. Esimesel juhul on siinses kontekstis mõeldud rõhutud klassi ehk naisi ja teisel juhul valitsevat klassi ehk mehi. Mis puutub abielulahutusse, siis võib sedagi käsitada väärteadvuse mõju alt vabanemisena: ärganud naine taipab, et ta on abielus olles kannatanud rõhumise all, seega on abielulahutus põhjendatud.

Pärast 1960. aastaid ongi abielulahutuste arv oluliselt suurenenud: feministlikud seisukohad on olnud mõjuvõimsad. Meile on hakanud tunduma veidrana traditsiooniline arusaam, et abielupaar võiks olla harmooniline ja mõlemale poolele kasulik paarisrakend, mis on rohkem kui lihtsalt osade summa. Kui end feminismi pooldajaks pidava tavalise naisega sel teemal vestelda, selgub, et ta mõtleb feminismi all naiste ja meeste võrdseid õigusi, mitte marksismi laiemalt. Feminism tähendab naiste huvide eest võitlemist ja üldiselt lähtub see marksistlikust ideoloogiast.

Queer´iteooria

Queer´i-teooria looja Michel Foucault läheb oma käsitluses dekonstruktsionismist ja sotsiaalsest konstruktsionismist veelgi kaugemale. Selle teooria järgi vallandas feminism revolutsiooni ning hülgas tervemõistusliku arusaama, mille järgi olid mees ja naine yin’i ja yang’i aspektist vaadatuna omavahel erinevad ja samal ajal teineteist täiendavad olendid. Queer´i-teooria eitab soolist erinevust ja väidab, et peaaegu iga tekst, mis inimkonna ajaloos on kirjutatud, sisaldab homofoobiat ja heteroseksismi.

Queer´i-teooria põhineb Marcuse väitel, et inimestele taotakse pähe teadmisi, põhimõtteid, uskumusi ja poliitilisi veendumusi ning et inimesi manipuleeritakse nende instinktideni välja. Näiteks queer´i-teooria heteronormatiivsuse mõiste tähendab, et kapitalistlik ühiskond teeb inimesest hetero ajupesu abil. See on marksismi kohandamine: valitseval klassil – siin peetakse silmas heteroseksuaale – on kultuurihegemoonia ehk heteronormatiivsus, mis takistab end vabalt teostada allutatud klassil, kuhu kuulub LGBT-rahvas – lesbid, geid, biseksuaalid ja transvestiidid.

Marcuse leidis, et inimese seksuaalsus on olemuselt „mitmeti perversne“, see on äraarvamatult vaba, kuid sotsialiseerimine – kasvatus, usk ja sealhulgas ristiusk ning ühiskond – tekitab tabusid. Seksuaalinstinkti kanaliseerimine järelsugu tootvasse, abielumehe ja abielunaise vahelisse seksi tähendab alistamist ning selle kui struktuurse vägivalla vastu saab võidelda perverssustega. Kui tahad vabaks saada, tuleb süü- ja häbitunne unustada. See mõte võimendab queer´i-teooriat.

Marcuse leidis, et inimese seksuaalsus on olemuselt „mitmeti perversne“, see on äraarvamatult vaba, kuid sotsialiseerimine – kasvatus, usk ja sealhulgas ristiusk ning ühiskond – tekitab tabusid. … Kui tahad vabaks saada, tuleb süü- ja häbitunne unustada.

Queer theory vaste soome keeles on pervoteoria. Sellega on tahetud lahti saada sõna perversne häbimärgistavast tähendusest, st muuta sõna sisu nii, et see saab vastuvõetavaks. Tänapäeva feministid rõhutavad ka seda, et hooramise häbiväärsusele vihjamiseks ei tohi kasutada väljendit slut shaming. Sõna hoor tohib kasutada üksnes siis, kui eesmärk on muuta sõna vastuvõetavaks, mitte hukkamõistvaks. Süütunde tekitamine on alistamine ja süütunne tähendab, et sinu süüme on väärteadvuse võimuses. Pursuid tahavad, et sa väldiksid eksperimentaalseid rühmaseksiseansse, ehkki need on arukas ja avalik mäss parema maailma nimel. Arusaadavalt armuvad noored Marcuse ideedesse ikka ja jälle uuesti.

Queer´i-teooria nagu igasugune kultuurimarksism on avaldanud oma eesmärgi – kritiseerida, mitte üles ehitada. Eesmärk on kõigutada süsteeme, kõnealusel juhul seksuaalvaldkonda: ei ole olemas mehi ega naisi, homosid ega heteroid. Queer´i-teooria tähelepanuväärseks võiduks võib pidada seda, et inglise keeles on hakatud bioloogilist sugu märkiva sõna sex asemel kasutama grammatilise soo tähist gender. Nüüd siis kordab ingliskeelne sugudest rääkija queer´i-teooria tõlgendust, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon, mis on sama juhuslik kui Der, Das ja Die saksa keele nimisõnade ees. Sugu ja seksuaalne sättumus on seega lihtsalt sõnad, ilma püsiva ja kindla sisuta asjatud pitserid – kestahes võib olla mistahes. Kõiges tuleb kahelda ja kõik püsiv tuleb revolutsiooni teelt minema pühkida.

Sugu ja seksuaalne sättumus on seega lihtsalt sõnad, ilma püsiva ja kindla sisuta asjatud pitserid – kestahes võib olla mistahes. Kõiges tuleb kahelda ja kõik püsiv tuleb revolutsiooni teelt minema pühkida.

Queer´i-teooria on toonud meile sooneutraalse kasvatuse. Kuna looduslikult ei ole sugusid olemas, ei saa lapsi neisse kuulumiseks sundida. Lubatud on siiski „vabastav diskrimineerimine“, st tüdrukutele tohib pakkuda mereröövlimänge ja poistele printsessimänge, kuid mitte vastupidi. Üks lastele sooneutraalsete nimede panemise toetaja kinnitas, et põllumajandusühiskonnas oldi sooneutraalsemad, kuna aeg-ajalt sündis vasikaid, kellest polnud kohe näha, kummast soost nad on. Seegi pidi tõestama, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon. Põhjendused on veidi samasugused kui matriarhaati otsivatel feministlikel antropoloogidel: kui reeglist on kasvõi üks erand, tõestab see, et oleme kõik need aastatuhanded olnud väärteadvuse mõju all.

Praegu seksuaalvähemuste üle peetavate arutelude eest võlgneme tänu Queer´i-teooriale, mitte klassikalisele liberalismile. Siin ei ole tegemist valgustusajastu mõtlemisega, vaid pigem freudomarksistliku järjepidevusega. Liikumine Gay Rights läheb veel kaugemale kui liberalismi ideoloogia, mis ei luba riigil oma kodanikke rõhuda – tõenäoliselt keeraks Locke end seepeale hauas ringi! – ja on märgatavalt lähemal 1960. aastate seksuaalrevolutsioonile, kus kõlas let it all hang out, man. See peaks olema selge kõigile, kes näevad, kuidas homokultuur ennast Pride-paraadidel esitleb.

Kultuurihuligaansus

Tarbimiskultuuri uusmarksistlik kriitika jätkab nn kultuurihuligaansuse või kultuuritõkestuse – inglise keeles culture jam – ideega, mille järgijad tõid aastatuhande vahetusel Soomes kaasa tänavate blokeerimised, ostuvabad päevad, jalgrattameeleavalduse Kriitiline Mass, hittraamatu „No Logo“ ja vastureklaamid. Kritiseerijaid on veelgi, kultuurihuligaansus pole ununenud. 2013. aastal ilmus Soomes sel teemal Jari Tammineni raamat „Häiriköt“. Kultuurihuligaansuse mõiste kasutamisega tahetakse paigast nihutada sõna huligaansus tähendust: huligaansus on tore asi, kui see pannakse toime hea eesmärgi nimel. Soditakse reklaame, lastakse tühjaks linnamaasturite rehve ja võideldakse brändide vastu, tekitades vastureklaamiga nende suhtes negatiivseid assotsiatsioone. Kultuurihuligaansus ammutab ideed all- ja vastukultuuridest, sealtsamast, kust hangivad neid hipid, punkarid ja hiphop.

Selle võitluse loomulik osa on kunst. Kultuurihuligaansus pannakse Tammineni sõnul toime kunsti ja aktivistide liikumise piirimail ja seda võib pidada sotsiaalseks kommentaariks, milles võimustruktuurid seatakse loomingulise vastuhaku meetoditega kahtluse alla. Selgesti ilmneb uusmarksistlik joon, eesmärk on tuua nähtavale võimustruktuuri puudujäägid, avaliku ruumi haldamise probleemid ja meid ümbritsevatesse reklaampiltidesse peidetud märgid. Kultuurihuligaansus tahab huligaansuse mõistele anda uue sisu: huligaansus on tore asi, kui seda tehakse hea eesmärgi nimel. Põhimõte on kodanlasest tarbija jälle üles äratada. Korraldatakse tegevuskunstietendusi, nagu neid tegid juba situatsionistid. Peateoreetik on marksistlik filosoof Guy Debord, kes avaldas oma kirjatöid 1960. aastatel.

Uusmarksistlikust seisukohast tuleb grafiti tegemist käsitada avaliku ruumi hõivamisena. See on makstud vallutamisest ehk reklaamist vastuvõetavam, sest grafitit peetakse poliitiliseks nähtuseks ja selles mõttes väärtuslikuks. Kriitik ja tänavakunstnik Otso Kantokorpi arvab, et selles leitakse keelatud ja ebaseaduslikku romantikat, ja taas pühitseb eesmärk abinõu: kriminaalne tegu on õigustatud, kui see lähtub vasakpoolsest ideoloogiast. Kultuurimarksismi mõtteviis on tüüpiliselt marksistlik, kuid eesmärk ei ole enam korraldada revolutsioon. Marxilt laenatud väljendi järgi on kultuurihuligaansuse näol jäänud revolutsioonist järele vaid närune pohmell. Nähtavasti on revolutsiooniromantika mõnele inimesele vastupandamatu, eriti kui võid selle mõtestada maailmaparandamiseks. Nüüd tundubki, et grafititel on õnnestunud maailma muuta: võidurõõmsalt teatatakse, et Helsingi linna grafitivastane projekt „Stop töhryille“, Lõpp Sodimisele, maksis 20 miljonit eurot maksumaksja raha.

Kultuurimarksismi mõistest

Ideoloogilise järjepidevuse kandjana on kultuurimarksism tabav, kuid mitte probleemitu nimetus. Terminit hakkasid kasutama Ameerika konservatiivid Pat Buchanan ja William S. Lind ning termini on omaks võtnud mõni paremäärmuslik rühmitus. Seda kasutas ka nurjatu Norra massimõrvar. Küsimusele, kas kultuurimarksismi sõnaga väljendatav nähtus on tõene, ei saa üheselt vastata. Üldjuhul ei ole inimeseteaduses võimalik empiirilisi katseid teha ega õnnestu need ka kultuurimarksismi puhul. Sellepärast ei saa selle tõesust või ebatõesust kinnitada. Kultuurimarksismi võib pidada vandenõuks või vandenõuteooriaks või ideoloogiaks nagu siinses käsitluses. Kui marksismi vaenlane oli kodanlik ühiskonnakord, siis kultuurimarksismi vaenlane on niikaua kui kusagil tuleb ette diskrimineerimist, kodanlik eluviis, mis üldiselt väljendub käitumises ja riietuses, mõõdukuses ja kompromisside tegemises ning oma elu ja tagahoovi eest hoolitsemises.

Kui marksismi vaenlane oli kodanlik ühiskonnakord, siis kultuurimarksismi vaenlane on niikaua kui kusagil tuleb ette diskrimineerimist, kodanlik eluviis, mis üldiselt väljendub käitumises ja riietuses, mõõdukuses ja kompromisside tegemises ning oma elu ja tagahoovi eest hoolitsemises.

„Väikeses punases raamatus“ õpetas Mao Zedong revolutsionääridele, et “me peame pooldama kõike, mille vastu vaenlane on, ja olema vastu kõigele, mida vaenlane pooldab“. Vastuolemine on põhimotiiv. Kui vana marksism oli veel kommunismi poolt, siis kultuurimarksism on kõigele vastu. Lõpptulemus, kommunism, on ununenud, kuid sinna pääsemise meetodid on alles: nõrgestada, segada ja pilgata kõiki teiste suundade esindajaid, kes võiksid pidurdada revolutsioonilist liikumist või kes selle eest kaitseksid. Maatasa tehakse suguvõsa solidaarsus, abielu ja perekond – välja arvatud kasu- ja vikerkaarepered –, traditsioonid, kirik kui totalitarismi ja utoopiate eest kaitsev tugevaim sõltumatu institutsioon, rahulolek oma sugupoole ja seksuaalse sättumusega, rahvustunne ning rahvuslikud sümbolid ja ikoonid, rahvusriikide piirid.

Võib-olla ei ole juhus, et mitmekultuurilisuse idee lõi läbi 1990. aastatel pärast reaalsotsialismi läbikukkumist. Selle isamaavastase tõhusa relvaga püütakse hävitada riigi kui sellise mõiste, lõhkudes riigi põlisrahvaste solidaarsust, kaotades riigipiirid ja segades rahvaid. Kõige selle lõppeesmärki aga ei avaldata. Liikumine nõrgestab ka usku, kuna väidab, et ristiusk polegi meile tähtsam kui teised usundid, millest räägitakse täiesti kriitikavabalt. Mitmekultuurilisuse tähtsaim ideoloog oli marksistlik kultuuriteadlane Stuart Hall, kelle vaateid praegu toetavad eeskätt vanad vasakäärmuslased ja nende pärandi jätkajad, peamiselt rohelised ja vasakäärmuslikud parteid, kust osa vanu marksiste leidis uue kodu.

Noorena hääletasin ka mina roheliste poolt. Anna Kontula 2002. aastal tehtud uuringust selgub, et endistest taistolastest oli viimati hääletanud roheliste poolt 45 protsenti, Vasakliit jäi 32 protsendiga teisele kohale. Mujal Euroopas läks osa vanu vasakäärmuslasi Rudi Dutschke, Daniel Cohn-Benditi ja Joschka Fischeri kombel samuti üle rohelisse liikumisse. Seal jätkub vana seksuaalrevolutsioon: nii Saksamaal kui ka Soomes toetavad rohelised noored polügaamiat.

*

Tsiviliseeritud, demokraatlik ühiskond saab ähvardusi mitmelt poolt. Ajaloo iroonia on see, kui kõik jõud koondatakse vanade süüdlaste jälitamisele ja võimaliku uue Auschwitzi märkide otsimisele, jääb kahe silma vahele, et suurem oht on tekkimas mujal. Edu, mis saatis Euroopa rahvusmeelseid erakondi 2014. aastal, võib tõenäoliselt pidada oma kultuuri halvustamise ja mitmekultuurilisuse jutlustamise otseseks tagajärjeks: aastakümneid maganud natsionalismi ribide vahele togides äratab antinatsionalism selle viimaks üles. Homoparaadid on sünnitanud midagi nii ennekuulmatut kui heterodemonstratsioonid. Möödunud sügisel rääkis Iisraeli Saksamaa suursaadik Yakov Hadas-Handelsman, et Saksa juutide olukord ei ole pärast Teist maailmasõda nii halb olnud kui praegu. Antisemiitlikud rünnakud on lisandunud Rootsis ja Prantsuse antisemitismivastase järelevalve ühenduse BNVCA sõnul on juutidevastane vägivald riigis peaaegu igapäevane asi. Juudid põgenevad Prantsusmaalt kibekiiresti. Nende vaenajad on aga uudistes peidetud väljendisse moslemitaustaga immigrantidest antisemiidid. Prantsusmaa Juudiorganisatsioonide Nõukogu president Roger Cukierman nimetas džihaadi Newsweeki artiklis uusnatsismiks.

Oleme silmagi pilgutamata valvanud ühte hiireauku ja selle ajaga on hiired sisse lipsanud uutest aukudest. Vaevalt saab probleemi lahendada selle põhjustanud poliitikat jätkates, kuid marksistide meelest muud võimalust olla ei saa.

*

Enamik marksistlikke väärtusi pooldavatest inimestest ei ole enda meelest kultuurimarksistid ega üldse marksistid. Nad ei mõtle sellele, mingisse ühendusse nad ei kuulu ja neil ei ole ka midagi salata. Nad lihtsalt jätkavad sealt, kuhu jäid Foucault, Butler ja teised, kes omakorda jätkasid sealt, kuhu jäid nende 1960. ja 1970. aastate eelkäijad, kes jätkasid sealt, kuhu jäid Freud ja Marx, kes jätkasid sealt, kuhu jäi Rousseau. Tänapäeva teadmised ei toeta Rousseau’ inimese kui õilsa metslase ideed, Marxi majandusteooriat ega Freudi psühhoanalüüsi ja seepärast võiks kogu selle vaimuvara jätta meeliköitvatesse mõttelooraamatutesse.

Marksistliku pärandi jätkajad ei mõtle ideoloogia juurtele, nad viivad õpetust ellu selles ajahetkes, milles elavad. Inimesed sünnivad, elavad ja haaravad kinni sellest, mis on nende meelest huvitav. Uus sugupõlv alustab alati algusest, kasutades endale sobivaid vahendeid ja kujundades omaenda mõttemaailma. Marksismi pärand pakub inimestele ikka veel huvi, kuna igas ühiskonnas on alati rahulolematust ja mässumeelsust ning noor inimene hakkab kergesti mässama. Ta tunneb viha ning hakkab meenutama, kes on veel vihased olnud, ja nii leiab ta üles marksistid. Noor püüab kujundada oma identiteeti, kuid talle tundub, et teised mõjutavad teda minema neile sobivas suunas. Marksistid nimetavad seda konformismiks, repressiooniks ja rõhumiseks – need on vaenlased, kelle vastu tuleb võidelda alati ja kõikjal. Noor inimene märkab, et kapitalism ei ole täiuslik elukorraldus, ja saab tuge marksistidelt, kes vihkavad kapitalismi seksika enesekindlusega. Kui noor on saanud täisealiseks, peab ta õppima ennast vaos hoidma ja oma kirgi talitsema. See on kõva töö, mida varem nimetati hariduse omandamiseks, kuid uusmarksist peab seda rõhumiseks ja leiab, et seda tööd pole vaja teha. Kuna mässu, vabastamise, individuaalsuse, seksuaalsuse ja ahistamise teemad noori köidavad, tunnevad nad marksismi teoreetikute vastu huvi veel nüüdki. Noorte mäss võib olla õiglane ja uuenduslik, kuid see võib olla ka võitlus oma aja ära elanud eesmärkide nimel, ilma et eesmärke õieti tajutaksegi.

Kultuurimarksism on fantoomkihelus amputeeritud jäsemes. Tänapäeval on see ideoloogia segunenud väärtusliberalismi ja majandusliberalismiga selle poolest, et kõik nad julgustavad inimest olema tema ise ja rahuldama oma soove. Põhimõtete vahe on selles, et liberalism käsitab inimest indiviidina, marksism aga klassi või rühma esindajana. Kultuurimarksismil ei ole selge eesmärgiga tegevuskava, liikumist kannustab viha, mida lõõtsuvad tänapäevased vihakõnelejad. Armastus kommunismi vastu on ununenud, kuid viha kodanliku ühiskonna ja väärtuste vastu on endiselt võimas.

Kultuurimarksism on fantoomkihelus amputeeritud jäsemes. Tänapäeval on see ideoloogia segunenud väärtusliberalismi ja majandusliberalismiga selle poolest, et kõik nad julgustavad inimest olema tema ise ja rahuldama oma soove. Põhimõtete vahe on selles, et liberalism käsitab inimest indiviidina, marksism aga klassi või rühma esindajana.

Praegugi veel kirjutatakse kultuurimarksismi käsitlevaid teadustöid ja televisiooni intervjuule kutsutakse asjatundjaks sotsioloog, kellel on freudomarksistlik taust. Ta sobitab oma ideed üha uuemate ühiskonnaelu probleemidega, mida teised ei ole märganudki, ja võib-olla ei taipa neist midagi ka tema ise. Ta on leppimatu halbade nähtustega – kes ei oleks? – nagu näiteks tööstusühiskond, ilma näota kapitalism ja vähemuste diskrimineerimine. Tema meelest ei ole sisserändeprobleemide põhjus sisseränne, vaid see, et pursuid tahavad raha endale hoida ega anna seda immigrantidele harrastustega tegelemiseks. Teine põhjus on illusoorne rahvuslusideoloogia, millega pestakse inimeste ajusid ja tehakse neist rassistid. Rahvusriikide piire peab ta taradeks, millega on kodanlased ümbritsenud oma kapitali, ja rahvuslust kapitali kaitsvaks illusiooniks.

Vaatleme põgusalt meie fiktiivset sotsioloogi. Ta ei kanna kodanlikku ja diskrimineerivat ülikonda, vaid teostab oma vabadust ja mässab valitsevate normide vastu stressivabas pusas. Stuudiost lahkudes keerab ta kaela ümber Palestiina rätiku, mis on ka teistel tema võrdlusgrupi liikmetel. Rätik demonstreerib tema vastuseisu Iisraelile, kuna judeokristlik pärand on alistav ja Iisrael teisi vallutav natsiriik. Ta on NATO ja kokakoola vastu, sest need esindavad Ameerika imperialismi ja juba Lenin ütles, et imperialism on kapitalismi kõrgeim aste.

Viljakusravi tulemusel sündinud lapse nimetab meie sotsioloog sooneutraalselt Ruuks. Ta tahab võidelda kunstliku soolise jaotuse vastu ja tavalised nimed pärsivad inimese ainulaadset vabadust ka muudel juhtudel. Ruud ei ristita, kuna ristiusk tegelikult ei jaga lohutust ega õpeta halastust ja armastust, vaid alistab inimesi ja sunnib kõiki samasse vormi. Ta märkab, et armastab abikaasat ja Ruud, kuid tuletab endale meelde, et siin on oht libastuda ja muutuda kodanlaseks: omade armastamine ei tohi armastust ära võtta teistelt naistelt ja lastelt ega rahvastelt, kes on sama head nagu tema enda rahvas, kui mitte paremadki, sest Saksamaast ja USA-st kaugemal elades on nad vähem fašistlikud. Meie sotsioloog otsustab korraldada vägeva olengu, et niiviisi mässata kodanliku ühiskonna vastu.

Tihtipeale ei ole meie sotsioloog teadlik oma põhjendustest, neist sest-lausetest, mida ta justkui märkamatult eelistab. Ta on laused lihtsalt omaks võtnud ja nende päritolu unustanud. Terry Eagletoni sõnul on ka revolutsiooni edu kõige nähtavam märk see, et suurem osa meist ei ole sündmust teadvustanud. Õnnestunud revolutsioon pühib pärast lõppemist kõik jäljed ja nii näib olukord, mille saavutamiseks võideldi, täiesti loomulik.

Kultuurimarksistlik kontiinum on nii valdav, et see on kui vesi, milles meie, kuldkalad, ujume. Kala ei tea, mida vesi tähendab, sest see ongi tema ainuke reaalsus. Sellepärast ollakse kultuurimarksismi termini kasutamise vastu: nähtuse nimetamine teeb selle nähtavaks.

Marksismi pärandi jätkajate meelest on muutused olnud liiga tagasihoidlikud: revolutsioone pole olnud ja argimõistust ei ole veel täielikult kaaperdatud. Uurimine aga paljastab pidevalt uusi rõhumisviise. Kunst peab järjekindlalt kujutama seda, kui palju on ärakasutamist ja võõrandumist just meie ajal. Seega ei lõpe haritlaste töö iialgi. Ärgem imestagem, et kapitalistid tahavad vähendada nii ülikoolide ja kunstnike autonoomiat kui ka nende rahastamist. Ettekäändeks tuuakse säästmine, kuid tegelikult tahetakse kaitsta oma kapitali ohu eest, mida põhjustab haritlaste tegutsemine.

Kokkuvõte

Kas teate seda kummalist tunnet, kui oled kaua ära olnud ja tagasi tulles märkad, et kõik on kogu aeg olnud samamoodi nagu sinu lahkudes? Kunagi korraldas minu ülikoolikaaslane oma kodus Töölös advendiaja alguse tähistamiseks peo. Vastutahtmist lahkusin sealt varakult, sest oli minu kord olla öösel postkontoris tööl. Kui olin Ilmalas kuus tundi jõulukaarte jaganud, tulin hommiku poole kesklinna ja helistasin sõbrale. Ta kutsus mind peole tagasi. Seal nägin, et korteris on samad pidulised. Nad olid väsinud ja mõni oli diivanil magama jäänud, nad olid pidutsenud kogu see aeg, kui mina jõulukaarte Ameerikasse, Brasiiliasse ja Austraaliasse saatsin. Paralleelreaalsuse tunne pani pea ringi käima.

Sama tunne valdas mind möödunud sügisel Kreekas. Ateena kesklinnas oli soomustatud buss täis tänavarahutuste mahasurumiseks vajalikus varustuses politseinikke. Raamatupoes raamatuid lehitsedes köitis mu tähelepanu teos, mille kaanepildil oli maskis jooksev meeleavaldaja. Võtsin kaasa raamatu „Philosophy and Reristance“. Resistance, vastupanu, pani peas kellad helisema. Minu õpingute ajal üle tosina aasta tagasi oli see olnud kõige tähtsam termin ja nähtavasti on seda veelgi. Kus tajusid võimu, seal tuli osutada vastupanu.

Raamat oli otsekui tagasitulek advendipeole. See oli täis vanu tuttavaid nimesid ja mõisteid, mis ilmselt annavad üliõpilastele tööd veel nüüdki: Foucault, Derrida, Lacan ja kolonialism, psühhoanalüüs, hegemooniline interventsioon, klassiteadlikkus, dekonstruktsionism, kriitiline teooria. Ilmunud on ka üks uus täht, Slavoj Žižek – psühhoanalüütikust kommunist, ja ma ei tee nalja. Raamatus ei poogita Kreeka meeleavaldusi mitte ainult liikumise Occupy, vaid ka Araabia kevade külge – see oli enne ISIS-t, 2012. aastal –: kõik on kapitalismivastase uue revolutsioonilaine osa ja rahva rousseau’liku ühistahte osutus. Raamat sisaldab innustavaid kirjeldusi sellest, kui tore ja teadvust laiendav on osaleda meeleavaldusel ning loopida politseinikke kividega. Protest vabastab inimese ja muudab ta uueks.

Ka see pidu kestab veel. Kreeka abistamiseks võetavaid majandusmeetmeid võib niisiis tõlgendada majandusteoreetilisteks, mille eesmärk on õnnestudes või ebaõnnestudes kohendada riigi majandust. Ent neid võib pidada ka valitseva klassi, st IMF-i ja EL-i pintsaklipslaste võimukasutuseks või otseseks vähemuse diskrimineerimiseks, millesse tuleb suhtuda kriitiliselt, et paljastada võimuhegemoonia ning vastata sellele revolutsioonilise võitlusega. Viimane, marksistlik tõlgendus kutsub barrikaadidele pilduma kividega politseinikke, keda pildujad peavad sõna otseses mõttes natsideks. Esimene tõlgendus aga paneb arutlema selle üle, millised abinõud võimaldaksid majandust tõhustada.

Ilmunud raamatus „Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid“, avaldatakse väljaandja loal.

Loe artikli esimest osa siit:

Kultuurimarksism kui vandenõu (I)

Loe artikli teist osa siit:

Kultuurimarksism kui vandenõu (II)

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!