Kultuurisõda: uhkus ja arvamus

SAPTK korraldatud pikett Riigikogu hoone ees, 7. oktoober 2014. Foto: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Kultuurisõda kestab, ent rindejoon ei liigu ning üsna palju on inimesi, kes ei vaevugi süvenema, kirjutab Malle Pärn.

Kultuurisõda kestab… Plakatitega ja plahvatustega. Ent rindejoon ei liigu. Järeldusi ei tehta. Valusad teemad ei ammendu ega aegu.

Näguraamat (FB) on astunud teatud mõttes ajakirjanduse asemele. Pärisajakirjandus on nagu lisand sellele, viitamiseks ja tsiteerimiseks, omavahel arutamiseks, uute teemade tekitajaks.

Mõned ütlevad, et Näguraamat on ajaraiskamine. Mina küll nii ei arva. Ilmselt oleneb see sellest, missugused sõbrad kellelgi on. See on ju ometi enda valida. Minul on palju sõpru, kes ei lobise tühja, vaid arutavad tõsiseid probleeme. Olen neile väga tänulik, sest ma olen nende arutuste käigus palju mõtteid mõtelnud ja ka kirja pannud. Ja kokku kogunud ka nende tarkusi, mille peale ma ise pole tulnud.

Enam-vähem ühes helistikus ja ühel tasemel mõtlevas grupis saab arutada mitmesuguseid teemasid. See on nagu mingi ühiskondlik haridus, kus kõik vestlejad on ühtaegu õpilased ja õpetajad, kes vastamisi üksteist oma teadmistega rikastavad ja kasulike viidetega lisainformatsiooni hankima suunavad. Ise ju ei leia kõike huvitavat interneti “avarustest” üles.

Sekka tuleb sinna gruppi siis vahel keegi, kes ei ole selles küsimuses veel nii “haritud”, või kellel on teistsuguses grupis omandatud “haridus” või teistsugune meelsushelistik. Siis läheb vaidluseks. Huvitav, et enamasti tullakse valmis dogmadega, vaidleja ei ole nõus ühtki temale ebameeldivat argumenti arvestama, justnagu ei oskaks lugeda. Igal juhul ei pea ta selle grupi “haridusest” lugu, põhiliselt vaid halvustab neid, kleebib neile valmistrükitud silte, mis pigem iseloomustavad tema enda tegevust. Nii nagu suur meedia ees, nii väiksed jüngrid järel.

Toon konkreetse näite lähiminevikust. Keegi neiu nimetas uskumatuks seda, “et missioonipreemia nn peavõit läks organisatsioonile, mis ei ole teinud miskit head ega pole ka miskit saavutanud.”

Selgitasin talle siis lühidalt SAPTK-i tegevust:

“Poliitikud ka räägivad aina, et “mina selles küll probleemi ei näe” – muretseks siis ometi prillid, või usuks vahelduseks neid, kes NÄEVAD? – Teate, kaasinimesi tasub vahel ka usaldada. Kui kümned (või sajad) tuhanded inimesed tunnevad, et neile tehakse liiga, siis MIS ÕIGUS on teil neid mitte uskuda? Nende eest ja meie suveräänse tuleviku eest astus SAPTK välja. Olge “sallivam”, see on meil ju nüüd loosung. Vooglaidu on laimatud nii, et igal normaalsel maal oleks mõned inimesed laimu ja mõnitamise eest vangi pandud. Rumalust ei maksa välja näidata. Ja veel, jah, ka teised tegid häid asju, aga neid ei represseeritud selle eest, nemad ei organiseerinud kodanikke kodudest välja tulema ja oma laste tuleviku eest võitlema. Meie uusajaloos pole selline suur hulk rahvast veel avalikult ühel meelel olnud. Ka olid selles venelased ja eestlased koos, ilma vastuoludeta. Oh, lugege, uurige, enne kui kedagi halvustama hakkate.”

Siis tuli selline vastus, avaldan selle, sest see on nii tüüpiline:

“Pole ju mõtet siin seinal nüüd ja praegu hakata jälle vaidlema lootusetut vaidlust. On kaks leeri. Kumbki teineteist ei mõista. Mina ise ei kuulu kummassegi. Ma vaid mõistan motiive ja tunnen kaasa neile, kellele liiga tehakse. Ühed võitlevad oma õiguste eest elada võrdselt ja oma südame järgi. Teised fanatismist tümitavad lihtsalt selle pärast, et nad ei salli teistsuguseid. Sedasorti NÄGIJAID ma ei usalda. Mis ÕIGUS on Teil arvata, et absoluutne tõde on teie tõde? Kui praegu näiteks tuua “ajaloo suurim ühel meelel olemine” siis see on naiivne fanatism. Soovitan omalt poolt ka lugeda ja suhelda inimestega.”

Ta tuleb vestlusse mingisuguse “arvamusega”, mida peab ainuõigeks, ehkki ta kellelegi teisele seda võimalust ei luba. (“Mis õigus on teil arvata…”) Ja kui keegi tema “arvamust” tegelike faktidega kõigutada püüab, siis ütleb, et pole mõtet vaielda, sest niikuinii ei saada üksteisest aru. Aga selgitage siis, tahaks öelda. Pakkusin talle siis veel informatsiooni. Fakte ja viiteid, mitte mingit tundelist udu. Ent mida selgemalt sa neile asju selgitad, seda kiiremini nad vestlusest kaovad. Neil POLE midagi vastu panna. Peale õõnsate fraaside, peale abstraktse ilulemise ja teisitimõtlejate halvustamise.

Neiu ütleb, et tema “mõistab motiive”, et tema ei kuulu kummassegi leeri, ometi võitlevad ühed tema meelest õiglaselt oma õiguste eest ja teised “fanatismist tümitavad neid”. See on ju ilmselge võitlevate seksualistide leeri valimine. Ta “mõistab” vaid ühe poole “motiive”. Ta ütleb, et ta on nende poolt, kellele tehakse liiga, aga ta ei näe, et meedia, seksualistid ja teatud poliitikud (ja tema ise ka) “tümitavad” tegelikult korralikke perekonnainimesi, “teevad liiga” nendele, kes ei kujuta ette elu ilma moraalireegliteta. Kelle jaoks perekond on püha mõiste. Kes püüavad kaitsta oma lapsi seksuaalterrori ja moraalirelativismi eest.

Kuidas on võimalik tegelikkust nii valesti tõlgendada? Kas meie haridus enam üldse ei õpeta noori adekvaatselt mõtlema?

Tänapäeval räägitakse traditsioonilisest kultuurist ja moraalist kui “kivinenud” arusaamadest, dogmadest, justnagu oleks need mingid vanad ja kulunud ja praeguseks ajaks täiesti kõlbmatud arusaamad või põhimõtted. Ent kivinenud võib olla ka täiesti uus dogma või hoiak. See lastakse juba kivinenult liikvele, sest muidu ei kannataks ta kriitikat. Justnimelt geiaktivistid kasutavad kivinenud dogmasid, mida kellelgi ei lubata arvustada, kahtluse alla seada, kritiseerida, halvustada, nende tõelist nägu paljastada. Kes seda nende kivikamakat vastu ei võta, see külvab nende meelest vihkamist. Nende hulka ilmselt külvabki. Aga siin tuleks meelde tuletada, et “ilu on vaataja silmades”, ja viha on ründaja südames.

SAPTK ei ole kunagi külvanud mingit vihkamist. Vastupidi: ta püüab seda vähendada, selle juurdetekkimist ära hoida. Püüab poliitikuid, kellest meie ühiskonna vaimse kliima puhtus otseselt oleneb, üles kutsuda ARUKALT käituma, arukaid otsuseid tegema, sealjuures mitte mingi ühe grupi, vaid terve rahva heaolu ja tulevikuga arvestades.

Üsna palju on inimesi, kes “arvavad” niisamuti nagu see neiu. Justnimelt arvavad. Nad ei vaevugi süvenema, tõsiselt mõtlema kergemeelselt omaksvõetud moedogmade üle.

Tänapäeval on üldse – ikka arenenud lääne eeskujul – arvamus (opinion) kuidagi eriliselt üles haibitud. Kõik muudkui arvavad. Ja ideoloogiline meedia on loonud endale sobiva arvamusliidrite “armee” (a la ”töötute armee”), kellelt siis küsitakse nende arvamusi igasuguste asjade kohta. Pole tähtis, et nad selles valdkonnas eriharidust või mingeid põhjalikke teadmisi omaksid. Noh, arvamus on ju igaühel. Ja kui ei ole, siis pigistatakse see temalt välja, ajakirjanik helistab talle ja küsib: mis te sellest arvate? Eks ta siis mõtleb midagi välja, sest tore on ju oma nime taas lehes või portaalis näha. Nähtav positsioon ühiskonnas lisab eneseuhkust.

Tegelikult sõna “opinion” sisaldab endas ka teadmist, vastava ala tundmist. See on pigem kaine ja terane VAADE, mitte lihtsalt hetkearvamus. See peaks olema nii-öelda, kontrollitud (selle sõna õiges mõttes), põhjalikest teadmistest tuleneva mõttekäigu kirjapanemine, teadliku kriitilise hinnangu väljendamine, mitte lihtsalt mingi hetkeimpulss. Meil seda teadmist oluliseks ei peeta. Meil eelistatakse emotsioone ja soove intellektuaalsest mõttetööst sündinud teadmistele.

Ja muidugi kohustuslikku ideoloogiat. Nagu ikka ühele õigele nõukogude provintsile kohane on.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!