Ka keskajal oli naisel võimalik olla nii valitseja, kirjanik kui õpetlane. Kuulsaimatest teame kindlasti nimetada Jean d'Arci, Hildegard von Bingenit või Christine de Pizani (1364–1430; Itaalia-Prantsuse poeet ja prosaist, biograafiate ja naiste käsiraamatute autor), ent neid oli teisigi.
Allpool on esitatud põgus ülevaade daamidest, kelle panus ühiskonda oli toonasele Euroopale eluandev ja edasiviiv, mõnel puhul aga ka heast toonist kõrvale viiv.
Alessandra Giliani
Sageli räägitakse, et ainult meestel oli keskajal võimalus õppida ülikoolis. Põhja-Euroopast rääkides peab see ka paika, küll aga mitte Itaalia ja Hispaania puhul. Teadlased avastavad jätkuvalt huvitavaid persoone minevikust, kes on omandanud kaugemas minevikus kõrgema hariduse, enamasti meditsiinialase.
Alessandra Giliani oli üks nende seast ning kui ta elu oleks olnud pikem, oleks ta nimi võinud enam kuulsust koguda. Teame, et 1323. aastal asus ta õppima Bologna ülikooli, ning teenis peagi assistendina Mondino dei Liuzzi, omaaegse juhtiva anatoomi juures. Ta valmistas ette laibad õppetundideks ning tegi selle kõrval omaenda uuringuid. Ta töötas välja ka meetodi vere väljaviimiseks kehast ning selle asendamise värvainega, mis aitas kaasa südame-veresoonkonna talitluse tundmaõppimisele. Kahjuks suri ta 1326. aastal; võimalik, et ta suri veremürgitusse. Tema auks on ühes Itaalia kirikus avatud mälestustahvel:
"Siia urni on suletud ja ootab ülestõusmist Alessandra Giliani, neiu Pericetost, oskuslik anatoomilistel esitlustel ja kellega vähesed võisid end võrrelda, sarnane Mondino der Liuzzile. Ta elas üheksateist aastat, ta suri oma töö poolt alla neelatuna 26. märtsil 1326. armuaastal. Otto Agenius Lustrulanus, kes tema kaotuse läbi jäi ilma parimast osast oma elus, tema suurepärane kaaslane, kes oli väärt paremat saatust, on selle tahvli püstitanud."
Barbara Cillist
Cilli Barbara lugu äratab huvi juba tema elu esimese poole tõttu – Püha Rooma keisrinnana ning Ungari ja Böömi kuningannana oli ta 15. sajandi esimese poole üks olulisemaid poliitilisi figuure Ida-Euroopas. 1437. aastal vangistati ta aga oma väimehe poolt ning sunniti loobuma suuremast osast oma maadest ja varadest.
Elades eksiilis pöördus ta alkeemia poole eesmärgiga muuta metalle. Paljud nägid tema tegevuses katset taas rikastuda pettuse teel, nende hulgas John von Laaz, kes külastas teda ning kirjutas Barbarast järgnevat:
"Ta teadis, mismoodi mõõta oma vastuseid. Minu silmade ees võttis ta elavhõbedat, arseeni ja teisi aineid, mida ta ei nimetanud. Nendest tegi ta pulbrit, millega kokku puutudes vask muutus valgeks. See pidas vastu noaga sälgustamisele, aga mitte haamrile. Sellega on ta petnud paljusid inimesi.
Samuti nägin teda kuumutatud vasele puistamas pulbrit, mis selle läbistas. Vask muutus otsekui parimaks hõbedaks. Ent kui seda sulatati, sai sellest jälle vask nagu enne. Ja ta näitas mulle mitmeid sellised eksitavaid trikke.
Teinekord võttis ta rauapuru ning pulbriks hõõrutud vaske ja muid pulbreid, segas need võrdse koguse kulla ja hõbedaga. Seejärel paistis see nii sest kui väljast kõige puhtama kullana. Kui see aga üles sulatati, kaotasid ta taas oma värvi. Seeläbi tüssas ta mitmeid kaupmehi."
Beatriz Galindo
Oma ladina keele oskuse pärast hüüdnimega La Latina tuntuks saanud Beatriz sündis 1465. aastal alamaadlike perekonnas. Oma lugemiskire pärast otsustas ta saada nunnaks, ent enne seda pidi ta omandama hariduse grammatika alal. Kaheteistkümnendaks eluaastaks olid tema teadmised nii head ja ilmsed, et ta alustas akadeemilist karjääri.
Beatriz töötas Kastiilia kuninganna Isabella laste eraõpetajana, ka Aragoni Katariina juures, samuti kirjutas ta poeesiat ning kommentaare Aristotelese teostele. Ta abiellus, sai viis last ning asutas Püha Risti haigla Madriidis, mis tegutseb tänapäevalgi.
Dorotea Bucca
Me teame temast väga vähe, ent need mõningad infokillud on väga muljetavaldavad: ta käis oma isa jälgedes ja võttis temalt 1390. aastal üle tema koha Bologna ülikooli meditsiini- ja filosoofiaprofessorina. Selles ametis oli ta tegev üle neljakümne aasta.
Garsenda, Forcalquier'i ja Provence'i krahvinna
See 13. sajandi krahvinna oli üks juhtivamaid kirjanduspatroone Lõuna-Prantsusmaal, olles tuntud naistrubaduur ehk trobairitz, nagu ta end laskis nimetada. Oma maade ja inimeste valitsemise kõrval debateeris ta teiste poeetidega kurameerimiskombestiku üle ning meeste-naiste vaheliste suhete teemal.
Vaid üks tema luuletustest on säilinud:
Sa oled armastajaks kenaks loodud,
ma tahan, et ei häbeneks sa nii.
Ent rahul olen, et mu armust tuleb sinu armupiin,
sest muidu oleksin ma ainus kannatustes.
Ent siiski oled viimaks sina see, kes kaotab,
kui sa ei ole küllalt julge seisma enda eest.
Meil' mõlemaile suure mure laotad
sest daam ei soovi oma tahtelt katet heita,
et mitte nurjatusi tuua välja enda hinge seest
Kassiani
Sündis aastate 805 ja 810 vahel rikkas peres Konstantinoopolis. Tema ilu ning tarkus võlusid Bütsantsi juhtivaid isikuid. Ta kutsuti osalema imperaator Theophilose (829–842) pruudivõistluses, kus valitseja valis pruudikandidaatide seast endale abikaasa.
Katherine Schneider selgitab, et selle sündmuse ajal
"Theophilos, rabatud Kassiani ilust ja mõistusest, astus esmalt just tema juurde öeldes: "Naisest sai alguse langemine", viidates sellele, et Eeva sõi esimesena keelatud vilja Eedeni aias. See ei olnud küll kena mõtteavaldus, ent täiesti aktsepteeritav ajal kristlikus kultuuris kui Eevat – ja seega ka naist üldse – süüdistati pärispattu langemise pärast. Kassiani vastas: "Aga naisest tõusis esile ka kõige ülim elu," viidates Maarjale, kes sünnitas Kristuse. Räägitakse, et Theophilos oli sõnatu ning tõmbus Kassiani juurest piinlikkust tundes eemale, pakkudes kuldset õuna (väljavalituse märki) Theodorale."
Kartmatu Kassiani asutas Konstantinoopoli lähedale kloostri ja temast sai selle esimene kloostriülem. Peagi sai ta tuntuks oma väljapaistvate religioossete ja liturgiliste kirjutistega, muuhulgas kirjutas ta viiskümmend laulu.
Ta kaitses Õigeusu Kirikut ikoonipurustajate vastu ja kuigi teda piinati oma veendumuste pärast, jäi ta oma usu juurde, öeldes: "Ma vihkan vaikimist, kui on aeg kõnelda."
Córdoba Lubna
Ühe teate järgi oli see 1. sajandil Andaluusias elanud naine "väljapaistev kirjutamises, grammatikas ja poeesias. Tema teadmised matemaatika alal olid samuti tohutud ning asjatundja oli ta ka teistes teadustes. Umajaadi palees ei olnud kedagi nii õilsat inimest kui tema."
Lubna oli Córdoba kaliif Al-Hakam II (961–976) sekretär ning juhatas valitseja raamatukogu, milles oli üle 400 000 raamatu. On arvatud, et ta tegi reisi Lähis-Idasse uute raamatute hankimiseks, ent nagu selgitab Kamila Shamsie, tegi seda üks teine naisterahvas, nimega Fatima.
Taani kuninganna Margareta I
Tuntud kui Naiskuningas ehk the Lady King, on Margareta Taani, Norra ja Rootsi ühendajana Kalmari uniooniks ilmselt keskaja üks efektiivsemaid valitsejaid. Aastatel 1389 kuni 1412 juhtis ta asjatundlikult oma impeeriumi, laiendades seda ja saades nõnda Põhja-Euroopa olulisimaks poliitiliseks jõuks. Nagu üks ajaloolane nentis: "Margareta triumf asetab ta Euroopa kõige tähelepanuväärsemate monarhide sekka. Ometigi on kuulsus jätnud mõneti varju tema enese kui inimese."
Shāriyah
Sündis Basras (praegune Iraak) umbes aastal 815. Tema ema müüs ta orjaks. Sellise õnnetu alguse juures pidi temast saama lauljanna. Sajandi keskpaigaks ei olnud ta mitte ainut vabadust kätte võitnud, vaid oli ka üks kuulsamaid inimesi abassiidide ühiskonnas. Ta juhtis naislauljate truppi ning võttis isegi osa võistlusest ühe teise naislaulja vastu.
Kui läinud on ta, ära naase ta juurde!
Parem vaata, kuidas mina loon laulu uue!
Yocheved bat Rashi
Koos oma õdede Miriami ja Racheliga soovis ta õppida oma isalt, rabi Šlomo Itsakilt (tuntud rohkem nimega Rashi) Toorat ja Talmudit, juudi religiooni alussambaid. Elades 11. ja 12. sajandi Prantsusmaal, oleks neist võinud saada juudi kogukonna liidrid.
Artikkel ilmus esmalt väljaandes The Medievalists.
Tõlkis Roland Tõnisson