Noori tuleks kasvatada nii, et neile jääks vähemalt võimalus ise kunagi valik teha, kas nad tahavad laisalt ja lodevalt poris püherdada või kõiki oma võimeid arendades ilu ja arukuse parnassile püüelda, kirjutab Malle Pärn oma mõtiskluses kunsti ülesehitavast või lammutavast toimest ühiskonnas.
Kas tõejärgse ajastu inimene peabki olema vaimselt ja kultuuriliselt allakäinud?
Millest oleneb inimese vaimne areng? Ilmselt isiklikest, rahvuslikest ja ühiskondlikest ideaalidest. Üldharidusest, loomulikult. Vaimsest keskkonnast, milles inimene elab. Ja õnneks ka igaühe eluvalikutest. Õnneks, sest see tähendab, et kui mingi riik mingil ajal ka soosib hästi madalat kultuuritaset, ei saa ta päriselt ära rikkuda kõrgete ideaalidega inimest.
Kujundlikult võiks võrdluse tuua spordiga: kergejõustikus seatakse kõrgushüppelatt teatud kõrgusele. Treenimise tulemusena saab seda latti järjest kõrgemale tõsta. Kuni rahvusvaheliste rekorditeni välja.
Vanemad hakkavad meile ka igapäevaelus seda kõrgushüppelatti seadma, juba väiksest peale. Hiljem seavad seda õpetajad koolis, sõbrad, ametid ja töö, mida me teeme. Terve elu jooksul seatakse meile kõrgushüppelatti, ja kõige parem on, kui me seame seda endale ise. Siis oleme saanud teadlikuks täiskasvanuks.
Terve elu jooksul seatakse meile kõrgushüppelatti, ja kõige parem on, kui me seame seda endale ise. Siis oleme saanud teadlikuks täiskasvanuks.
Kui ideaalid kõrvale visatakse ja noortele õpetatakse, et vaimset arengut ei ole üldse vaja, et igaüks on piisavalt hea niikuinii ning tal on õigus elada oma "arvamuste" ja ihade järgi, ja neid ka teistele peale suruda, lausa riigilt nõuda oma ihade ametlikku õigustamist, olgu nad pealegi tervisele kahjulikud, – siis ilmselt mingit arengut eriti olla ei saagi. Vaimse arenguga tegelevad siis vaid kangekaelsed konservatiivid.
Kas me oleme jõudnud sellisesse aega?
Üks kurb näide: lugesin ahjus tuld alustades ühest vanast Postimehest arvustust välismaisele Narva ooperifestivalil ettekantud ooperile. Arvustuse pealkiri on: "Keegi ei sure süütuna, elu kepib meid kõiki".
Saan aru, et tegemist on kammerooperiga. Välismaisega, õnneks. Pilt on selline, et minu haridus ei luba mul seda kirjeldada. Ooperi enda pealkiri on "A Bad Man's Life" ("Halva inimese elu" – toim). Nojah, mina küll ei läheks sellise pealkirjaga etendust vaatama. Ka mitte tasuta. Isegi siis mitte, kui mulle selle eest makstaks. Miks peaks mind huvitama ühe halva mehe inetu elu? Uudishimust? Inglastel vist on vanasõna: uudishimu tappis kassi. Ja võib tappa ka inimese, või inimlikkuse, muide.
Kunst on klassikaliselt tähendanud ikka seda, et vähemalt selle peategelased on pigem head kui halvad, halvad on tavaliselt kõrvaltegelased, kelle taustal peakangelase headus ja vaprus õitsele puhkeb ja vaatajat liigutab ning õpetab teda ka oma elus samade ideaalide eest võitlusse minema. Kunst peaks inimest puhastama, mitte määrima.
Kui ma õppisin lavakas, siis imbus ka meile raudse eesriide pragude kaudu läänes moodsaks saanud eksistentsialism, mis hakkas esile tooma inimese inetust, labasust, väiklust, saamatust, mannetust, kurjust, ühesõnaga, kõike seda, mida seni oli peetud inetuks ja halvaks. Mulle ei meeldinud need moodsad näidendid. Ehkki ühes sellises mängisin teatrikooli ajal peaosa, tõeliselt sadistlikku naist, kes ebainimlikult piinas oma abikaasat. Mängisime seda Tartus tudengitele, päris hilisel kellaajal. Elamusena oli see meeldejääv, ja publikulegi meeldis. Küllap nad olid "innovaatilisemad" ehk uutmismeelsemad kui mina. Mina sellist etendust vaatama küll poleks läinud. Õnneks ei ole mul rohkem tulnud mängida selliseid rumalaid tegelasi.
Eneseõigustuseks öeldakse muidugi, et rahvas tahabki labasust. EI TAHA. Õigem oleks öelda, et labasus kasvatab endale vaataja, kes ei oskagi kunstilt midagi rohkem oodata kui vaid primitiivseid tobelugusid.
Jaan Tooming on üks tolle ajastu teatriuuendajaid. Ta on näidanud oma lavastustes inimest väikesena, armetuna ja lollina, tal ei ole kunagi olnud ühtki ilusat, tugevat, vaprat, õilsat tegelast. Küllap see inimlik armetus on talle südamelähedane. Üsna valus oli vaadata Elva Lendteatris John Priestley näidendi põhjal tehtud lavastust "Skandaalne lugu", kus autori meelest positiivsetest, fiskaalse maailma vastu protestivatest kangelastest olid tehtud mingid arulagedad veidralt käituvad anarhistid.
Ka enamus meie tänapäeva telesarju näitab rumalaid inimesi rumalas olukorras, ilmselt arvates, et see peaks olema naljakas. Minu meelest ei ole. See on kurb. Inimesele on ometi antud nii palju imelisi võimeid, et ta võiks olla suur, õilis, moraalne, ilus, tark, mõtlemisvõimeline, vapper, ennastsalgav, kaastundlik, vaimukas, inimlik, miks meile aina propageeritakse naeruväärsust, lollust ja armetust? Ja inimese peamine elueesmärk näib olevat võimalikult tihti ja võimalikult paljudega voodisse pugeda. Keda see huvitab?
Kahtlustan, et see näitab nende kunstiloojate endi vaimset allakäiku. Nad ei suudagi enam õilsaid kangelasi luua, nad ei oska neid isegi enam hinnata või soovida endale (ja ka vaatajatele) eeskujuks seada. Maitsetut ja labast palagani on ju nii lihtne produtseerida. Eneseõigustuseks öeldakse muidugi, et rahvas tahabki labasust. EI TAHA. Õigem oleks öelda, et labasus kasvatab endale vaataja, kes ei oskagi kunstilt midagi rohkem oodata kui vaid primitiivseid tobelugusid.
Õnneks ei ole lollus kunagi vallutanud KÕIKI inimesi, mingi osa jääb alati alles, nii kunstiloojate kui ka vaatajate hulgas, kes labast laadapalagani kunstiks ei pea, kes tahavad luua ja vaadata klassikalise esteetika raamidesse mahtuvat kunsti. Jumal tänatud, esteetika ei ole teatrist veel kadunud.
Televisiooni allakäigul on muidugi ka üks hea külg: see võõrutab arukamad inimesed sellest ohtlikust ajaraiskajast.
Jah, meis kõigis on olemas paras annus nii rumalust kui ka pahatahtlikkust, silmakirjalikkust, argust, ahnust, mõttelaiskust, ja igasugu muid halbu omadusi. Ent meil on ka mõistus ja südametunnistus, mis aitavad meil kõiki neid halbu omadusi valitseda, sest me teame, et need teevad meile vaid kahju. Kunst ei tohi neid omadusi inimeses võimendada ega ülistada! Kunst ei tohi vaataja inimväärikust alandada!
Noori tuleks kasvatada nii, et neile jääks vähemalt võimalus ise kunagi valik teha, kas nad tahavad laisalt ja lodevalt poris püherdada või kõiki oma võimeid arendades ilu ja arukuse parnassile püüelda. Järk-järgult kõrgushüppelatti kõrgemale tõstes.
Algselt pakkus autor seda lugu ajalehele Postimees, ent ei saanud tometuselt vastust.