Marge Reinap Foto: "Välisilma" kuvatõmmis

WHO Eesti esinduse juhi kohusetäitja Marge Reinap leiab organistasiooni surmavale saamatusele samasuguseid vabandusi kui seda teeks mõni Sinaloa kartelli sicario fentanüüliäri põhjendades, arvab Karol Kallas.

Hiina viirus on Hiinast levinud üle maailma ja külvab hävingut nii inimeludele kui majandusele. WHO Eesti esinduse juhi kohusetäitja Reinap rääkis Eesti Televisiooni “Välisilma” saatele antud intervjuus, et “praegu peab vältima ühe või teise riigi süüdistamist ning keskenduma koostööle” ja “poliitika tuleb jätta karantiini.”

Kui keegi väidab, et ÜRO pole poliitiline organisatsioon või selle eriorganisatsioonid tahavad ainult “head”, siis selline inimene on kas väga rumal või väga kuri. Või “paremal” juhul lihtsalt korrumpeerunud tõbras, sest südametunnistuse arvelt rumala jutu ajamine on kõige tõupuhtam korruptsioon ja korrumpeerumus on üks tõpra olulisemaid näitajaid.

“Välisilma” saatejuhti Taimo Maibergi tuleb kiita. Ta küsis Reinapi käest ära enam-vähem kõik õiged küsimused, millele Reinap andis bürokraadi-tüüpiliselt nürimeelsed vastused, miks asjad on just nii ja teisiti kuidagi pole võimalik.

Reinapi ideoloogilise kallutatuse paljastas juba Maibergi teisele küsimusele “Kas Hiina on andnud täpset infot koroonaviiruse leviku kohta?antud mitte-vastus. “Hetkel näeme, et tuleb keskenduda sellele, et pandeemia saada kontrolli alla ja vältida viirusevastase võitluse politiseerimist – eeskätt tuleb tagada koostöö eri riikide vahel,” üritas Reinap WHO ja Hiina vastutust salata, et lokaalsest viirusepalangust sai globaalne pandeemia. Reinap astus viidatud ja ülejäänud vastustega WHO ametnike “auväärsesse” ritta, kes ei julge Hiina Rahvavabariigi poole teha ühtegi selle riigi käitumist kahtluse alla seadvat märkust.

Lisaks ümber nurga ja uduse jutu ajamisele võttis Reinap Hiina kaitsmiseks appi ka demagoogia ja otsesed valed.

Maiberg uuris kui palju Hiina RV infot jagab? Reinap vastas, et “Hiina teavitas esimestest juhtudest 31. detsembril ja pärast seda oli tihedalt kohtumisi eri tasanditel info jagamiseks ja missioonide korraldamiseks. Et see infovahetus on igapäevane, saime tänu sellele suhteliselt kiiresti genoomijärjestuse teada ja kogu maailmas on kiirendatud teadus- ja arendustööd, et saada võimalikult täpseid ja kiiremaid teste ja vaktsiine ning diagnostikat.”

Intervjuu toimus 13. aprilli õhtul. Selleks ajaks oli kõigile, kes natukenegi viitsivad teema vastu huvi tunda, teada, et esimesed koroonaviiruse nakatumised toimusid juba 2019. aasta oktoobris ja Hiina kommunistid tegid kõik, et epideemia maha salata. Lisaks on tänaseks teada, et Ameerika Ühendriikide sõjaväe meditsiiniluure riiklik keskus (US military’s National Center for Medical Intelligence) hoiatas juba novembris riigi kõrgemaid asjasse puutuvaid ametnikke, et Hiinas on levimas epideemia, millest “võib saada kataklüsmiline sündmus”. WHO ametnikud võiksid vähemalt sellise info olemasolu tunnistada, mitte Hiina RV kuritegude varjamise nimel demagoogitseda.

Maiberg uuris, kas WHO teeb koostööd Hiina Vabariigiga (Taiwaniga), kuna riik on suutnud koroonaviiruse palangu edukalt kontrolli alla saada?

Reinap valetas taas: “Taiwan ei ole WHO liikmesriik, aga kinnitan, et teeme koostööd Taiwani ekspertide ja võimudega ja mitmed eksperdid on käinud mitmetel eri üritustel ja seminaridel. Oleme nõus sellega, et oluline on õppida nende kogemusest ja tagada ühendus ja info liikumine, ka nendel on määratud kontaktpunkt vastavalt eeskirjadele. Tegutseme ka sellel rindel.”

Taas kui keegi viitsib natukenegi huvi tunda, leiab ilmavõrgust vähemalt kümneid autoriteetsete allikate viiteid, kuidas Hiina Vabariik on WHO tööst tänaseni välja lülitatud.

Lisaks saatis Hiina Vabariik 31. detsembril WHO-le e-kirja, milles hoiatas epideemia tõsiduse eest, kuid organistasioon ei pööranud “vale” Hiina riigi osutustele tähelepanu. Mis lükkab ümber WHO-lase jutu koostööst.

WHO-s valitseva Hiina Vabariigi meeleolu näiteks võib tuua märtsi lõpus Hongkongi ajakirjaniku Yvonne Tongi tehtud intervjuu WHO peasekretäri nõuniku Bruce Aylwardiga. Tong uuris, kas WHO kaalub Hiina Vabariigi liikmeks võtmist, mille peale Aylward intervjuu lihtsalt ära lõpetas. Hiljem helistas tagasi kuid ajas segast juttu teemal, kuidas koroonaviirusesse nakatumise korral talle hirmsasti meeldiks Hiinas ravil olla. Reinapi kiituseks tuleb öelda, et ta sai Hiina Vabariigi kohta vähemalt mingid sõnad suust välja, kuid sarnaselt Aylwardile näitas tema jutt, et WHO on Hiina kommunistliku partei allasutus.

WHO Hiina korruptsioon on jõudnud ka president Donald Trumpi kõrvu ja eelmine nädal lubas ta WHO teemasse süveneda ning organisatsiooni rahastamise üle vaadata. Mille kohta uuris Reinapi arvamust ka Maiberg.

“Nagu ütles WHO [revolutsioonilisest demokraadist] peadirektor, kui meil on solidaarsus, siis ressursid ei ole probleem. Praegu tuleb keskenduda, (et viirus) kontrolli alla saada ja jätame poliitika karantiini. Tõsi, USA panus on WHO eelarvesse märkimisväärne. Ulatus kahel eelmisel aastal 15 protsendini,” vastas Eesti esindaja WHO-s.

Proua Reinapi jutt “poliitika karantiini jätmisest” on samasugune kui Sinaloa kartelli kohalik esindaja põhjendaks oma äri, et “meil on vaja võidelda narkosõltuvusega, jätame jutu narkokaubandusest karantiini,” tunnistamata sealjuures sõnanagi, et kartell on narkoepideema üks peasüüdlastest

Objektiiv on WHO korruptsioonist, politiseeritusest, Hiina kommunistliku partei tallalakkumisest ja nürimeelsest saamatusest kirjutanud arvamusloos “ÜRO ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni korruptsioon tapab inimesi”.

Kas WHO on pakkunud Eestile organisatsioonile aastate jooksul makstud (kümnete?) miljonite eurode eest teenust, millest oleks ka midagi kasu olnud? Kindlasti on proua Reinapi sugustel bürokraatidel WHO asju tore ajada, aga peale selle?

Lõpuks: nagu tihti Eesti riigiametitega juhtub, et olulised positsioonid muutuvad kellegi jaoks “soojaks”, siis kogu ÜRO struktuur paistab olevat korrumpeerunud Urr teab mis kauplemise tulemusel moodustunud võrgustik. Alustades sellest, et mis inimestel arus oli kui organisatsiooni pandi juhtima endine Sotsialistliku Internatsionaali esimees Antonio Guterres ja WHO juurde tulles, kuidas sai selle juhiks revolutsiooniline demokraat, kes kodumaal Etioopias varjas kolme kooleraepideemiat ja põhjustas inmestele “kohutavaid kannatusi”?

WHO-s on ametis 7000 inimese ümber, kelle palk ulatub aastas 40 000 kuni 200 000 dollarini. Isegi Šveitsi peakontori internidele makstakse kuus 2000 eurot. Mitte, et asjaliku inimese palga pärast peaks kadedust tundma, aga need numbrid näitavad, kuhu päris suur osa WHO-le antud rahast läheb. Ja kas me võime olla kindlad, et Reinarti suguseid “spetsialiste” on meile tegelikult vaja?