Rahvusvaheline pangandus on seaduslikuks tehtud röövimine, sest uus raha tekib ringlusse, kui kliendid jäävad võlgu erapankadele ja seda võlga ei suudeta eales täielikult tagasi maksta, kirjutab Markku Juutinen, tõdedes ühtlasi, et kaasaegsed Lääneriigid on iseseisvad vaid sümboolselt, omamata tegelikult iseseisvat finantspoliitikat.
Sageli muretsetakse võimaluse pärast, et keskpangad kaaperdavad riikides võimu, sest keskpangad ja rahvusvaheline finantsmaailm tugevdavad oma hegemooniat. Ent keskpankadel ei ole vaja võimu riikidelt varastada, sest majanduslik sõltumatus on lääneriikides kaotatud juba sada, pigem isegi sadu aastaid tagasi.
Keskpangad ja globaalsed seadustatud röövpoliitikale põhinevad rahandusasutused on dikteerinud tingimusi nii Euroopa Liidule tervikuna kui riikidele eraldi. Kuid muidugi võib keskpankade hegemooniat veelgi tugevdada.
Kaasaegse liigkasuvõtmisel baseeruva keskpankade süsteemi asutasid Inglismaal 1694. aastal sinna Hollandist ümber asunud varakad juudid. Sealt alates hakkasid Läänemaad üksteise järel võtma laene erapankadelt, tehes poliitikafiguurid pankurite lakeideks.
Inglise keskpanga juhi Mark Carney 2019. aasta augustis peetud kõnes öeldu kohaselt minnakse peagi üle virtuaalsele valuutale, mis tasapisi asendab dollari tema praegusel hegemoonsel positsioonil reservvaluutana. Kõne peeti USA keskpanga FED-seminaril Wyomingis.
Maailma suurim finantsjuhtimisfirma BlackRock tegi oma väljaandes ettepaneku, et riigid ei otsustaks oma rahanduspoliitika üle iseseisvalt, vaid selle üle, millistel eesmärkidel ja kui palju raha kasutatakse, otsustaksid keskpankade spetsialistid.
Mark Carney rääkis ka ÜRO kliimakonverentsil septembris 2019, esitledes veelgi kaugemale ulatuvaid pürgimusi teha rohelisest majandusest rahanduspoliitika peavool. Siis antaks laene vaid sellistele firmadele, mis seovad end rohelise poliitikaga. Teisiti opereerivate ettevõtete rahastamine lõpeks ja nendel lastakse hääbuda.
Kas võim rahandussüsteemis vahetub?
Eespool mainitud BlackRock on maailma suurim finantsjuhtimisfirma. Selle neli juhtfiguuri avaldasid augustis 2019 raporti. Kirjutajatest kolm on tegutsenud keskpankuritena FED-is, Šveitsis ja Iisraelis.
Raporti kohaselt peaks maailm eesseisva majanduslangusega toimetulemiseks asendama ebatavalised tegevusmeetodid ennenägematutega. Ebatavalistest meetoditest on kasutatud kvantitatiivset lõdvendamist (QE ehk quantitative easing, teisisõnu rahatrükkimine).
Keskpangad on ostnud erapankadelt suurel hulgal riiklikke võlakirju ja ka muid obligatsioone, mis on olnud osaliselt väärtusetud. Ometigi ei ole selline pankadele võimaldatud hingetõmbeaeg probleeme lahendanud. Lisaks optsioonidele on ostetud oma aktsiaid ja rahastatud mullimajandust.
Ennenägematud meetodid peaks vastavalt raportile võtma kasutusele siis, kui algavad tegelikud probleemid, ning senised raha- ja finantspoliitika mehhanismid ei suuda enam olukorraga toime tulla. Kõnealune "otsese tegutsemise" tee (going direct) tähendaks esmalt möödaminemist keskpanga intresside regulatsioonimehhanismidest. Riikide tegevust rahastataks otse, lisaks peaks sundmeetoditega tõkestama intresside liigset kerkimist.
Finantsmajanduse püsiv laienemine ehk "helikopteriraha" (keskpank eraldab raha otse eraisikule) oleks otsese tegevuse äärmuslik moodus. Meetodi piisavalt ulatuslikul kasutamisel võiks jõuda taotletava inflatsioonimudelini. Lõtv poliitika võib destabiliseerida institutsiooni usaldusväärsust ja põhjustada kontrollimatut eelarveliste vahendite tarbimist.
Harley Schlanger (Schiller Institute) ja Paul Gallagher (La RouchePAC) on äärmusliku otsesekkumise kohta öelnud nii: sellises eriolukorras siirdub finantspoliitiline otsustusõigus riikidelt keskpankadele. Riikide eelarvete üle hakkavad otsustama keskpankade spetsialistid. Tegemist oleks seega võimu kaaperdamisega, riigipöördega.
Ühendriikide majanduslik ülemvõim on murdumas
Ühendriigid on loonud vabakaubanduslepete võrgustiku, et integreerida nii Atlandi kui Vaikset ookeani ümbritsevad regioonid. Ometigi on Ühendriikide juhtroll jäämas globaalses mõõtmes arenevate suurrriikide (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika) BRICS-bloki varju.
Selle ühenduse aastatuhandete vanused tsivilisatsioonid, nagu Hiina ja India, kerkivad angloameerika imperialismi konkurentidena, minnes sellest nii mõneski asjas ette. Selles võidujooksus annab oma kaaluka panuse BRICS-ile Venemaa. Hoolimata BlackRocki raportist võib juhtuda, et dollarist mõjusamaks saab Hiina valuuta renminbi, mis tõlkes tähendab "rahva raha".
Niisuguses valguses paistavad eespool viidatud Carney ja BlackRock-raporti finantsmajanduse stsenaariumid teatud rahaeliidi poolt kunstlikult planeerituina. Selle järgi siirdataks nii majanduslik kui ka poliitiline mõjuvõim Ühendriikide poolt juhitud blokile ehk globalistlikule vastuvalitsusele.
Majanduslik sõltuvus on ajalooline tõsiasi
BlackRocki raporti ennustuste täitumine tugevdaks loomulikult keskpankade finantspoliitilist hegemooniat. On selge, et rahvusvaheline intressitulule põhinev rahandussüsteem on röövinud riikidelt majandusliku iseseisvuse.
Finantsinstrumentide tingimused on sidunud riigid finantsasutuste dikteeritud majanduspoliitiliste programmidega. Kas see ei ole siis globaalsete finantseerimisasutuste võim riikide sees ja nende üle?
Need tingimused ei puuduta ainult majanduspoliitikat, vaid ka palgapoliitikat, sotsiaalsektorit ja avalikku sektorit.
Kes valitsevad rahvusvahelist rahandussüsteemi?
Kuna läänemaadel ei ole tänapäeval iseseisvat majanduspoliitikat, oma raha ja õigust seda trükkida, on riigid rahvusvaheliste krediiditurgude orjuses, sõltudes sealhulgas IMF (International Monetary Fund, Rahvusvaheline Valuutafond) armust. IMF on Maailmapanga sõsarorganisatsioon, mille ülesandeks on ametlikult liikmesmaade majandusliku arengu ja rahaturgude stabiilsuse garanteerimine.
IMF-l on 189 liikmesriiki. Soome osa selle kapitalist on 0,5% (Eesti osa kogureservist on Wikipeedia andmeil 0,04% – tlk). IMF jälgib liikmesriikide majandust ning eraldab lühema- ja pikemaajalisi laene. On tüüpiline, et laenusaaja seob end lepinguliselt IMF majanduspoliitilise programmiga.
Michel Chossudovsky selgitab oma raamatus "Vaesuse globaliseerumine", kuidas juhtivad finantsinstitutsioonid, eelkõige Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank on sundinud kolmanda maailma riike ning ka Ida-Euroopat juba alates aastast 1989 kaasa minema maailmamajanduse alustalasid ümber kujundavate muudatustega.
Juhtivate rahandusinstitutsioonide tegevus on toonud endaga inimeste vaesumise ja keskkonnakahju, sotsiaalse kihistumise, põhjustanud diskrimineerimist ja etnilisi konflikte, halvendanud naiste õigusi. Laene saanud riigid on Chossudovsky sõnul oma õnnetuseks seotud IMF-i ja teiste dikteeritud tingimustega, et laene ka edaspidi saada.
Rahvusvaheliste finantsasutuste globaalne hegemoonia on ajalooline tõsiasi ja nagu eespool tõdesime, on läänemaade majanduslik sõltumatus kaotatud juba vähemalt sajand tagasi.
Keskpangad ja globaalsed, seadustatud röövimisel põhinevad rahandusasutused on välja töötanud majanduslikud ja sotsiaalsed kohandamisprogrammid nii Euroopa Liidule kui üksikutele riikidele. Näiteks Soome majandusliku vähikäigu juured peituvad maa muutmises rahvusvaheliste finantsasutuste ja majandusspekulantide ohvriks.
See on mõjutanud ka riigi sise- ja välispoliitikat.
Soome sai vaid kultuuriliselt iseseisvaks
Peab silmas pidama, et Soome "iseseisvus" aastal 1917 soomemeelse rahvusliku ärkamise tulemusel, ent majanduslikult Soome vabaks ei saanud.
Soome libises juba 1860-ndatest aastatest alates Rotschildide võlaorjusse. Otto Reinhold Franckell (1823–1880, Soome Hüpoteegiühingu esimene juhataja aastatel 1860–1867) võttis detsembris 1864 Hüpoteegiühingu esimese välislaenu Frankfurt am Mainis asuvalt pangandusettevõttelt M. A. V. Rothschild & Söhnen kogusummas kolm miljonit Preisi taalrit, viies Soome sellega võlaorjusse.
Nii sai Soome rahanduslikult vabaks Venemaast, sidudes end samas Rotschildide hõbemargaga kui ainsa seadusliku maksevahendiga Soomes.
Ilmselt on huvitav teada, et keskpankade hegemoonia kasvatamisest üksikute riikide suhtes rääkinud Mark Carney osales Bilderbergi rühmituse aastakoosolekutel aastatel 2011 ja 2012. Need bilderberglaste kokkusaamised on vabamüürlaste "salakonverentsid". Bilderbergi rühmituse taustajõududeks on lisaks vabamüürlastele kaks pankurite suguvõsa – Rotschildid ja Rockefellerid. Vabamüürlased on globalistliku eliidi üks võimsamaid poliitilisi instrumente.
Carney on sündinud Kanadas ja tegutsenud kaua pangandus- ja finantsalal – Goldman Sachsis, Kanada rahandusministeeriumis ja Kanada keskpanga juhatajana. Carney, maailma üks mõjuvõimsamaid keskpankureid on saanud hea töökogemuse juudi eliidi kontrollitud Goldman Sachsis.
Karen Hudes (Maailmapangas levinud korruptsiooni paljastaja – tlk) räägib, et maailma rahandussüsteemi valitseb ja kontrollib väike rühm korrumpeerunud ja võimujanuseid isikuid, kes tegutsevad USA Föderaalreservi tuumikus. Hudes on Yale'i jurist, nüüdseks Maailmapanga endine töötaja. Selles asutuses töötas ta kakskümmend aastat.
Hudes nimetab Švetsis läbi viidud uurimust, mille kohaselt globaalne „supervõim" moodustub 147-st üksteisega tihedalt koostööd tegevast megakorporatsioonist. Põhimõtteliselt vaid 1 protsent kõigist ettevõtetest valitseb 40 protsenti kogu võrgustikust. Kahekümne tippfirma seas on Barclays pank, JP Morgan Chase & Co ja Goldman Sachs Group.
Olgu ka mainitud, et Ühendriikide eliidi omanduses olev ja kontrollitav keskpank Federal Reserve on alates oma tegevuse alustamisest aastal 1913 hävitanud oma maa ja teiste riikide majandusi. Õiguslik alus sellele rahva süstemaatilisele röövimisele pandi föderaalreservi seadusega, mille lõi pankur Paul Warburg (abielus investeerimispankuri (Kuhn, Loeb & Co) Solomon Loebi tütrega).
Hudesi sõnul globalistlik eliit mitte üksnes ei valitse neid megakorporatsioone, vaid ka organisatsioone, mille juhid määratakse ametisse, mis sisuliselt valitsevad kogu maailma rahandust. Maailmapank, IMF ja keskpangad sõna otseses mõttes valitsevad ülemaailmselt raha tekitamist ja selle voogusid. Selle süsteemi tipus tegutseb keskpankade keskpank BIS (Bank for International Settlements).
Hudesi sõnul on keskpangad, keskpankade keskpank BIS ja muud rahandusinstitutsioonid saanud eriti tugeva võimupositsiooni rahvusvahelises finantspoliitikas, rahvusvahelises poliitikas ja majanduses.
Lõpetuseks
Meie käsutuses olev raha on peaaegu sajaprotsendiliselt erapankade poolt loodud võlg. Raha saab luua mitte millestki, kuna läänemaades ei ole kasutatud kulda raha kattena juba aastakümneid.
Soome poliitilised puupead, kes on eelistanud rahvusvaheliste pankurite huve Soome rahvuslikele huvidele, on pelgalt globalistide marionetid. Rahvusvahelised rahaühingud laenavad raha riikidele nõudes protsenti ja veel protsenti protsendilt.
Rahvusvaheline pangandus on seaduslikuks tehtud röövimine. Uus raha tekib ringlusse, kui kliendid jäävad võlgu erapankadele ja seda võlga ei suudeta eales täielikult tagasi maksta. Laenuprotsendi tõttu on võlgnevus alati suurem rahasummast, millega võlga vähendatakse. Võlaringlusest saavad kasu globaalsed maffialaadsed erapangad, kes krabavad endale intressitulud ja laenukapitali kui tasuta tulu. Näiteks intressiraha ei ole kusagil tekitatud, vaid see saadakse muu hulgas võlguoleva ettevõtte või palgasaaja tehtud töömäärast.
Soome peaks ette võtma majandusdemokraatliku reformi. Riigi omanduses olev keskpank võiks vajaduse korral võlgnevusse langemata luua raha, mida kasutataks säästlikult inflatsiooni ja deflatsiooni (raha väärtuse kasv) elimineerimiseks. Pangad oleksid vaid klientide talletuste vastuvõtjad ja seega võiksid nad välja laenata klientide sääste.
Laenatud raha võiks olla intressivaba ja seda kasutataks investeeringuteks, mis suurendaksid tööhõivet ning sellega kindlustatud tarbimine tagaks raharingluse ja sõltumatuse. Ja riik peaks, loomulikult, olema täiesti sõltumatu.
Autori blogist tõlkinud Roland Tõnisson