Lauri Vahtre Konservatiivsel Konverentsil 26. novembril 2019. Foto: Objektiiv

Pretensioonikas väide muidugi, ent mulle näib tõesti, et seekord ei lammutata mitte üksnes käesolevat kultuuri, vaid kultuuri kui sellist. Paraku, ilma kultuuri kui selliseta pole inimene enam inimene, kirjutab ajaloolane ja poliitik Lauri Vahtre Objektiivile.

Rooma linna ei ehitatud ühe päevaga. Kuid ühe päevaga ta hävitati, kui pisut liialdada. 

Tegelikult võttis Rooma hävitamine üksjagu aega ja vaeva, mõnest sambast ei saadudki jagu ja need seisavad tänini. Kuid põhiosas ta siiski hävitati ja kahtlemata palju kiiremini kui rajati. Nii on alati olnud. Kivimüüri ülesladumine on palju raskem ja aeganõudvam kui selle õhkulaskmine või puruksrammimine. 

Öeldust ei pea järeldama, et üks on tingimata ja ainult hea, teine tingimata ja ainult halb. Hävitamistung kuulub inimese juurde, see on sama loomulik kui soov ehitada ja luua, kuid seda võib öelda üksnes üldiselt ja laias laastus.

Ennast mingile metatasandile kujutledes võib siis arutleda, kas Bagdadi ärahävitamine 1258. aastal oli millekski hea või millega viljastas inimkonda Cluny kloostri lammutamine 19. sajandi algul. Näiteid võiks tuua lõputult, sest inimkonna ajalugu on hävitamist täis.

Ja kahtlemata ongi probleem sageli mitmetahuline, ilma ühese vastuseta. Bagdadi või Cluny puhul on küll raske säilitada akadeemiliselt jahedat hoiakut ja tahes-tahtmata kipub keelele sõna „barbaarsus“. Kuid ajaloost leiame ka seiku, kus ühest hinnangut on raskem anda. Näiteks langesid Eestis usulise ärkamise ajal 19. sajandil põlu alla rahvariided, rahvapillid ja paljud vanad kombed. Neid roogiti välja, neid hävitati sõna otseses mõttes. Barbaarsus, aga teisest küljest asjade loomulik käik – uus vaimsus puhastas endale teed. Isiklikult jään ärapõletatud torupille taga kahetsema, aga näen ka neid vilju, mida too ärkamisaeg uusaegse eesti rahvuse ühe sünnitõukena hiljem kandis. Võib-olla ettekavatsematult, võib-olla ootamatu kõrvalsaadusena, kuid kandis. 

Lõpuks on nähtud ka sellist hävitamist, millele võib üksnes kaasa kiita, vähemalt meie siin ja praegu, oma kasvatuse, veendumuste ja teadmiste põhjal. Näiteks on raske kristlikele misjonäridele pahaks panna, et nad juurisid Filipiinidel välja peadeküttimise (st lõbu pärast inimeste tapmise) kombe. Ja kui keegi veendunult nõuab, et Maarjamäe memoriaali ei tule remontima hakata, vaid see tuleks lammutada (variant: lasta tal endal laguneda ja kujundada sellest sajandipikkune häppening), ei oskaks ma sellelegi vastu vaielda. 

Lühidalt, iga juhtumit tasub vaadelda eraldi. Otsust, milline hävitamine on õige ja hea, milline aga barbaarne ja vale, on ühest küljest raske, teisest küljest lihtne teha. Raske seetõttu, et millegi suure lammutamise tagajärjed ilmnevad alles hulga aja pärast. Mistõttu küsimus on filosoofiline.

Me kõik oleme muidugi filosoofid, kuid peale selle ka lihtsalt inimesed, oma ajastu lapsed, ja meil on õigus ning kohustus ilma mingi filosofeerimiseta öelda, kas see või teine lammutustöö meile meeldib või ei meeldi. See jällegi on üsna lihtne. Tuleb vaid kuulata südame häält ja küsida endalt, mida arvaks asjast vanaisa, mitte mõni võrdleva kulturoloogia oivakeskuse dotsent.

Kuid nagu juba viidatud, ei lammutata ainult linnu, memoriaale või maju, vaid ka kombeid. Vähe sellest, terveid kommete süsteeme ehk kultuuri. Seda on ajaloos korduvalt juhtunud – ka eelnimetatud usuline ärkamine kujutab endast otsapidi üht sellist juhtumit – ja see on juhtumas ka praegu. Kusjuures eriti suures ulatuses, võib-olla koguni suurimas, mida ajaloos nähtud. Pretensioonikas väide muidugi, ent mulle näib tõesti, et seekord ei lammutata mitte üksnes käesolevat kultuuri, vaid kultuuri kui sellist. Paraku, ilma kultuuri kui selliseta pole inimene enam inimene.

Tsivilisatsioonide hukku on ennegi nähtud, nii purustati inkade, asteekide ja maiade maailm, ja ka Rooma tõepoolest hävitati. Mitte üksnes linn, vaid terve ühiskond oma normide, väärtushinnangute, kommete ja traditsioonidega. Selle asemele astusid vallutajate normid, väärtushinnangud, kombed ja traditsioonid, osalt roomlaste pärandiga kokku sulades (nt õigus, ristiusk). Läks umbes pool tuhat aastat, enne kui see sulam piisavalt sidusaks muutus, et juba omalt poolt midagi uut ja originaalset luua. Seda on nimetatud Euroopa sünniks ja see toimus 11. sajandil. Pange tähele: pool tuhat aastat. Mitte just pimedust, kuid peamiselt sõdimist ja segadust. Palju verd, palju vägivalda, palju põletatud käsikirju. Käsikirjad muuseas põlevad.

Kas need, kes on asunud teadlikult lammutama selle nüüdseks juba tuhandeaastase Euroopa alusmüüre, annavad endale aru, milline must auk haigutab tulevikus isegi juhul, kui neil õnnestub purustada üksnes Lääne kultuur, kuid mingisugune muu kultuur – kardetavasti barbaarne, vähemalt meie jaoks – jääb siiski alles?  

Juba suure tsivilisatsiooni ühe alajaotuse, st ühe konkreetse rahvuskultuuri purustamine oleks suur õnnetus. Iga rahvus on paljude inimpõlvede looming, mis on hoopis suurem, keerulisem ja ülevam kui Cheopsi püramiid. Põlvede kaupa on emad ja isad kasvatanud lapsi, sisendanud neisse arusaamist, mis on õige, mis vale, mis kiiduväärt, mis laiduväärt; nad on raadanud põldudeks metsi ja padusid, tasandanud ja kraavitanud neid, ehitanud teid ja soosildu, sadamaid ja veskitamme, kandnud edasi oma rahvuslikku ajaloolist mälu, võtnud ennast kokku ühisteks pingutusteks, nutnud taga tapetud või muul moel hukka saanud poegi ja tütreid, juubeldanud spordi- ja muude sangarite võitude üle, laulnud üheskoos parajasti populaarseid laule ja heitnud parajasti populaarseid nalju. Cheopsi püramiidi lammutamine oleks korvamatu kahju, aga üheainsa rahvuse kadu – jah, isegi väikese eesti rahva – oleks palju suurem.

Ja taas tasub küsida: kas te ikka annate endale aru, mille te hävitate, kui te hävitate kasvõi üheainsa rahvuse, see tähendab – ühe elava kultuurivälja?

Mis saab aga veel siis, kui edukaks peaksid osutuma katsed asuda välja juurima kultuuri kui sellist? Sellele ei taha mõeldagi. Olgu siinkohal näiteks kaks sugu – mehed ja naised. Sotsiaalkonstruktivistid väidavad, et sood on suures osas kokkuleppelised. See tähendab – anatoomilised erinevused annab küll loodus, aga mis neist järeldub, selle on inimesed ise välja mõelnud. Näiteks et mehelik on see-ja-see ning naiselik on too-ja-too. Selline konstruktivism on muidugi skandaalselt primitiivne ja põhiosas vale (kokkuleppeline osa on tegelikult väga väike), kuid rumalused võib unustada, kui nad pole ohtlikud. See paraku on, ja isegi väga.

Bioloogid on osutanud, et looduses tuleb ette väga mitmesuguseid erandeid ja kurioosumeid, seda ka sugude osas. Leidub biolooge, kes leiavad, et sugusid on rohkem kui kaks ja/või et sugude piirid ei ole nii selged kui üldiselt arvatakse. Viimane asjaolu avaldub eriti kujukalt inimese psüühikas, nii et igast mehest võib tõepoolest leida midagi traditsioonilises mõttes naiselikku ja igast naisest mehelikku. Selles mõttes on arusaam, et sugusid on vaid kaks ja et kes on mees, see peaks olema otsast lõpuni mees (naine siis vastavalt naine), on tõesti omamoodi kokkulepe või üldistus. Kuid sedasorti üldistus, mis sisaldub kõigis kultuurides ja on praktilises elus erakordselt kasulik, sest võimaldab inimestel üksteise keskel orienteeruda.

Mehelikkuse ja naiselikkuse mõistete väljakujundamine on olnud samasugune, kuid veelgi pikaajalisem ja veelgi hiiglaslikum töö kui ühe rahvuse kujunemine või ammugi ühe püramiidi ehitamine. Sellised mõisted – üldiselt vanad head binaarsed opositsioonid – on loodud mitte sajandite või aastatuhandete, vaid miljonite aastatega. Need mõisted pole mitte igandid, vaid need on inimvaimu suur saavutus ja looming.

Öeldu kehtib muidugi veel paljude teiste fundamentaalsete põhimõtete, mõistete ja mõistepaaride kohta, näiteks omand, kuritöö ja karistus, au, õiglus jpm. Nende hulka kuulub ka perekond. On olnud aegu ja kultuure, kus samasooliste kooselu pole eriti taunitud, kuid abieluks seda ikkagi ei nimetatud. Abieluks on loetud alati vaid mehe (meeste) ja naise (naiste) liitu ühise kodu ja ühiste laste nimel. Poeetilisemalt öelduna – elu edasikandmise nimel. Mitte kuskil ega kunagi pole abielu olnud eraasi, vaid avalik asi, indiviidi esmane ühenduslüli ühiskonnaga. Katse seda muuta kannab lühiajalise petliku edu järel tõenäoliselt väga mürgist vilja ja sama kehtib kõigi teiste põhiliste mõistete ning miljonite aastate käigus sõlmunud „kokkulepete“ kohta, nagu laste ja vanemate, samuti laste ja täiskasvanute suhteid reguleerivad normid jpm. Iseäranis kindlalt valmib see mürgine vili muidugi siis, kui kuulutada eraasjaks laste saamine ja kasvatamine („lastepidamine“, nagu keegi väljendas), mida sobib harrastada üksnes atavistlike instinktide käes kannatavatel veidrikel.   

Kõnealused fundamentaalsed põhimõtted ja mõisted ei püsi muidugi paigal, aeg muudab ja kujundab neid, kuid vaid teatud piires. Tegemist on hinnalise kultuurivaraga, tänu millele me üldse kahel jalal kõnnime ja maa peal elame, mitte puu otsas. Seda vara tuleb säilitada ja arendada, mitte lõhkuda. Inimlikkuse alusmüüride lõhkumine või sellele õhutamine on kuritegelik.

Siit järgneb muidugi küsimus, kuidas kuritegevusele vastu saada. Kus on need kohad, kus koolitatakse inimsuse hävitajaid, kes on koolitajad ja mida ajupestud hungveipingidega peale hakata?

Küsimused, mida ei lahenda käigult. Paradoksideks väänduvad dilemmad. Oht ise barbaarseks muutuda. Oht pika filosofeerimisega maha magada hetk, kui barbaritele oli veel võimalik vastu hakata. Üks peaks olema selge – midagi on vaja teha. Muidu lämbume varsti Suure Lilla Karu kaisutuses.