Lauri Vahtre osutab Postimehes ilmunud arvamusloos, kuidas kultuurimarksism on senist kultuuri lammutamas ja tahab kehtestada selle asemele uue, kõiki vabastava ja võrdsustava kultuuri. Kes nende tegevusele osundab, see sildistatakse vandenõuteoreetikuks.
Praegu on täiesti erakordsete paradokside aeg ja Vahtre toob siin lihtsa näite metsa majandamise tüliküsimusest: „Paraku ei ole /…/ seosteahel tänapäeval üldsegi enesestmõistetav, sest ehmatavalt sügavale on juurdunud mustvalge maailmapilt, mille järgi puu on hea, mittepuu paha; metsaraie on paha, raiumata jätmine on hea."
„Mõistuse vastu ei sõdita üksnes metsas. Viimati tekitas – ja tekitab veelgi – musta viha peretoetuste tõstmine. Vastuväidete ja süüdistuste virvarri tagant kumab (emotsionaalne) algpõhjus: vaen kõige vastu, mis meenutab kohustusi järeltulevate põlvede ees. Nende kohustuste meenutamine on põlu all, see olla konservatism ja tagurlus," tõdeb Vahtre ja lisab: „See-eest ollakse väga lahked planeeti päästma ja kõnelema kohustustest, mis meil on tulevaste põlvede ees. Ainult et milliste põlvede? Kust need peaksid tulema, kui ei sünni lapsi?"
Vahtre märgib, et ka kriitika II pensionisamba vabakslaskmise üle lähtub samast allikast. „Siin levib seesama individualismi vaim: igal inimesel olgu õigus elada vabalt ja õnnelikult, ilma et teda tülitaks lapsed ja vanemad." Vahtre nendib, et hüperindividualism suubub kiirelt uude karjahüsteeriasse.
„Mis viib meid vana hea kultuurimarksismi juurde. Kultuurimarksistid ise küll väidavad, et neid pole olemas ja et nende olemasolu on üksnes vandenõuteoreetikute alatu väljamõeldis. Mis on tõeline imetegu: seista mäe otsas, puhuda pasunat ja selle vahele kinnitada, et sind pole olemas," osundab Vahtre.
„Kultuurimarksismi sihiks on senine kultuur lammutada ja kehtestada selle asemel mingisugune uus, kõiki vabastav ja võrdsustav kultuur, millest keegi midagi ei tea. /…/ Senine kultuur segab," kirjutab Vahtre.
Lisaks on kultuurimarksistide hambusse sattunud rahvus, mis on nende hinnangul pelk konstruktsioon. „Igaüks, kes tahab olla vähegi akadeemiline ja filosoofilise pilguga kaugusse vaadata, peab seda regulaarselt kordama. Sekka tõeteri kapitalismi orjastavast olemusest, rassismi ja kolonialismi pärandist, võimusuhete vähkkasvajast ühiskonna ihus ja iga inimese õigusest otsustada ise oma soo, vanuse ja veeväljasurve üle," nendib Vahtre.
Vahtre toob vastuolulise mõtlemise näiteks ka Ukraina sõja. Ühtelt poolt on natsionalismi elik rahvuslust tahetud tulistada sõelapõhjaks, kuna see olevat kõikide hädade isa, samal ajal aga nähakse nüüd, kuidas Ukraina rahva eneseuhkus ja rahvana kokkuhoidmine on just see, mis aitab seista koletise vastu.
„Vabadussõjast on möödas üle saja aasta, aga alles äsja manitses Igor Kapõtin, et „Vabadussõja kujutamine läbinisti positiivse sündmusena õigustab kaudsel viisil vägivalda ja pole tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas vastuvõetav". Millest järeldub, et kokkuvõttes on ikkagi suhteliselt inetu, et ukrainlased niimoodi vastu hakkasid ja oma sangareid austavad ega häbene," toob Vahtre välja sellise suhtumise vastuolulisuse. „Muide, [kultuurimarksismi] teooria kohaselt on ka ukrainlased pelk konstruktsioon. Või nagu Putin ütleb – väljamõeldud rahvas. Milline kaunis ideoloogiline üksmeel."
„Ja seda ajal, mil ukrainlased sõdivad jõuga, mille kaugemaks eesmärgiks on hävitada või vähemalt alistada lääs. Ärgem siis unustagem, et läänes endas käib juba üle poole sajandi kodusõda, kus ühe poole eesmärgiks on samuti hävitada lääs," juhib Vahtre tähelepanu tõsiasjale. „Sõda käib ülikoolides, toimetustes, sotsiaalmeedias, ministeeriumides, teatrilaval. Pole mitte mingit lootust, et kultuurimarksistid oma eesmärgist loobuksid, neil on buldogi iseloom."
„See tõbi ei lähe ise üle, sellele tuleb vastu hakata, sest lääne tsivilisatsioon väärib seda," peab Vahtre vajalikuks, et inimesed lööksid mõtte erksaks ja selja sirgeks ning rumalustel vohada ei laseks.
Toimetas René Allik