Kataloonia iseseisvust pooldavad meeleavaldajad Barcelonas, 2. oktoober 2017. Foto: Scanpix

Arvamusliidrid Jürgen Ligi ja Ahto Lobjakas soovitavad praegu Euroopa Liidu eesistujaks oleval Eestil kasutada ajaloolist võimalust ja olla Kataloonia küsimuses lihtsalt vait. Ligi hinnangul saaks iseseisvast Katalooniast potentsiaalselt Venemaa huvide esindaja Euroopas.

“Kõik üleskutsed Eestile midagi ette võtta kas ELi eesistujana või lihtsalt eetilis-moraalsest vastiseseisvunud väikeriigi kohusetundest, on kas eksitavad või lihtsalt ignorantsed. Meil on ajalooline võimalus, kasutades Jacques Chiraci sõnu, vait olla. ELi eesistujana ei ole meil muud kohust kui mitte takistada ühiste institutsioonide toimimist. Kui need ei toimi, kuulub kohus nad toimima panna riikidele, kelleta nad nagunii ei toimiks, esmajoones Saksamaale,” kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas väljaandes Postimees.

Reformierakondlasest endine “staarminister” (viimati välisminister 12. septembrist 2016 kuni 23. novembrini 2016) Jürgen Ligi tegi aga oma Facebooki-kontol järgmise postituse:

Eesti võiks nüüd natuke vait olla. Politseivägivalla kohta on kõik öeldud ja ütlematagi selge, nagu on ka see, et me ise poleks talunud seda kauget “selgust” ega ütlemist enda suunas näiteks pronksiööl ega tahaks ütlemiste tekitamist tulevikus.

“Mõistliku” ja “kahepoolselt sobiva lahenduse otsimise” kohta on kõik öeldud, ütlemata tegelikult midagi – peale selle, et meil on teiste häda suhtes ütlemist, et meil öelda pole midagi ja et me ei tea suurt midagi.

Välisministeeriumi pressikas Hispaania territoriaalse terviklikkuse kohta võinuks ka olemata olla. Oma triviaalsuses on see mõjunud pigem ärritavalt ja tootnud hulga rumalaid ütlemisi demokraatiast ja enesemääramisest. Iseasi, kui suudetaks avada Kataloonia kogu keerukus.

Ja Eesti poliitikute eneseupitused kohapeal pidanuks olema olemata.

Enesemääramisel ja rahvusvahelisel õigusel on paraku ajaloolised piirid, et kaitsta riike lagunemisest. Kuidas seda rakendatakse konkreetses olukorras, on suure kollektiivse otsuse, mitte koduse ärplemise asi.

Eesti puhul oli 1991. ees rahvusvaheliselt tunnustatud iseseisvus ja rahvusvaheliselt mittetunnustatud okupeerimine mittedemokraatia poolt, Hispaanias on hoopis raskem situatsioon: pikk ühtse riigi ajalugu, demokraatia, katalaanide ulatuslik autonoomia ja omakeelsus, pole ümberrahvastamist, pole põhiseaduslikku õigust eralduda.

Meil pole selles olukorras anda tarka nõu, aga me peame teadma paralleele. Pretsedent on nakkav ja Hispaania puhul puudutab see baske, võibolla ka portugalikeelseid ning kogu riik koosneb kultuuriliselt kirjutest autonoomiatest. Ja Eestis, meenutan, on eraldumisreferendumi korraldatud ja enam ei taha, on korraldatud ka Krimmis. Ainult Venemaa ei tunne neis asjus pooltoone ja trollib praegugi eraldumise poolt, ise hoiab oma riiki koos soovi korral mitte politsei, vaid sõjaväega, ja eraldab ka oma naabrite küljest tükke.

Hispaania sise- ega välispoliitika pole olnud mu esimene valik, aga Kataloonia oma ka mitte. Kommunistlikke meeleolusid on seal veel rohkem kui lõunas üldiselt ja potentsiaalselt saaks sellest riigist Venemaa huvide veel suurem esindaja, kui nad ühel hetkel ELi ja NATOsse pääseksid, sanktsioonide konsensuse lõhkuja aga juba enne. Pisut võikalt kõlab nende suust jutt sellest, et nad annavad Madriidi rohkem kui tagasi saavad. Vahe on tegelikult napp, aga eriti vasakpoolsed peaksid leppima jõukama solidaarsusega vaesemate suhtes. Või tahaksime Eestis sarnast kuulda Tallinnalt? Sama suhtumine valitses seal Hispaania panganduskriisi ajal. Kui läksime eurotsooniga animeerima Hispaania panku ja nõudsime vastu reforme ja fiskaaldistsipliini, käristas Kataloonia miinust edasi ja ei näidanud üles mingit solidaarsust koduriigi suhtes, kes pidi tingimuste täitmiseks pingutama mujal.

Iseseisvus on muidugi õilis, aga pole kunagi nii iseseisev, et teiste silmis kõik alati ja ühtmoodi klaar saaks olla. Küll aga on meil taolisteks diskreetseteks klaarimisteks EL.