Kodanik Billy Porter õhtukleidis 77. Golden Globe'i auhinnagaalal. Foto: Scanpix

On tähelepanuväärne, et mitte ükski Ameerika ajastu pole olnud kommunismi suhtes nii vastuvõtlik kui need inimesed, kes teevad koostööd oma tobedate näitemängude ja filmide tootmiseks, kirjutas Austria majandusteadlane Ludwig von Mises aastal 1954 oma raamatus “Antikapitalistlik meelsus”. 

Paljud, kellele kapitalism andis turvalise sissetuleku ja puhkeaja, igatsevad meelelahutust.

Massid trügivad teatritesse. Meelelahutustööstuses liigub suur raha. Tuntud näitlejad ja stsenaristid naudivad kuuekohalisi sissetulekuid. Nad elavad paleede moodi basseinidega majades ja neil on teenijad. Nad kindlasti ei ole “nälja vangid”. Kuid ometigi on Broadway ja Hollywood, maailmakuulsad meelelahutustööstuse keskused, kommunismist läbi imbunud. Kirjanikud ja näitlejad on ühed hullematest nõukogulikkuse toetajatest.

Sellise fenomeni seletuseks on välja pakutud mitmeid põhjendusi. Neis kõigis tõlgendustes on osake tõtt. Kuid need kõik ei suuda arvestada peamise motiiviga, mis juhib lavade ja ekraanide kangelased revolutsionääride rüppe.

Kapitalismis sõltub materiaalne heaolu sellest, kuidas sõltumatu tarbija hindab inimese saavutusi. Selles mõttes ei ole vahet teenustel, mida osutab mõne asja tootja ja teenustel, mida osutab kinoprodutsent, näitleja või stsenarist. Kuid teadlikkus sellisest sõltuvusest valmistab palju rohkem meelehärmi meelelahutustöölistele kui inimestele, kes tegelevad klientide varustamisega päris asjadega.

Füüsiliste asjade tootjad teavad, et nende asju ostetakse teatud füüsiliste omaduste tõttu. Nad võivad mõistlikul määral eeldada, et inimesed tunnevad selliste kaupade järele jätkuvalt huvi nii kaua, kui neile ei pakuta midagi paremat või odavamat elik lähitulevikus ei muutu vajadused, mida need kaubad rahuldavad. Turu käitumist selliste kaupade puhul on aruka ettevõtja poolt võimalik teatud määral ette ennustada. Nad võivad, teatud määral, vaadata kindlalt tulevikku.

Meelelahutuses käivad asjad teistmoodi.

Inimesed soovivad meelelahutust kuna neil on igav. Ja mitte midagi ei tüüta neid rohkem, kui ajaviide, millega nad on juba tuttavad. Meelelahutustööstuse sisu on mitmekesisus. Vaatajad plaksutavad selle peale, mis on uus ja selle tõttu ootamatu ning üllatav. Nad on kapriissed ja ettearvamatud. Lava- või ekraanituus peab alati kartma vaatajate muutlikku meelt. Ta ärkab ühel päeval rikka ja kuulsana ning järgmisel võib-olla unustatud. Ta teab väga hästi, et ta sõltub üdini lõbustusi otsiva rahvahulga kapriisidest ja uidudest. Teda valdab alati ärevus. Nii nagu ehitusmeister Solness Ibseni näidendis, kardab ta tundmatuid uustulnukaid, jõulisi noorukeid, kes võtavad publiku heakskiidul tema koha üle.

On selge, et selle vastu, mis teeb lavainimesed murelikuks, pole rohtu. Seega haaravad nad õlekõrrest. Mõne arvates lahendab nende mured kommunism. Kas see pole mitte süsteem, mis teeb kõik inimesed õnnelikuks? Kas mitte väga väljapaistvad inimesed ei räägi, et kapitalism on süüdi kõigis inimkonna hädades ja millest kommunism nad päästab? Kas mitte nemad ise pole rasket tööd tegevad inimesed, tööliskonna seltsimehed?

Selles võib olla üpris kindel, et mitte ükski Hollywoodi ja Broadway kommunistidest pole läbi töötanud ühegi sotsialisti teoseid või veelgi vähem tuttav mõne tõsisema turumajanduse analüüsiga. Kuid samas on kindel, et kõiki neid glamuuritare, tantsijaid ja lauljaid, komöödiate autoreid ja produtsente, liikuvate piltide ning laulude treialeid valdab kummaline illusioon, et nende erilised mured lahenevad niipea kui “rõhujaid” saab hakata rõhuma.

On olemas ka inimesi, kes süüdistavad kapitalismi meelelahutustööstuse paljude toodete jämedakoelisuses ja rumaluses. Sellise mõtte üle pole vaja arutelda. Kuid on tähelepanuväärne, et mitte ükski Ameerika ajastu pole olnud kommunismi suhtes nii vastuvõtlik kui need inimesed, kes teevad koostööd oma tobedate näitemängude ja filmide tootmiseks. Kui tuleviku ajaloolane otsib neid pisikesi tähtsaid faktikesi, mida [Hippolyte] Taine hindas allikana nii kõrgelt, siis ta ei tohiks jätta mainimata rolli, mida mängis maailma kõige kuulsam striptiisitar ühes Ameerika radikaalses liikumises.

Lõik raamatust Ludwig von Mises: The Anti-Capitalist Mentality