EELK peapiiskopi Urmas Viilma ettepanek määratleda abielu põhiseaduses ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna teenib minu hinnangul elukultuuri. Hoolimata sellest, et luterlikus kirikus puudub otsene viide abielusakramendile, tunnistab kaudselt ka peapiiskop, et "abielu" mõiste vajab tänapäevases globaalses maailmas konstitutsioonilist kaitset, kirjutab Kenno Põltsam.
Ilmselt poleks meie esivanemad sada aastat tagasi eales osanud arvata, et Lääne-Euroopast saab alguse kultuurimarksistlik liikumine, mis vähkkasvajana asub lammutama ühiskonna fundamentaalseid põhialuseid. Ilma liialdusteta võib öelda, et hereesiast pakatav liikumine tahab kuulutada kõik normaalse ebanormaalseks: perekonna mõiste tahetakse ümber teha, põlvkondade ja sugude vahele on juba kiil löödud luua ning "erinevus rikastab" sildi all luuakse ühte globaalset halli massi.
SAPTK ringreis üle Eesti, et jagada petitsiooni nõudmaks abielu määratlemist põhiseaduses mehe ja naise vahelise liiduna, oli minu ja kindlasti paljude toetajate teiste arvates tänuväärne ettevõtmine. Kampaania eesmärk polnud teatada, et abielu on ühe mehe ja ühe naise vaheline liit – see on elementaarne igipõline teadmine, vaid kampaania eesmärk oli inimesi kutsuda üles toetama petitsiooni, mis taotleb konstitutsioonilist kaitset traditsioonilisele abielule.
Tuleb tõesti tõdeda, et teist sellist kodaniku algatust mis seisab eluterve perekonnapoliitika ja selle juurde kuuluvate väärtuste eest, Eesti avalikus ruumis lihtsalt pole. Jääb üle loota ja palvetada, aga ka tegutseda, et printsipiaalsena näiv peavool ning võltskodanlikkus kaotaks peagi oma võlu ning üha rohkem inimesi hakkaks väärtustama seda õpetust, mida õpetati juba meie esivanematele.
Sellest tulenevalt julgustan ma kõiki inimesi seisma õigete väärtuste eest avalikus ruumis. Kirjutagem kasvõi paar korda aastas mõni arvamuslugu mõnele ajalehe väljaandele, sest arvamuste paljusus, mis teenib sotsiaalkonservatiivset maailmavaadet, loob lõpuks trendi. Ärgem jätke avaliku meediaruumi pahemliberaalide kasvulavaks.
Ma kirjutasin suve keskel omapoolse arvamusloo traditsioonilise abielu toetuseks ning saatsin selle avaldamiseks erinevatele maakonna väljaannetele. Ma teadsin, et kõik ajalehed minu kirjutist ei avalda, aga tänaseks on avaldanud kolm maakonna väljaannet minu lugejakirja traditsioonilise abielu toetuseks: Wõrumaa Teataja, Lõuna-Eesti Postimees ning ajalehe Postimees all olev väljaanne Sakala. Viimases väljaandes ilmus minu toetus abielule järgneval kujul.
VÄÄRTUS ON eetikas ja filosoofias püsiv hinnang, mis mingile kujundile on antud või selle juurde muul viisil kuulub. Üks väärtus, mis on püsinud paar aastatuhandet muutumatuna ja seda meie enda, Euroopa kultuuriruumis, on kristlik abielu.
Katoliku kirik käsitleb abielu mehe ja naise vahelise lepinguna ning erinevalt teistest sakramentidest lepingupooli abielusakramendi jagajatena. Kristlikku abiellu saavad astuda mees ja naine, kes on vastastikku kinnitanud oma nõusolekut ja vaba tahet abielluda ning kel ei ole ilmalikust ega kanoonilisest õigusest tulenevaid takistusi abielluda.
EELK peapiiskopi Urmas Viilma ettepanek määratleda abielu põhiseaduses ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna teenib minu hinnangul elukultuuri. Hoolimata sellest, et luterlikus kirikus puudub otsene viide abielusakramendile, tunnistab kaudselt ka peapiiskop, et "abielu" mõiste vajab tänapäevases globaalses maailmas konstitutsioonilist kaitset. Säärase sammu on astunud juba üle kümne Euroopa riigi.
Vastandumine samasoolistele paaridele pole eesmärk omaette, nagu mõni ekslikult arvab. Samasooliste paaride kooselu on maine tegevus, nagu on ka eri sugupoolte kooselu. Abielu on aga religioosne tegevus. See on kahe eri sugupoole ettevõtmine, mis teenib kõige pühamat eesmärki siin maakeral, milleks on uus elu ja sellega kaasnev õpetus.
LOODUSSEADUSLIKULT on soorollide erinevus objektiivne, see ei sõltu poliitikast ega moest. Mees ja naine moodustavad koos täiuse, mille kõige kõrgem vorm on abielu. Sellest tulenevalt on üks ja õige abielu käsitlus olnud läbi aegade ühe mehe ja ühe naise vaheline liit. Tunnistagem endile, et kui meie ühiskonnas on tugevad abielud, siis saavad rahus elada ka need kooselu vormid, mis jäävad abielust allapoole.
Minu meelest peaks luterlik kirik tegema tulevikus ühe olulise järelduse: rääkigem pisut rohkem traditsioonilise abielu tähtsusest ning lõpuks taastagem ametlikult abielusakrament.
Kenno Põltsam