Mälestustahvel Jõhvi Jumalailmumise kirikus teeninud Aleksei Ridigerile, kellest sai hiljem patriarh Aleksius II

Objektiivi lugeja Laine Põld, kes luges mälestustekatkendit patriarh Aleksiuse elust, kirjutab äratundmisrõõmust, et kodanikul peab olema julgust endaks jääda ja et käes on jälle aeg, mil rahvas nõuab vaid ausaid ja õiglasi otsuseid.

Lugesin tänutundega teie poolt kirjutatud lugu patriarh Aleksiusest ja tema enda mälestusi oma elust. Preester Aleksei Ridigeri teenistus algas Jõhvis ja tal on suuri teeneid Eesti vabanemise loos, kohaliku rahva kombel öeldult “Koremäe” kloostri elus ja Eesti keele valdajana-kasutajana Jõhvi kodurahu püsimises.

Elasin Jõhvi Jumalailmumise kiriku kõrval ja kooliteed käies kohtasin sageli tol ajal erilisena tunduvat, üleni mustas preestrirüüs tänaval kõndivat ja kiriku ümber toimetavat nooremapoolset härrasmeest, kellel mõnikord oli sabas ka uudistavaid ja imestavaid poisslapsi. Pealegi oli siis aset leidmas linna omamoodi ümberkehastumine, kui Eesti sõjaväeosa asendati üleliidulisega ja linna saabus palju venekeelseid ohvitsere koos peredega, samuti tööjõudu kaevandustesse kogu Nõukogude Liidust, vabanenud vange jne. Linnapilt ja elu muutus 5 aastaga.

Aga Ridigerist, keda sain lähemalt vaadata, kui ta külastas meie majaperenaist, kes suhtles teistegi maakonna vaimulikega. Patriarhi mälestustest loen 1960. aasta paasateenistusest. Samamoodi oli kasvanud pinge ka Jõhvi Mihkli kirikuliste tõrjumisega. Kiriku uksele olid pandud valvama kooliõpetajad, et mõni lambuke ei siseneks valest uksest. Noh, olgu, ikka käidi. Ja seal meiekandis käisid asjad muust Eestist ikka kuidagi teisiti. Ka eestlasi käis Kuremäe kloostris küll õpilasekskursioonidel, küll kirikupühadel ja Kuremäe päeval, kui sai kuulata erilise kõlaga kirikukoori. Patriarh kirjutab, et hea kasvatus ja südameheldus on tähtsad, nagu ka harijate-koolitajatena intellektuaalid.

Ma kirjutan äratundmisrõõmust, et kodanikul peab olema julgust endaks jääda, kui on kujundanud endas ideoloogilised ja poliitilised seisukohad oma teadmiste ja südametunnistuse koosmõjus. Filosoofia on ehk tõesti ülim teadus, kuid ka see muutub ja allub pikale ajaproovile. Seni ei ole ma jõudnud veel selgemale arusaamale, kas möödaniku filosoofilised laused ikka saavad kehtida väljarebitutena väga kaugest ajast. Praegustes maailmavaatelistes vaidlustes tuleb sageli ette nende kasutamist. Olen omaks võtnud, et rääkida tuleb omadest järeldustest ja mõtetest, mitte aga rakendada ikka ja jälle kunagiste suurvaimude tsitaate. Tundub plagiaadina ja vales kontekstis lausa demagoogiana.

Minu parem eluperiood, noorus, jääb sõja alguse ja selle tegeliku lõpu raamesse, kui lahkusid ööpimeduse varjus suure kestva mürina saatel vene väed. Suurest sõjast aga on jäänud mällu ja ka unenägudesse isa lahkumine, pommitajad taevas teel Sinimägede poole ja üle õue lendav punakotkas, mis külvas kuulirahet koduõuele.

Lõpetades kodanik Aleksei Ridigeriga. Neil ärevatel iseärkamise aegadel, kui seati üles Nõukogude Liidu ülemnõukogu saadikukandidaate, oli mul õnn nimetada selleks teda. Nojah, järgmisel päeval sain telefonikõne, et kas mina seda tegin ja ikka miks. Eks siis telefon oli punane, aga nii jäi, nagu meie ettepanek oli. Sattusin küll musta nimekirja, aga varsti need ka kadusid, ei tea, kas korstnasse või paberihundile. Loomulikult jälgiti kogu edasist poliitika kulgu ja saadikute tegutsemisi ning Arnold Rüütli kindlameelset esinemist.

Ajalugu ei ole tehtud vaid varasematel aegadel, vaid see kestab. Jälle on aeg, kus rahvas nõuab vaid ausaid ja õiglasi otsuseid. Ja lünklik mälu ei ole ajalooks saamist väärt.

Laine Põld, kodanik ja pensionär