Great Carringtoni pöördumise autorid - epidemioloogid Martin Kulldorffi, Sunetra Gupta ja Jay Bhattacharya

Alljärgnevas on esitatud maailmakuulsate epidemioloogide, Harvardi, Oxfordi ja Stanfordi  ülikooli professorite Martin Kulldorffi, Sunetra Gupta ning Jay Bhattacharya 4. oktoobril 2020 allkirjastatud ühisdeklaratsioon, milles nõutakse enamikus maailma riikides kehtestatud koroonasulu meetmete viivitamatut lõpetamist.

Praeguseks (26.10.2020) 11 115 teadlase ning 31 018 meediku allkirjastatud deklaratsioon on interneti teel kiiresti levimas ning muutumas üha rohkemate meditsiiniteadlaste, meedikute, poliitikute ja kodanike koondumispunktiks seninägematute ühiskonna lukkupanemise meetmete vastu, mida on rakendatud COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks – viiruse, mille reaalne ohtlikkus on tänaseks kogutud statistika põhjal vaid murdosa pandeemia alguses kardetust.

Ühispöördumise autorid propageerivad COVID-19 rahvatervisliku negatiivse mõju minimeerimiseks proportsionaalsete meetmete rakendamist riskigruppi kuuluvate vanade ja haigete inimeste kaitseks, lubades riskirühmast väljapoole jääval populatsioonil normaalse eluga edasi minna.

Great-Barringtoni Deklaratsioon

Nakkushaiguste epidemioloogidena ja avaliku tervise teadlastena väljendame käesolevaga suurt muret seoses rakendatud COVID-19 poliitika negatiivse mõjuga elanikkonna füüsilisele ja vaimsele tervisele. Sellest tulenevalt soovitame edaspidi viirusega tegelemiseks rakendada “fokusseeritud kaitse” meetodit.

Koondades poliitilisel maastikul nii parempoolse kui vasakpoolse maailmapildiga inimesi, ühendab meid asjaolu, et oleme kõik pühendanud oma elutöö inimeste kaitsmisele. Praegu käiku lastud ühiskonna “lukku panemise” meetmed omavad katastroofilisi rahvatervislikke tagajärgi nii lühikeses kui pikas perspektiivis. Rakendatud meetmete paljude kõrvalmõjudena võib  muuhulgas esile tuua madalamad vaktsineerimise määrad laste seas, südame-veresoonkonna haiguste süvenemine,  langenud vähktõbede testimine ning elanikkonna allakäiv vaimne tervis. Kõik ülaltoodud kõrvalmõjud toovad järgnevatel aastatel kaasa liigsuremuse kasvu, tabades eriti rängalt ühiskonna nooremaid ja töölisklassi kuuluvaid liikmeid, kes peavad kandma koroonameetmete drastiliste tagajärgede kõige raskemat koormat. 

Hoida vaktsiinide saabumiseni jõus ühiskonna sulgemise meetmeid toob endaga kaasa pöördumatu ühiskondliku kahju, mille all kannatavad enim ühiskonna kõige vähem privilegeeritud liikmed.

Õnneks on meie arusaam viiruse mõjust iga päevaga kasvamas. Tänaseks teame juba, et COVID-19 poolt põhjustatud suremus on tervete inimeste seas tuhandeid kordi väiksem kui vanade ja põdurate hulgas. Tõsi on ka see, et laste jaoks on COVID-19 oluliselt vähem ohtlik tõbi, kui väga paljud teised haigused – kaasa arvatud harilik gripp.

Mida suurem hulk elanikkonnast omab haiguse suhtes immuunsust, seda väiksem on infektsioonide poolt põhjustatud risk kõikidele – sealhulgas ka riskigruppi kuuluvate inimeste jaoks. Teame ka seda, et lõpuks saavutavad kõik populatsioonid paratamatult viiruste suhtes karjaimmuunsuse – punkti, kus uute infektsioonide hulk stabiliseerub. See on olukord, mille saabumist võib vaktsiinide abil kiirendada, ent mille realiseerumine ei ole sellest sõltuv. Seega meie eesmärgiks peaks olema minimeerida suremust ja ühiskondlikku kahju enne kui karjaimmuunsus on saavutatud.

Kõige säästvam lähenemine kujutab endast tasakaalustatud meetmeid, mis võtab arvesse kõiki karjaimmuunsuse saavutamise positiivseid ja negatiivseid aspekte – eeskätt võimaldades minimaalse riskifaktoriga elanikkonnal jõuda karjaimmuunsuseni, rakendades samas kaitsemeetmeid nende ühiskonnaliikmete suhtes, kes on viirusest rohkem ohustatud. Oleme nimetanud seda “Fokusseeritud kaitse” strateegiaks.

Rahvatervise poliitika keskseks eesmärgiks peaks seadma riskirühma kuuluvate isikute kaitse. Hooldekodud peaksid palkama koroonaviiruse läbi põdenud ning immuunsuse saavutanud personali, kes viiksid läbi testimisi hooldekoduga seotud abipersonalile ning külastajatele. Personali rotatsiooni tuleks selle tehnika rakendamiseks minimeerida.

Kodus elavatele vanuritele peaks võimaldatama hädatarvilike kaupade ja toidu koju transportimise teenust. Võimaluse korral võiksid nad oma pere ja lähedastega kohtuda ja suhelda väljas ja mitte tubastes tingimustes. Kõikehõlmavad lahendused, mis võtaksid arvesse ka erinevaid põlvkondi ühendavate leibkondade erivajadused, on rahvatervise spetsialistide kompetentsi piires. 

Kõik inimesed, kes ei kuulu riskirühma, peaksid saama normaalse eluga tavapärasel viisil jätkata. Lihtsad hügieenimeetmed nagu käte pesemine ning tõbisena koju jäämine peaksid olema kõikide poolt järgitavad. Koolide ja ülikoolide töö peaks jätkuma tavapärases rütmis, nagu ka kõik õppetöö välised tegevused – eeskätt sport. Madala riskitasemega täiskasvanud peaksid naasma tööle, selmet kodukontorites jätkata. Restoranid ja sarnased asutused peaks taas avatama, muusika-, spordi-, kunsti- ja kultuurisündmuste piirangud peaks lõpetatama. Ka kõigile neile, kes kuuluvad riskirühma, peab andma vabaduse ühiskondlikust elust tavapärasel viisil osa saada, kui need selleks soovi avaldavad. Ühiskond saab aga nautida kaitset, mida riskirühmadele pakub populatsiooni terviku poolt omandatud karjaimmuunsus.