Rootsis Uppsalas elav vabakutseline kirjamees Malcom Kyeyune kirjutab portaalis Unherd, et Kanada veoautojuhtide meeleavaldus on üks märk paljudest, et töölisklassil on kõrini pahempoolsetest terve mõistuse kaotanud aktivistidest ja poliitilistest organisaatoritest, kes arvavad, et nad võivad – ning peavad – töölisi kantseldama.
Nad nimetavad seda "Tuututamiseks" (The Honkening; "honk-honk" on inglise keeles "tuut-tuut"). Kanada pealinna Ottawa on hetkel vallutanud uut laadi meeleavaldused. "Tuututamine" on üpris täpne toimuva kirjeldus. Tuhanded veoautojuhid sõitsid Ottawasse, põhjustasid seal märgatava liikluskaose ja külvasid linna üle veautosignaalide kakofooniaga. Ameerika Ühendriikide ja Kanada piiril on veoautojuhid, talumehed ja kauboid tõkestanud liikluse mitmetes olulistes piiriületuspunktides.
Meeleavaldused kestavad juba mitmendat nädalat ja Ottawa linnapea Jim Watson kuulutas välja eriolukorra. Watson leiab, et veoautojuhid – kes avaldavad meelt Kanada karmide Covidipiirangute ja vaktsiinisunni vastu – on "kontrolli alt väljunud". Watson näeb anarhiat, veoautojuhid tuututavad autoritaarsuse vastu. Tegelikult on selle lahingu taga töölisklassi rahulolematus.
Lihtsameelsetele meie seast võib anda andeks, et nad näevad meeleavaldustes midagi "hiliskapitalistlikku" ühiskonda puutuvat. Kümneid aastaid on nii pahempoolsed kui parema ilmavaatega inimesed arvanud, et Lääne töölisklass on poliitilise jõuna tehtud üdini kahjutuks ja klassikonflikt kui selline on jäänud minevikku.
Selline idee hakkas levima 1960. aastatel kui Herbert Marcuse arutles, et Lääne töölised on allutatud "sotsiaalse manipuleerimise tulemusel saavutatud teadvuse nüristamisele" (socially engineered arrest of consciousness). Kuna töölistel on kapitalistlikus ühiskonnas mängus isiklikud huvid, siis ei saa neist teha [pahem]äärmuslasi. Alates mainitud ajast on paljud pahempoolsed üritanud leida järjest uusi mudeleid, millega seletada tööliste ebausaldusväärsust (ja räpast konservatiivsust). Marksistid jõudsid hirmutava avastuseni: töölised ei ole enam nende lihtsõdurid. Joan Didion leidis: "Need, kellel midagi ei olnud, tuleb välja, tahtsid lihtsalt midagi omada." (The have-nots, it turned out, mainly aspired to having.)
Paljud vasakpoolsed hakkasid arvama, et ilma nende suurettevõtetele sarnanevate ametiühingustruktuuride ja ilma nende ühingujuhtide ning poliitiliste organisaatoriteta, on töölisklassid omadega läbi. Kui parafraseerida [Karl] Marxi, siis on sellised töölised vasakpoolsete arust ainult natukene paremad kui "kott kartuleid".
Kui töölisi õigesti ei juhita, siis on nad nii loiud ja rumalad, et midagi oma armetu olukorra suhtes ette võtta. Sedasi, kümneid aastaid peale Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu lagunemist (ja kaheksakümnendate streigilainete maha surumist), andusid paljud pahempoolsed igatsevale nostalgiale aja järele, kus töölised näitasid võimudele koha kätte. Vasakpoolsete heade vanade aegade ja "töölisklassi võimu" kiitmine üldiselt olid kesksel kohal tänaseks täiesti hääbunud 2010. aastate vasakpopulismi laine esteetikas.
Sellist tausta meeles pidades, siis oleks pidanud tööliste sõjakus vaktsiinisunni vastu – ja sellega seotuna, kõrgete kütusemaksude vastu Euroopas – võetama vasakpoolsete aktivistide ja organisaatorite poolt vastu innuka poolehoiuga ning hõisates. Kuid midagi ei saa olla kaugemal tõest. Kanada veoautojuhid äratasid selle asemel linnaklasside hulgas, keda veoautojuht Gord Magill kirjeldab "e-posti tööliste kastina" (the email job caste), südametes ürgse õõva.
Mainitud hirm ja õõv prolede salasepitsuste ees pole omane ainult Kanadale. Isegi Ameerika Ühendriikides on rõhuva vaktsiinisunni ajel märgatavalt kasvanud tööliste sõjakus ja avantüürlikud streigid. Nii nagu nende kaasvõitlejaid Kanadas, tervitasid Ameerika Ühendriikide tööliste elukutselised "sõbrad" selliseid algatusi õuduse ja mõnitustega. Tuntud marksistlik majandusteadlane Richard Wolff tehti Twitteris pihuks ja põrmuks, kuna pakkus välja, et kui töölised hakkavad vastu vaktsiinisunnile, on see osa millestki, mida kutsutakse "klassivõitluseks" ning tegemist ei ole "fašismiga".
Ottawa veoautojuhid on terves lääneilmas avaneva tohutu klassilõhe sümptom. Marksistid peidavad sellise murrangulise sündmuse eest pea liiva alla, või üritavad selle kinni mätsida absurdsete mõttehüpetega. Üheks sellise hullumeelse loogika näiteks on Kanada aktivisti, kirjaniku ja ennast sotsialistiks pidava Nora Loreti kurtmine, et leiboriste pole ajal, kui peab hakkama vastu Ottawava okupeerinud "fašistlikele" veoautojuhtidele, mitte kuskil näha. Üks ärritunud seltsimees kurtis Loretile kaasa looga, et ta on ühe veoautojuhtide ametiühingu poe järelvaataja, ja – õuduste õudus – osutus tema jaoks valusaks tõeks, et paljud ametiühingu liikmed osalevad palju suurema tõenäosusega meeleavaldustel kui on nende vastu.
Sellised vahekorrad on läänemaailma vasakpoolsuse lühikokkuvõte. Käesoleva hetke vastuolude kirjeldamiseks pole paremaid näiteid? "Aktivist" ja "organiseerija" vintskleb õuduses grupi veoautojuhtide peale – kes on päris, tegelikus majandusvaldkonnas töötavad inimesed, kes veavad laiali toiduaineid ja kaupu, millest sõltub meie ellujäämine. Veoautojuhid korraldavad suure poliitilise meeleavalduse, mille peale mingid inimesed küsivad: "Aga kus siin on organiseeritud töölisklass?" See on juba rohkem kui paroodia, et mõnele aktivistile ei jõua kohale: inimesed, kes istuvad veoautodes, on töölised.
Sellist liiki absurdsuse peale on lihtne naerda, kuid olukorra õppetund on naljast kaugel. "Tööliste" ja "pahempoolsete" lahutusprotsess on tänaseks lõplik ja seda ei saa tagasi pöörata. Loreto ei ole ilmselt rakkus kätega inimene ja väga tõenäoliselt kuulub ta Magilli kirjeldatud "e-posti tööliste kasti". Samas väga pikka aega on pahempoolsete poliitiline retoorika ja maailmanägemus sõltunud ideest, et veoautojuht ning aktivist on ühe mündi kaks külge.
Kui ei ole aktiviste ja "organisaatoreid", siis veoautojuht ei saa pahempoolsete arvates mitte kunagi teada, kuidas ennast ning oma kaaslasi poliitiliselt organiseerida. Kui pole veoautojuhti, siis pole aktivistil ja organisaatoril ka eesmärki, mida organiseerida. Täna paistab, et veoautojuhid – samuti piloodid, prügivedajad ja bussijuhid – ei vaja neid, ega taha sellise isehakanud juhtide kastiga midagi tegemist teha.
Selline lahkuminek on toimunud viimastel aastatel üle maailma. Peale seda, kui Punase Müüri (Red Wall; inimesed, kes olid Ühendkuningriigi leiboristide kindlad valijad) valijad põlgasid ära Jeremy Corbini ja tema heal järjel, linnades ja Ühendkuningriigi tähtsates piirkondades elavatest aktivistidest toetajaskonna, siis hakkas kohe kõlama ka harimatuid põmmpäid ning prolesid avalikult jälestav retoorika. Saksamaal on Vasakpartei (Die Linke) elanud üle mitu karmi sisevõitluste lainet. Nii nagu Ühendkuningriigis, peavad ka Saksamaal nooremad, enamasti linnades elavad, rohkem saavutanud vasakpoolsed võitlust "tööliste poolel olevate" rassistidega, nagu Sahra Wagenknecht, keda on loobitud näiteks pirukatega.
Kanadas on sellisest jälestamisest saanud kabuhirm – ja otsene vihkamine. Veoautojuhtidega kaasnev probleem ei ole tegelikult tuututamine (Mida Guardian kutsub "tooreks käitumiseks"), sest varem, või hiljem saab see otsa. Samuti lõpeb eriolukord. Kuid meeleavaldused näitavad kui segaduses ja nõdrad on tänased töölisklasside vastased.
Pandeemia sulgemiste ajal armastasid e-kirja tööliste kasti kuuluvad inimesed rääkida eesliini töötajatest ja õilmitsesid avalikkuse ees näidates kui tänulikud nad neile ikka on. Kuid see peenutsevate linnainimeste seltskond ei mõistnud kunagi, et selline nomenklatuuri valik tähendas palju enamat – ja kurjakuulutavat – kui nad iganes aru said. Mõned inimesed pole lihtsalt rahul tänase majanduse toimimise viisidega, sõltumata sellest, kas pandeemiat on, või ei ole. Kui ükskord need inimesed – ja veoautojuhid paistavad olevad nendest kõige kriitilisemad – hakkavad nõudma, et neid tuleb kuulda võtta, siis on nende käes ka vahendid, et oma nõudmised füüsiliselt tuntavaks teha.
Vasakpoolsete jaoks on suureks probleemiks samuti veoautojuhtide poolt avastatud enese poliitiline sõltumatus. Nostalgia kuulub täna päriselt minevikku. Dinosaurused, kelle kohta arvati, et need on tükk aega tagasi välja surnud, on tänaseks tagasi ja nende kõht koriseb näljast. Aeg, kui unistati ajast, kus tõsiseltvõetav töölisklassi sõjakus oli lihtsalt kaugete aegade müüt, on möödas.
Tõeline oht vasakpoolsete jaoks on selles, et iga veoautojuhtide streik, iga pilootide töölt minema jalutamine, iga Euroopa kütusemaksude meeleavaldus loob pretsedendi. Pretsedendi, mis ütleb, et Gord Magillidel on maailma Nora Letode käskude kuulamisest kõrini.
Tõlkis Karol Kallas