Iga plaani, iga tegevuse, iga muudatuse, iga uuenduse, iga "sallimise" ja "avanemise" kohta tuleb esitada küsimus: kas see aitab kaasa meie lastele ilusa ja turvalise kodu ehitamisele, või äkki hoopis kahjustab seda?
Kas ma tõesti eksin, kui ma ütlen, et kõigil eestlastel peaks ju tegelikult olema ühine eesmärk: me tahame ju kõik, et Eesti oleks meie lastele ja lastelastele ilus ja turvaline kodu?
Nii lihtne see ongi. Või kuidas? Kas liberaalid tõesti ei tahagi, et nende lastel oleks meie maal turvaline kodu? Kas nad ei armasta oma lapsi?
Iga plaani, iga tegevuse, iga muudatuse, iga uuenduse, iga "sallimise" ja "avanemise" kohta tuleb esitada küsimus: kas see aitab kaasa meie lastele ilusa ja turvalise kodu ehitamisele, või äkki hoopis kahjustab seda?
Meil on ka vaimses mõttes kaks Eestit: ametlik liberaalne, kuhu kuulub karjääripoliitikute nomenklatuur koos seltskondliku vahukihi ja kisakooriga, ja alternatiivne konservatiivne Eesti, mis ühendab tervet mõistust, peamiselt interneti kaudu, sõltumatutes portaalides, sest ametlik meedia lubab oma parnassile vaid harva üksikuid mõttevälgatusi selle Eesti kodanikelt.
Meie "lääne tsivilisatsioon" kultiveerib praegu mingit tagurpidi moraalsust. Meil võideldakse kurjategijate inimõiguste eest, aga unustatakse ausate kodanike, teisiti öeldes: kurjategijate (potentsiaalsete) ohvrite inimõigused. Skisofreenia?
Kunagi kaitsesid liberaalid rõhutud vähemusi, nüüd kaitsevad nad agressiivseid grupeeringuid ja ründavad vihaselt oma tagurpidise ideoloogia poolt rõhutavat enamikku.
Liberaalne "samaarlane" läheb appi teeröövlitele, kes vaest teekäijat tümitavad. Ja kui see julgeb vastu hakata, siis nõutakse temalt kohtu kaudu valuraha ja kleebitakse talle peale inetud sildid.
Riik peab kaitsma ausat kodanikku, mitte kaabakat! Riik peab kaitsma seaduskuulekat ühiskonnaliiget, kes arvestab ka teiste kodanikega.
Riik ei tohi ülimuslikuks klassiks kuulutada egoistlikke ja hedonistlikke oma-isiklike-ihade-täitmise nõudlejaid!
Poliitika ja riigivalitsemine peaks demokraatlikus riigis olema iga kodaniku kohus oma kaasinimeste ees. Mida suurem osa rahvast tegeleb ühiskonnaelu korraldamisega, seda suurem on võimalus, et poliitika muutub rahvakesksemaks, iga inimesega arvestavamaks.
Kui poliitika lakkab olemast mingi väikese grupeeringu privileeg, tuluallikas või kinnise klubi golfiväljak, siis võib sellest meie rahvale suuresti kasu tulla. Siis on meil lootust jälle kultuurrahvaks saada.
Inimühiskond on ju tegelikult selline kooslus, kus igaüks on oluline ja vajalik. Riigi ülesehitamisel tuleks arvestada kõikide inimestega ja inimgruppidega. KA konservatiividega.
Demokraatlikus süsteemis ei tohiks olla suuri eesõigusevahesid, igaüks teeb oma tööd, annab oma panuse niiöelda ühisesse katlasse, vastavalt sellele, missugused on tema võimed ja anded, ja missuguse ameti ta endale valib, või missugune talle teiste poolt usaldatakse.
Võimu- või sissetuleku poolest kõrgem ametikoht ei tohiks demokraatlikus riigis anda inimesele eriliselt suuremaid eesõigusi, sest oma igapäevases elus sõltub see inimene teistest täpselt samapalju kui kõik teised.
Ja kuna sellisel inimesel on rohkem võimalusi teistele ülekohut teha või kannatusi põhjustada, siis peaks tema vastutus olema tunduvalt suurem.
Me ei saa mõõta seda energiahulka, mida üks või teine inimene oma töösse asetab. Me ei saa ka mõõta kõikide ametite ühiskondliku tulu või kasu suurust. Me ei saa öelda, et riigikogu liige töötab rohkem või teeb tähtsamat tööd kui näiteks pagar või halastaja-õde. Me ei saa ka öelda, et ministri töö on olulisem kui kirurgi või õpetaja töö.
Meie palkade ja "auväärsuse" jaotused on ilmselgelt raha- ja võimukesksed, seega sobivad rohkem feodalismiajastusse kui meie praegusse "demokraatlikku kapitalismi", kui niisugune asi üldse olemas on.
Palgasüsteem tuleks korraldada mõistlikult, arvestades inimvõimeid.
Ükski inimene ei suuda töötada mitukümmend korda rohkem kui teised, järelikult mitmekümnekordne palgavahe demokraatlikus ühiskonnas on ilmselge iseka kasuahnuse vaimusünnitis.
Kui minister või tippjuht "vastutab" kakskümmend korda rohkem kui õpetaja või arst, siis peab ta ka oma eksimuse eest vastavalt kakskümmend korda rohkem karistust kandma.
Samuti peaksid kõik temale määratud trahvid vastama tema (palganumbrist nähtuva) "vastutuse" astmele.
Liberaalid ja konservatiivid on tänapäeval omavahel vihaselt vastandunud. See ei ole normaalne nähtus. Demokraatias peaksid nad teineteist täiendama, töötama koos ühiskonna ühiseks hüvanguks.
Et meie lastel oleks meie maal ilus ja turvaline elu.
Mida vihasemad on lahingud, seda äärmuslikumaks muutuvad sõjaväed. Mõlemad. Sest sõda ei ole kunagi ühepoolne! On ülekohtune mõista hukka ainult üht poolt!
Ja olgem ausad: kogu selle sõja on algatanud järjest äärmuslikumaks muutuvad teatavat düstoopilist progressi ihalevad revolutsioonilised liberaalid, mitte konservatiivid.
Just liberaalid nõuavad konservatiividelt täielikku kapituleerumist!
Konservatiivid ei taha kardinaalselt muuta ühiskonnakorraldust, ei taha vägivaldselt ellu rakendada, kõigile inimestele peale suruda OMA nägemust, nii-öelda uut teaduslikku lähenemist inimese anatoomiale ja psühhiaatriale.
Nad hoiavad ohjadest meie perutama läinud hobuseid.
Jeesus kõneleb nõnda:
Mt 23:23 Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te maksate kümnist mündist ja tillist ja köömnest ning jätate kõrvale kaalukama osa Seadusest – õigluse ja halastuse ja ustavuse! Üht tuleb teha, kuid teist ei tohi jätta kõrvale!
Mt 23:25 Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, sest te puhastate karika ja liua väljastpoolt, aga seest on need täis riisumist ja aplust!
Mt 23:27 Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, sest te sarnanete lubjatud haudadega, mis väljastpoolt paistavad küll nägusad, aga seestpoolt on täis surnuluid ja kõiksugust roisku!
Lk 6:42 Kuidas sa võid oma vennale öelda: Vend, lase ma tõmban välja pinnu, mis on su silmas! ja ise ei näe palki oma silmas? Sa silmakirjatseja, tõmba esmalt palk oma silmast, siis sa näed tõmmata välja pindu, mis on su venna silmas!