Pakun välja kompromissi: olgu Viljandi post monumendiks nimetule piinatud või vangistatud kunstnikule, keda eluajal ei ole osatud hinnata, või kelle loominguvabadust totalitaarse ideoloogia ohvitserid on kitsendanud. Aga kindlasti pole see monument Jaak Joalale ning seetõttu sealt tuleks eemaldada Joala nimi ja laulud, kirjutab Malle Pärn.
Panin ühel hommikul korraks raadio mängima ja kuulsin Tauno Kangro üsna raevukat kaitsekõnet Joala monumendile. Rahvas olgu vait ja leppigu sellega, mis professionaalne kunstnik teeb.
Tehku pealegi. Ma tõesti ei vaata maali või skulptuuri, mis mulle ei meeldi, ja ma ei hakka karjuma, et võtke see näituselt maha või põletage ära. Tõesti, kui mingi kuju mulle ei meeldi, siis ma seda lihtsalt ei vaata. Kui on minu meelest naeruväärne, siis ma naeran.
Kui ma tahan näha ilusaid kujusid, siis ma lähen ülikooli peahoonesse ja vaatan klassikalisi kreeka-rooma skulptuure.
Ütlen ausalt, ma tänaval mingeid kujusid üldse eriti ei vaata. Ma tean, et ühestki inimesest tegelikult kuju teha ei saa, see pole seesama. Alati on need monumendid rohkem tegijate endi nägu.
Kangro ütles, et Karmin on väga hea skulptor. Küllap on.
Aga Karmini Jaak Joala monument ei ole kohe milleski Jaak Joala moodi! See on olemuselt isegi vastuolus Jaak Joalaga kui inimese ja lauljaga. Me teame, et ta elas viimased aastad üsna eraklikult, ilma mingite värvitulukesteta oma maakodus.
See ei olnud mingi suur elumuutus, ta oligi ju hingelt selline üksiklane. Aga ta ei olnud vangis posti sees. Ta hing oli vaba, see väljendus ta lauludes. Ei ole õige teda peale surma posti sisse vangistada.
Mitu korda ütles Kangro selles saates, üsna karmilt: "pärast kaklust rusikatega ei vehita."
Ta tahtis ilmselt öelda, et kui kuju on juba valmis ja seisab platsil ja raha selle eest on makstud, siis tuleb sellega leppida ja suurt kunsti vastu vaidlemata austada.
Ilmselt ta ei tea, mida see lause tegelikult tähendab. Püüan seletada: kui mingid kambad kaklevad ja üks kuulutatakse võitjaks, siis kaotajad peavad alla andma, ja peitku oma rusikad taskusse. Ja ka seda, et kui kaklevad pooled on omavahel ära leppinud, siis ei ole õige kellelgi kaklejatest seda kaklust uuesti üles õhutada.
Ent tänapäeval kasutatakse seda siis, kui tahetakse õiglast kriitikat vaigistada. Et, noh, tuli jah kehvasti välja, aga jätame selle käki nüüd rahule. Et kus te enne olite.
Aga ikka öeldakse seda nendele, keda ju kaklusse ei kutsutudki, kellele kuulutatakse välja mingi kamba "kakluse" tulemus, ja nemad siis ärgu oma rusikatega vehkigu, sest see kamp on omavahel kõik kokku leppinud (ja rahad ära jaganud).
Nagu Rail Balticu puhul, nii ka siin on see nii. Monument tehti valmis ja pandi välja mingi väikese grupi otsuste ja valikute põhjal. Rahvas nägi seda alles siis, kui see juba platsil seisis. Või siis, kui kujund avalikustati. Aga otsus oli juba tehtud, "kaklus" oli juba kakeldud. Nii et rahvas, peitke oma rusikad! Kui ei meeldi, minge mööda teist tänavat. Peaasi: olge VAIT!
Minu negatiivne hinnang sellele postile ja ka minu praegune artikkel ei ole "rusikatega vehkimine", vaid oma mõtete väljendamine, millele minul on samasugune õigus, nagu Karminil on kellelegi monumendi tegemiseks. Ka ei sobi kellelgi mulle öelda; "käed eemale", sest ma ei ole seda kuju sõrmeotsagagi puutunud.
Tõsi, headel skulptoritel peabki olema vabadus välja panna oma loomingut, oma hingeväljendusi, nii näitustele kui ka linnaplatsidele.
Ja mõelgu nad pealegi välja igasugu põnevaid kujusid, purskkaevusid ja tänava-mängutoose, aga ärgu sidugu neid mingi konkreetse inimese nime ja näoga, kes on pealegi surnud ja ise ei saa sel teemal sõna võtta. Lesk võttis sõna, keelas ära oma abikaasa nime kasutamise, ja teda tuleb kuulata, mitte maha karjuda. Tema sõna peab jääma viimaseks sõnaks!
Inimest ei tohi tema eluajal väärikust alandavalt kohelda, ütleb Põhiseadus, ammugi siis veel pärast surma.
Tartus tekitasid Ülo Õuna ja ta poja alasti kujud küll erinevaid arvamusi, aga ta ei teinud neid kujusid kellestki teisest, tuntud ja armastatud isikust.
Kui mingi teos ei ole hästi õnnestunud, kui sellega ei olda rahul, siis hakatakse sellele muidugi igasugu õigustusi otsima.
Mina arvan, et kunstniku vabadus, nagu üldse vabadus, ei ole kunagi absoluutne. Kui nõustutakse tegema kellelegi mälestussammast, pealegi veel hirmkalli raha eest, siis tuleb arvestada nende inimeste maitse ja sooviga, kes seda inimest oma südames austavad ja alles hoiavad! Suurkujusid tuleb mälestada väärikatena, neist ei tohi teha laadatolasid.
Karmin naeruvääristab neid, kelle meelest see värvipost ei ole Joala vääriline.
Kas ta tegi selle monumendi enda jaoks või rahva jaoks? Või kunstiekspertide jaoks? Kui enda ja kunstiekspertide jaoks, siis ei oleks tohtinud seda tänavale üles panna. See on meie kõigi ühine elukeskkond, ei saa öelda, et "minge teist tänavat mööda, kui ei meeldi." Selline suhtumine kriitikasse on isekas, see kahjustab inimese mainet isegi rohkem kui mingi mitte eriti hästi õnnestunud töö.
Kui ikka sajad inimesed ütlevad, et monument nende meelest solvab ja alandab kujutatavat isikut, siis kunstnik peaks neid kuulama ja vähemalt kaaluma, kas neil äkki õigus ei ole, mitte ülbelt nende üle irvitama.
Ja igaühel peab olema ÕIGUS välja öelda, mida ta mõtleb mingi avalikku ruumi, oma igapäevasesse elukeskkonda ülespandud kuju või mälestusmärgi kohta, kui tema hinnang on viisakalt ja mõistlikult põhjendatud.
Öeldakse, et see on nii "teistmoodi" – kas "teistmoodi" on nüüd kunstiteose kvaliteedimärk? Ja mis mõttes teistmoodi?
Minu meelest ei ole seal mitte ühtki tõeliselt originaalset detaili, kõik on kusagilt juba tuttavad ja omavahel mitte eriti hästi harmoneeruvad.
Täiesti tavaline post kuulutuste jaoks, neid on siiani siin-seal veel tänavail. Inimese pea ja käed aukudest väljas, see kujund on tuttav vene komöödiafilmist, ja meenutab tõepoolest ka keskaegset häbiposti… Häbipostist monumendiks?
Kuldne plaat Jaak Joala nimega – ülitavaline ju?
Värvilised vilkuvad tuled ja krapimuusika – meenutab karusselli laadaplatsil või nõukogude ajal tänavatel olnud häälekõvendajaid, millest paraadide ajal lasti reipaid nõukogude laule.
Muide, kui kusagil tänaval aina uuesti ja uuesti korratakse isegi väga ilusaid laule, siis varsti on need kõik nii ära tüüdanud, et neid ei tahetagi enam kodus ega kontserdil kuulata. Kas see pole kuritegu?
Milles ikkagi peitub selle monumendi kunstiline ja esteetiline väärtus, et seda nii raevukalt on vaja kaitsta?
Pakun välja kompromissi: olgu see post monumendiks nimetule piinatud või vangistatud kunstnikule, keda eluajal ei ole osatud hinnata, või kelle loominguvabadust totalitaarse ideoloogia ohvitserid on kitsendanud, kes eluajal on olnud nagu posti sisse aheldatud. Neid on alati olnud ja eks neid ole ju praegugi.
Aga alusetu on selle posti eest maksta Joala austajate kogutud rahaga, sest kindlasti ei ole see monument Jaak Joalale. Ja kindlasti tuleb sealt eemaldada Joala nimi ja laulud.