Marina Kaljurand – sots, kooseluseaduse ja pagulaste toetaja

Marina Kaljurand. Foto: Scanpix

Milliseid vaateid esindab küsitluste kohaselt kõige populaarsem kandidaat Euroopa parlamendi valimistel, sots Marina Kaljurand, kes nimetab end Eesti patrioodist venelaseks? Ta toetab samasoolisi “perekondi”, pooldab kooseluseadust koos rakendusaktidega ning leiab, et need Euroopa Liidu liikmesriigid, kes ei soovi pagulasi vastu võtta, tuleks toetustest ilma jätta.

  • Valid Marina Kaljuranna, saad ka Indrek Tarandi?
  • “Sotsidega seob mind kõige rohkem”
  • Kooseluseadus oleks tulnud koos rakendusaktidega vastu võtta
  • Riigid, kes pagulasi ei soovi, tuleks toetustest ilma jätta

Meediaväljaanded vahendavad, et juba alanud Euroopa parlamendi valimistel on Eesti valijate silmis kõige populaarsem sotsiaaldemokraatide kandidaat Marina Kaljurand, keda toetab umbes 18 protsenti küsitletutest. Teisel kohal on Yana Toom (Keskerakond) 10 protsendi suuruse toetusega ning kolmandal kohal Andrus Ansip (Reformierakond) kaheksa protsendiga.

Populaarseim kandidaat

Meedias arutletakse selle üle, kas sotsid saavad tänu Marina Kaljurannale veel teisegi mandaadi. Kas populaarne Kaljurand veaks europarlamenti ka Toompeal EKRE meeleavaldusel omavolitsenud provokaator Indrek Tarandi, kes rüseluse käigus jalaga tagumikku sai? Kui nii, siis võidaksid sotsid ja Reformierakond need valimised kahe mandaadiga, Keskerakond ja EKRE saaksid kumbki ühe mandaadi. Kui Eestile antakse veel seitsmeski mandaat, saaks selle kas Isamaa või Keskerakond.

Kui isikutest rääkida, siis Euroopa parlamendi tulevasteks liikmeteks võivad saada Marina Kaljurand ja võimalik, et veel üks sots, reformierakondlased Andrus Ansip (toetus: 8%) ja Urmas Paet (6%), Keskerakonna nimekirjast Yana Toom (10%) ja võib-olla ka Igor Gräzin (4%), EKREst Jaak Madison (3%), Isamaast (hea õnne korral) Riho Terras (3%). Üksikkandidaatidest on kuue protsendiga populaarseim Raimond Kaljulaid, kes on positsioneerunud kui nn progressiivsete väärtuste pooldaja ja parempopulismi äge vastane. Tema tõenäoliselt Euroopa parlamenti ei pääse.

Meenutagem, et Marina Kaljurand oli “rahva lemmik” ka 2016. aasta presidendivalimistel. Ühe küsitluse kohaselt oli tal toona muljetavaldavalt 40 protsendi inimeste toetus. Kaljurand jätab endast toreda ja positiivse inimese mulje. Endise diplomaadina teab ta hästi, kuidas end ülal pidada ja väljenduda. Enesekindlust jagub tal ka. “Euroopa parlamenti viib mind see, et ma olen parim. Oma elu jooksul olen ma selle ära õppinud nagu Raja Teele, kui tean, et olen hea, siis ma ütlen, et olen hea ja pakun ennast,” rääkis Kaljurand Delfile.

“Sotsidega seob mind kõige rohkem”

Konservatiivne valija tõenäoliselt ei ole Marina Kaljuranna lummuses. Kuid need valijad, kes annavad oma hääle pigemini kandidaadi sarmi kui maailmavaate ja poliitiliste eelistuste põhjal, peaksid endale teadvustama, millisele poliitilis-ideoloogilisele platvormile nad toetust avaldavad, kui nad Kaljuranna poolt hääletavad.

Marina Kaljurand ei ole näidanud end amokki jooksva ideoloogilise aktivistina või sõgeda, oma ideoloogiast pimestatud parteilasena (nagu Jevgeni Ossinovski), ja see on kahtlemata üks tema populaarsuse põhjuseid. Kuid siin kehtib vanasõna: vaga vesi, sügav põhi. Tema meeldiva naeratuse taga on väärtusmaailm – kui seda saab nii nimetada –, mis peaks rahvuslikult ja konservatiivselt meelestatud inimesel juuksed püsti ajama.

“Sotsidega seob mind kõige rohkem,” ütleb Kaljurand. Ja sotsina esindab Marina Kaljurand kõike seda negatiivset ja kahjulikku, mida sotsid edendavad – rahvusriigi lammutamist “avatuse” ja “multikultuursuse” nimel; traditsiooniliste, kristlusel põhinevate väärtuste asendamist revolutsiooniliste, ebamoraalsete väärastustega; vaba mõtte ja ehtsa demokraatia mahasurumist, sõna- ja veendumusvabaduse piiramist jpm. Kui annad oma hääle vanaemalikult naeratavale sotsile, saad vastutasuks režiimi, mis kujutab endast morni, hambad ristis ideoloogilist diktatuuri, mida samm-sammult üritatakse laiendada nii Eestis kui kogu Euroopa tasandil.

Kaljurand – vähemuste ja pagulaste toetaja

Meenutagem, et 2016. aastal lubas Marina Kaljurand presidendiks valimise korral seista kõigi vähemuste eest ning ka selle eest, et Eesti oleks põgenikele ja teistele immigrantidele avatud ühiskond. Küsimusele, kas “samasoolised pered” võiksid saada õiguse abielluda ja lapsendada, vastas Kaljurand järgmist: “Iga perekond – ka siis, kui see on samasooline –, kus valitseb armastus, on lüli, mis teeb Eesti ainult tugevamaks. See, et kooseluseadus võeti vastu ilma rakendusaktideta, ei olnud kõige õnnestunum. Riigikogu oleks pidanud vastu võtma nii kooseluseaduse kui ka rakendusaktid.”

“Praegu näeme praktikas, et kõik, kes olid väga selle [seaduse] vastu, tegelikult ei märkagi, et see kehtib. Et meil on juba paare, kes juba elavad koos ja kes kasvatavad lapsi. Kui see laps on seal õnnelik ja ta kasvab armastuses, siis mina olen selle üle õnnelik. Toetan kõiki vähemusi ja leian, et 21. sajandi demokraatlik riik peab seisma vähemuste õiguste eest. Presidendina kavatsen seda teha,” lisas Kaljurand presidendivalimiste eel antud intervjuus.

Kuid EKRE valijate – kes on ühiskonnas samuti vähemuses – puhul leiab ta siiski, et nende toetatud erakonna seisukohad ei peaks valitsema kogu ühiskonda. “Demokraatia ongi selles, et kuulatakse erinevaid hääli ja osapooli. Sada tuhat ei ole kogu Eesti,” ütles Kaljurand tänavu aprillis.

Ka pagulaste ja migrantide suhtes väljendas Kaljurand toona avatust: “Tuleb teha selget vahet: ühel pool on sõjapõgenikud ja teisel pool migratsioon. Need inimesed, kes tulevad Eestisse tööle, õppima, abielluvad. Toetan, et Eesti oleks neile avatud ühiskond.”

Täna on Kaljurand endiselt seisukohal, et Euroopa Liit peab rändeküsimusega tegelema võrdsemalt ja solidaarsemalt – tähenduses, et liikmesriigid jagaksid “vabatahtlikult” rändekoormust. Riigid, kes ei taha pagulasi vastu võtta, tuleks Kaljuranna arvates ilma jätta toetustest.

Marina Kaljurand toetab ühtset Euroopat. Praktikas tähendab see Eestile üha vähem suveräänsust ning üha enam enese allutamist “ühistele huvidele”, milleks on Brüsseli keskaparaadi ja ELi suurte otsustajate huvid. Kaljuranna arvates tähendab see tugevat Eestit. Tegelikult tähendab see tugevat positsiooni eelkõige tänasele poliitilisele eliidile, kes kaitseb raevukalt oma positsioone alternatiivi pakkuvate jõudude vastu.

Võib-olla nii mõnigi mõtleb, et Euroopa parlamendi valimised ei ole meie jaoks olulised ja las seal esindavad Eestit välissuhtlust ja eurokombeid tundvad poliitikud, millised nende poliitilised vaated ka poleks. Sellega ei saa nõustuda. Peame mõistma, et võitlust suveräänsuse, vabaduse ja rahvuse edasikestmise eest tuleb pidada nii kodus kui võõrsil, nii Tallinnas kui Brüsselis. Seetõttu mingem kindlasti valima ja mõelgem väga selgesti läbi, kellele me oma hääle anname ja millist ideoloogilist platvormi me seeläbi toetame.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Tuhat tänu kõigile toetajatele, kelle abil jätkab Objektiiv oma tööd!