“Euroopalike eestlaste” seas moeilminguna leviv süütunne Euroopa koloniaalmineviku pärast on parimal juhul koomiline. Kas me tahame tõepoolest olla nii eurooplased, et tunneme süüd teiste rahvaste kuritegude pärast, milles meil endal pole vähimatki osa ja mille all me ise oleme kannatanud, küsib Markus Järvi nädalakommentaaris. 

Ilmselt mäletate seda, kuidas Alari Rammo peale Belgia kurikuulsas Molenbeeki linnaosas juhtunud rünnakut väitis, et me ise oleme selles kõiges süüdi. Mõtlesin täna rääkida süütundest laiemalt ning sellega seonduvast kadakaeurooplusest. Kadakaeurooplusest tasub rääkida juba puhtalt selle pärast, et meie president Toomas Hendrik Ilves mõistis Martin Helme mõtte, et Eesti president võiks eestlane olla, hukka kadaka-aarialikkusena. Martin Helme on nüüd korduvalt kinnitanud, kaasa arvatud Objektiivile, mida ta rahvuse all mõtleb.

Jätame Ilvese hundijutud aga nüüd sinnapaika ja tuleme tagasi Alari Rammo ja tema ähmase süütunde juurde.

Meie poliitilisel eliidil, nagu kartellierakondlikku semude seltskonda hellitavalt nimetatakse, näib olevat hoopis endal välja arenenud üks tõeline kadakavaimsuse väljendus – nimelt kadakaeurooplus. Teatavasti kuulub tänapäeva euroopluse keskmesse häbi ja süütunne brittide või keskeuroopa suurte rahvaste koloniaalses minevikus sooritatud sigaduste üle.

Tundub, nagu mõtleksid ka paljud eestlased, et kui Euroopas on heaks tavaks Aafrika ja teiste koloniaalpiirkondade ees süüd tunda, siis peaks seda tegema ka eestlane.

Ent ilma pikema jututa on selge, et selleks puudub igasugune põhjus. Samal ajal kui teised euroopa rahvad elasid oma sadismi välja Aafrika, India või Ameerika põlisrahvaste peal, siis meie saime mõisa talli taga vitsu. Mitu kolooniat on Eestil olnud? Kui palju oli eestlasi nende seas, kes omaaegses koloniaalrüseluses osalesid? Mille pärast ja kelle ees peaks eestlane alarirammolikult süüd tundma?

Kas me tahame tõepoolest olla nii eurooplased, et oleme valmis tundma süüd isegi eurooplaste kuritegude pärast, kuigi olime ju need, kes pahatihti nende tõttu kannatasid?

Tänapäeva farsiliku inimõiguste retoorika ja universaalse rahvusvahelise süütunde kontekstis võiksime aga hoopis kaaluda Saksamaale ja Rootsile miljardiarvete esitamist 700-aasta pikkuse orjapõlve jooksul põhjustatud moraalse kahju eest.

Mul on tunne, et me oskaksime seda raha kasutada palju mõistlikumalt kui Kreeka või pigem kreeka võlausaldajad, kelle kontodele praegu Euroopa maksumaksjate raha liigub. Näha eestlast valge mehe kuritegude pärast süüd tundmas on lihtsalt koomiline. Kõikidele neile, kes seda teevad, soovitan istuda hetkeks mõne suitsusauna lagunevale trepile, hingata sügavalt sisse ja tunnetada ajaloo tukset oma soontes.