Vasakliberaalide süüdistustest SAPTK otsedemokraatia konverentsi aadressil koorub välja eelkõige hirm rahva enesemääramise vastu. Kuna rahvas pole veel vasakliberaalse ideoloogia poolt piisavalt ajupestud, siis on oht, et rahvahääletuse tulemusel võib välja tulla n-ö vale vastus, ütleb Markus Järvi nädalakommentaaris.

Kohe, kui Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks hakkas tegelema otsedemokraatiaga, tekkis vasakliberaalses leeris hulganisti hääli, kes süüdistasid meid silmakirjalikkuses ning oma võimuambitsioonide edendamises otsedemokraatlike vahendite abil.

Kuidas saab otsedemokraatia olla võimuambitsioonide vahend, jääb nendes süüdistustes aga pehmelt öeldes ähmaseks. Vasakliberaalide kahtlustusest koorub esiteks välja eelkõige usaldamatus rahva vastu: kuna rahvas pole veel vasakliberaalse ideoloogia poolt piisavalt ajupestud, siis on oht, et rahvahääletusel võib tulla n-ö vale vastus.

Kui rahvas peaks näiteks hääletama abielu mõiste selgema definitsiooni poolt põhiseaduses, nii et abielu oleks ühemõtteliselt määratletud ühe mehe ja ühe naise liiduna, siis kvalifitseeruks see tulemus meie kultuuriteaduse bakalaureuste arvates kui mitte otseselt šariaadiseaduseks, siis vähemalt puhtakujuliseks putinismiks kindlasti.

Teiseks paistab eelnevalt kirjeldatud suhtumisest läbi demokraatia haakimine liberalismi ehk ühe konkreetse ideoloogia külge. Kui liberalistlik ideoloogia demokraatlikust protsessist kõrvaldada, siis polevatki tegu enam demokraatiaga, vaid väärastunud demokraatiamõistega.

Tundub, et üks domineeriv seltskond istub kultuuriloome pukis, määratleb mõisted ja on valmis kõikidele teistele – kaasa arvatud rahva enamusele – malakat vibutama, kui see ei peaks nende mõttemaailma heaks kiitma.

Niisiis, esitagem küsimus pigem nii: kes meist on rohkem demokraadid, kas SAPTK või vasakliberaalne harta-leer? Kas demokraatiat toetab SAPTK, mis teeb koostööd kõikide otsedemokraatiat pooldavate jõududega, sõltumata nende maailmavaatelistest veendumustest, samas eeldades, et otsedemokraatia kehtestamisel on igaühel võrdne võimalus oma ettepanekute ja seadusmuudatustega lagedale tulla ning kõigil hääleõiguslikel kodanikel anda sellele oma hinnang referendumil? Või on reaalsed demokraadid sotside liikmed Siim Tuisk ja teised, kelle algatus Harta 12 on teadupärast jääkeldris külmutatud, rahva aur sellega välja lastud ja kõik läheb edasi sama moodi, lihtsalt ühe väikese erinevusega – Sotsiaaldemokraatlik Erakond on juba teist valitsuse koosseisu koalitsioonis?

Sotside ridades leidub aga vähemalt selles küsimuses ka sirgelt mõtlevaid inimesi – üheks nendest on ajakirjanik ja meie otsedemokraatia deklaratsioonile allkirja andnud Andrei Hvostov, kes kirjutas käesoleva nädala Eesti Ekspressi juhtkirjas: “Näen siin ühiskondlikku probleemi, mida ma nimetaks absoluutse vastandumise reegliks: kui ettepanek, mida ma muidu toetaks, tuleb minu poliitilistelt oponentidelt, siis ma seda ei toeta.”

Hvostovi arvates määrab selline suhtumine ka Riigikogu fraktsioonide omavahelise suhtluse. “See kehtib ka kohalike omavalitsuste volikogudes. See kehtib kõikjal,” ütleb Hvostov.

Tema aga niimoodi ei talita ja see näitab reaalset sallimist, reaalset avatust. Minagi kutsun omalt poolt kõiki kodanikke, sõltumata maailmavaatest, toetama otsedemokraatia edendamist ja panema sellele üritusele oma õla alla. Lõppkokkuvõttes, kas me ei peaks siis rohkem sallivust üles näitama? Erinevus ju rikastab.