Seni, kuni rahvale kui kõrgeima riigivõimu kandjale pole põhiseaduse täienduste teel loodud otsedemokraatlikku võimalust presidenti valida, pole ka erilist mõtet rääkida "kogu rahva presidendist", ütleb Markus Järvi nädalakommentaaris.

Eesti presidendi valimine on üks imelik protsess, mida kõigeima riigivõimu kandja ehk rahvas peab pealt vaatama, ilma et tal oleks mingit seadusandlikku võimalust sellesse sekkuda.

Põhiseadus on selles protsessis kõik kaardid kiivalt võimukartelli kätte mänginud ja enne, kui ei toimu põhiseaduse muudatust demokraatlikumaks ja avatumaks, ei ole rahval presidendivalimistel ka edaspidi loota millelegi muule kui tuima pealtvaataja rollile.

Meenutagem siinkohal paari sõnaga, kuidas presidendivalimine käib. Põhiseaduse § 79 järgi valib vabariigi presidendi riigikogu. Juhul kui riigikogu ei suuda oma otsust teha kolmel järjestikulisel hääletusel ja ükski kandidaat ei saa riigikogu koosseisu kahekolmandikulist enamust, kutsutakse kokku valimiskogu, mis koosneb riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajatest.

Presidendi kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt viiendikul riigikogu koosseisust, või kui valimine läheb valimiskogusse, siis vähemalt 21 valimiskogu liikmel. Valimiskogus tunnistatakse valituks see kandidaat, kelle poolt hääletab hääletamisest osavõtnud valimiskogu liikmete enamus.

Nagu näha, on kogu protsess käib rangelt esindusdemokraatia radu pidi ning rahvas saab selles etendada vaid publiku rolli. Kuna kandidaatide ülesseadmisel on peamine osa riigikogu erakondadel, kes ei kiirusta oma valiku avalikustamisega, jääb enne presidendivalimisi ähmaseks, kes siis ikkagi presidendiks kandideerivad.

Vabariigi presidendi valimise seaduse § 15 järgi algab kandidaatide registreerimiseks esitamine alles neljandal päeval kell 9.00 ja lõpeb teisel päeval kell 18.00 enne esimese hääletusvooru päeva. Teiste sõnadega, kui meil ei oleks siinkohal parteide kokkulepet kandidaatidega avalikustamaks, kes meil üldse presidendiks kandideerib, siis võiks seaduse järgi seda teha ka rahulikult neli päeva enne esimest hääletusvooru riigikogus.

See põhjustab olukorra, kus meedia ja avalikkus käib nagu kass ümber kuuma pudru ja uurib presidendivalimise aastal ääri-veeri erinevate inimeste käest, kas nad soovivad kandideerida või mitte. Vastused tulevad umbes samas stiilis. Kui ikka ühiskondlik ootus on ja selle ja tollega kokku lepime, siis ehk vaatame ja kaalume.

Tänaseks on teistest eristunud Siim Kallas ja tema sõiduvees ka Marina Kaljurand. Meedia vahendusel oma kandidatuuri üles seadnud ka Jaak Jõerüüt. Ent siiski leidub kandidaatide jutus liiga palju vihjelisust ja segadust.

Presidendikandidaatide ülesseadmisega olemasoleva korra raames kaasnebki parasjagu müstikat. Kandidaadid selguvad erakondade tagatubade omavaheliste läbirääkimiste, vabariikliku eliidi sosinate, avaliku arvamuse väljalt kostuvate vihjete ebakindla surkimise ja poliitkorrektse ametkonna ootuste baasil. Vihjelisus ja segadus tulenevad ka sellest, et presidendikandidaadid ei tea lõplikult isegi, kas kõikvõimas poliitkartell neid ikka toetab või mitte.

Tegelikult peaks aga asjad käima sootuks teisiti. Rahvas peab teadma, kes kindlalt kandideerib, kes mitte. Keda teatud erakonnad toetavad, keda mitte. Selleks tuleks seadustesse ja põhiseadusesse viia sisse olulisi muudatusi. Kõige kesksem muudatus on aga see, et riigipea tuleks valida rahva poolt.

See oleks esimene ja kõige elementaarsem otsedemokraatlik institutsioon, mis tuleks sisse seada rahva ühtsuse ja konsolideerimise eesmärgil. Kui vaadata praegust valimiskorda, kust tõelised tegijad presidendivalimistel on eelkõige koalitsiooniparteid ja rahvas on jäetud diivanile suu ammuli telekat vaatama ning võrrelda seda ametliku retoorikaga "kogu rahva presidendist", siis tuleb selle jutu lõhe reaalsusega väga selgelt esile.

Olukorda ei paranda karvavõrdki see, et president Toomas Hendrik Ilves pole oma ametiajal päevagi välja kandnud kogu rahva presidendi tiitlit ja et kaks praegust kandidaati ehk Siim Kallas ja Marina Kaljurand omavad selgelt Reformierakonna pitserit. Need, kes Reformierakonda pole kunagi valinud, suudavad vaevalt Kallases ja Kaljurannas kogu rahva presidenti näha.

Kogu rahva president on see, kelle valib presidendivalimiste rahvahääletusel osalenute enamus. Kogu rahva president on see, kelle rahvas ise valib.