Konservatiivsuse tuumaks on väärtuste, institutsioonide, käitumismustrite, ideaalide, tavade ja traditsioonide – ühesõnaga kõige selle hoidmine, mille muutmine, lõhkumine ja asendamine tooks endaga kaasa mitte ainult kultuuri huku, vaid muudaks kultuuris arenevat inimesest, mõtiskleb Markus Järvi nädalakommentaaris.
Eelmises nädalakommentaaris rääkisin väga lühidalt ja sissejuhatavalt revolutsiooni mõistest seoses postmodernismi pealetungiga viimase poolsajandi jooksul. Üks teema, mis sellega seondub, on pahemliberaalsele ideoloogiale vastukaaluna seisev konservatiivne liikumine, mida tänapäeval üritavad lahti mõtestada nii liberaalid kui ka konservatiivid ise.
Seda teen siinkohal minagi. Kui määratleda konservatiivsust kõige üldisemalt, siis tuleb nõustuda professor Ülo Vooglaiuga, kes ütles Objektiivile antud intervjuus muuhulgas järgmised targad sõnad: "Konservatiivsus on mõtlemisviis, milles keskendutakse kõige selle hoidmisele, mida muuta ei või ja mis peab säilima – mis on aluseks nii mõtlemisele kui käitumisele ja mida tuleb hoida, selleks et üldse püsima jääda."
Konservatiivsuse tuumaks on väärtuste, institutsioonide, käitumismustrite, ideaalide, tavade ja traditsioonide, ühesõnaga kõige selle hoidmine, mille muutmine, lõhkumine ja asendamine tooks endaga kaasa mitte ainult kultuuri huku, vaid muudaks kultuuris arenevat inimesest.
Inimene on paratamatult oma keskkonna nägu. Inimese toimimise või tegutsemise keskkonda tervikuna võibki kõige üldisemalt nimetada kultuuriks. Kultuuri keskmes peavad aga asuma igavikuliselt tõesed väärtused ja ideaalid, mis on tõesed, head, ilusad ja seega ihaldusväärsed sõltumata ajast ja ruumist.
Süüdistused, nagu oleks konservatiiv arengu kui sellise vastu, on lühinägelikud ja banaalsed. Pigem lähtuvad konservatiivid Platoni maksiimist, et muutus on õigustatud vaid siis, kui aset leiab areng ehk liikumine paremuse poole. Lisaks sellele toimib muutuse juures oma hierarhia, mis järgib asjade enda omavahelist ja ontoloogilist hierarhiat: madalamal asetsevad asjad (sisepõlemismootori ülesehitus, mood) võivad ja vahest peavadki muutuma. Kõrgema tasemega väärtused ja institutsioonid saavad muutuda harva ja kui, siis ainult paremuse poole. Kõige kõrgemal olevad põhimõtted ei muutu ise mitte kunagi. Muutume vaid meie, kes me võime olla nendele lähemal või kaugemal, mõelda ja tunnetada neid selgemalt või udusemalt.
Nii ei tegele tõeline konservatiivsus pelgalt ajaloo väliste ilmingute säilitamise ja transportimisega minevikust tänapäeva ehk ajaloo sisu vahendamise ja edasikandmisega ajaloo enda sees.
Tõelise konservatiivi eesmärgiks on säilitada ajaüleseid väärtusi ajas, pakkudes ühtlasi pidepunkti ajaloo seesmisele liikumisele. Pidevalt muutuvas maailmas saab püsivus aset leida vaid seal, kus selle aluseks on igavikuline reaalsus, mis ise ei muutu, kuid mis on alati värske, neitsilik, puhas ja uus. Konservatiivne kultuur hoiab endas killukesi lõpmatusest ning liigub igavikule samm sammu haaval lähemale, seda eales kätte saamata. Seetõttu on kõik püsiv ja hüveline, mis kultuuris leidub, vaid redeliks uutele avastustele ja loomingule.
Konservatiiv ei tohi käia vaid lineaarsel teljel, vaid ta peab liikuma horisontaal-lineaarsel teljel. Tema liikumine toimub esiteks vertikaalsel teljel üles-alla ehk igavikuliste väärtuste tajumise ja arusaamise juurest nende väärtuste materiaalse ja kultuurilise kehastumise juurde. Nõnda ilmneb see, kuidas praegune olukord vastab ideaalile.
Alles seejärel saab ta heita pilgu lineaarset telge mööda minevikku, mõõtes sama pilguga, niivõrd kui meil on üleüldse täit arusaamist ajaloost, ajaüleste asjade vastavusest iga ajaloolise etapi ja kultuuri sisuga.
Konservatiivi vaimuliikumine moodustab horisontaal- ja vertikaaltelje ühtumiskohas risti. Sellele ristile löödi aga ajaloo absoluutses nullpunktis üks mees, kes tegi meile sõna kõige otsesemas mõttes puust ja punaseks ette (võttis puupalgid ja värvis need oma verega punaseks) kogu ajaloo mõtte ja sisu.
Ta traageldas aja ja igaviku teineteist hülgavate magnetitena toimivad tektoonilised plaadid omavahel kokku, keeras sõlme peale, hävitas ja põletas hävingu oma kehas ära, haaras kõik eelneva endasse ja tõusis seejärel kogu kupatusega surnuist üles, istub Isa paremal käel – sealt Ta tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.
Võimas! Ontoloogiline fusioonireaktor, mis on lääne kristliku kultuuri alfa ja omega, algus ja ots ning ühtlasi ka tõelise konservatiivi energiaallikas läbi aja ja ajaloo.
Nagu ikka, saab ühe kommentaari jooksul rääkida vaid piiratuid lauseid. Juba järgmisel nädalal olen aga sarnaste teemadega tagasi.