Kui meil on riik, mis ajab politsei seaduslikult meelt avaldavate kodanike vastu ja keeldub seejuures vastutust võtmast, pole meil vaja ühtegi välisvaenlast – me kukume kokku oma enda totruse all ning ainus, kes siin riigis hakkab olema ohuks põhiseaduslikule korrale, on riigivõim ise, tõdeb Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi nädalakommentaaris.

Eesti valitsuse ülereageerimine rahumeelsete meeleavaldajate vastu on tuim tõsiasi. Politsei relvastatud eriüksuslaste tänavale toomine “liberaalse” valitsuse eelnõu vastu protesti avaldavate kodanike vastu on tuim tõsiasi. Olles ise pealt näinud ja mitmete inimestega rääkinud, julgen väita, et sama tuim tõsiasi on ka politsei ametivõimu kuritarvitamine ja mingitel juhtudel suisa inimõiguste vastase kuriteo tasemeni jõudnud hirmutamine ja alandamine.

Nüüd jääb järgi üks tuumne küsimus, mida võib sõnastada erineval viisil. Millest need tuimad faktid meile räägivad? Milline on sümboolne tähendus, mida liberaalne võim nende sündmuste abil püüab rahvale edastada?

Ja sümbol on olemas, alati on. Sündmuste sümboolne tasand annab endast märku isegi siis, kui riigijuhtimise kallal rabistavad ja puterdavad sellised diletandid nagu Kaja Kallas, kes hommikul vaatavad hirmuga peeglisse ega saa isegi päris täpselt aru, milliseid rattaid nende plähmerdamine on käima lükanud. Sümbol, teispoolsuse kirves siinpoolsuse luuüdis, ilmutab ennast ka siis, kui keegi otsustaks sulgeda end elu lõpuni siinpoolsuse koroonakarantiini, vaadates kaame näoga viimse hingetõmbeni vaid valget seina. Nelja seina vahelt teispoolsusesse kanduvaks sümboliks muutuks ta ikka.

Mida siis taheti öelda? Mulle tundub, et kas teadlikult või natukene pooljuhuslikkuse sordiini all, kannab politseiaktsioon siiski üht väga selgelt sõnumit – võime küll ehk kui tõlkida see tuntud liberaalist endise USA presidendi Barack Hussein Obama kampaaniasõnumisse, siis “Yes We Can”.

Me võime teisitimõtlejate, valitsuse eelnõudega mittenõustujate ja tervisetüranniale allumatute inimestega teha seda, mida te Tallinna tänavatel just nägite – ja veel palju muud. Võime küll. Yes We Can. Me võime toppida teid piimamannergu tinistamise ja trummipatsutamise eest politseibussi ja ajada kuue politseinikuga taga lapsevankriga ema. Me võime tungida sisse eravaldustesse ja ahistada Vabaduse väljakul hümni mängivat tšellisti ning tarida inimesi ilma igasuguse seadusliku aluseta jaoskonda ning asuda post factum paragrahvi otsima, nagu mõnes stalinistlikus anekdoodis.

Me võime alandada vanemat ja rahumeelset härrasmeest ja kiskuda ta naiste ees aluspesu väele ning ähvarduseks võime meditsiinilise kinda ka kätte tõmmata, et kodanik oleks ikka korralikult läbi otsitud. Me võime teha seda – ja veel palju muud.

Võime küll. Yes We Can.

Arvate, et ei või? Võime küll – praegu just tegime ära ja teeme veel, kui te sõna ei kuula. See on kõige klassikalisem totalitarismi kalduva ühiskonna sõnum, mis tõenäoliselt valitsuse tellimusel esitati veel suhteliselt rabedas ja natukene asjaosalisi endidki hirmutavas vormis, ent tegu on olulise pretsedendiga.

Selle sõnumi jõud oli hetkeks nii hirmutav, et tundub, nagu end mingi imeliku eksituse pärast liberaalideks nimetav valitsus ja riigivõim oleks hetkeks kohkunud oma tegude tegelikku tähendust adudes. Sellest annab tunnistust koomilisuse piire kompav ja neid nii mõnigi kord otsese intellekti solvamisega ületav peataolek siseminister Kristjan Jaani ja Kaja Kallase esituses. Esimene rääkis midagi sellest, kuidas talle olla sündmustest vaid “briifitud”, seejärel ajas sündmused terviseameti kaela ja puterdas, et politsei olla tegelenud hoopis sündmuste korraldamise ning meeleavaldajate abistamisega ning päeva lõpuks kamandas vastutust võtma politsei Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo juhi Valdo Põderi.

Peaminister on aga esinenud nii, nagu ta oleks oma valitsuses turist, kes vaatab pealt ja parimal juhul teeb moblaga pilti, kuidas riigikogu hoone on barrikadeeritud ja tänavatele on rahumeelsete inimeste vastu, vabandust abistamiseks, toodud teenistuskoertega politsei kiirreageerijad.

Igal juhul hale kuuma kartuli veeretamine. Ent asi läheb veel kõvasti haledamaks.

Valitsuse poolt rahastatud õukonnameedia viskus lavale ja asus edastama narratiivi, et peamise rünnaku all olid hoopis politseinikud – sidumisvahenditega, teenistuskoertega, taserite ja relvadega varustatud ning kümnete politseibussidega ringi liikuvad politseinikud, kelle suhtarv meeleavaldajatega oli mõnel päeval üks ühele. Vaesed inimesed. Tekib õigustatud küsimus, kas poleks politseinike kaitseks vaja piimamannergut klõbistavate vanahärrade, naiste ja laste ning universumi laineid püüdvate trummipatsutajate vastu tuua suisa sõjaväge.

Samas liinis jätkab politseijuht Elmar Vaher, kes veeretab kuuma kartuli kapo suunal ja räägib, kuidas politsei olla tegutsenud kaitsepolitsei ohuhinnangust lähtudes, mille kohaselt võib ohus olla suisa põhiseaduslik kord. Kuna eelnevalt oli kapo peadirektor väljendanud sõnumit, et Kremli karvast kätt meeleavalduste taga pole, siis võib sellest ilmselt järeldada vaid üht – ohtu põhiseaduslikule korrale kujutasid endast piimamannergut klõbistav härrasmees, tšellol Eesti hümni mängiv Silvia Ilves ja kümned rahumeelsed kodanikud, kes olid tulnud protesti avaldama end mingi eksituse tõttu liberaalseks nimetava valitsuse eelnõu vastu.

Me näeme esimest korda, kuidas süüd ei aja teineteise kaela mitte üksnes valitsuse ministrid, vaid omavahel ka politsei- ja piirivalveamet ning kaitsepolitsei.

Härrased, see on hale. Midagi nii haledat pole pikka aega nähtud. Kui meil on riik, mis selliselt toimib, pole meil vaja ühtegi välisvaenlast – me kukume kokku oma enda totruse all ning ainus, kes siin riigis hakkab olema ohuks põhiseaduslikule korrale, on riigivõim ise.

Kuid kommentaari lõpuks tasub tulla tagasi edastatud sõnumi juurde, millesse pakitud energia põletas riigivõimul hetkeks kaitsed läbi. Et see sõnum – me teeme, mis me tahame – ei pääseks võidule, tuleks praegu töötada kõigest jõust selle nimel, et tuvastada kõik asjaosalised ja panna nad vastutama. Vastutust peavad kandma peaminister ja siseminister, kelle tagasiastumist tuleks nõuda meeleavaldustel. Ent vastutama peavad ka politseiameti juht Vaher kuni reapolitseinikeni välja.

Võime küll. Yes We Can. Kui see sõnum praegu läbi läheb ja riigivõimu teostavate teadvuses idaneb, jah, siis on ohus põhiseaduslik kord.