Kas kuulete tulevate sugupõlvede süüdistusi? Kus olite teie – sina, sina, sina ja kus olin mina ise – siis, kui tapeti süütuid lapsi, kes vastu ei hakanud? Kus olite teie, kui kõlas sadade ja sadade miljonite emaüsas tapetute hääletu karje, küsib Markus Järvi nädalakommentaaris.

Ütlen kohe alguses ära, et seekordne kommentaar tuleb karmil teemal ning selles näete kaadreid ja pilte, mis mitte ainult ei või, vaid peavadki teis tekitama õudu ja vastikust.

Ma räägin abordist ehk laste tapmisest emaüsas.

Poola parlament menetles hiljuti seaduseelnõu, mis oleks Poolas keelanud sündimata laste tapmise. Tänaseks teame, et valitsuspartei loobus eelnõust. Ent ohu ees, et mõnes Euroopa riigis võiks sündimata laste tapmine olla ära keelatud, lükati tööle massiivne meediaralli ja kutsuti kokku meeleavaldus, kus kanti surma ja leina värvi – musta.

Musta riietunud meeleavaldajad nõudsid õigust ema üsas lapsi tappa, mis Downi ja Turneri sündroomiga laste puhul viiakse ka Poolas ellu siis, kui laps on juba emaüsas välja arenenud – alates 20-ndast rasedusnädalast.

Musta riietunud inimesed, kellede hulka kuulusid paljud Poola viimastel valimistel parlamendi ukse taha jäänud poliitikud, nõuavad lapsetapuõigust, ja kogu progressiivse Euroopa meedia karjub takka, omandades reeglina hüsteerilisi noote.

Üks nendest oli Rahvusringhäälingu saate “Ringvaade” saatejuht Grete Lõbu, kes ERR-i ajakirjanikule kohatusse hüsteeriasse kaldudes ei suutnud ära imestada, kuidas suudavad poolakad üleüldse millegi sellise peale mõelda, nagu abordi keelustamine ja seda veel aastal 2016.

Lõbu küsimustest kumas läbi täielik arusaamatus, miks keegi üldse abordi vastu kõneleb. Tegelikult paistis sellest läbi sügav arusaamatus, millega abordi puhul üleüldse tegu on.

USA-s tegutsev organisatsioon Live Action on pannud kokku video, kus kunagine abordiarst dr Anthony Levantino kirjeldab animatsiooni abil, kuidas teostatakse teise trimestri aborte, mida tehakse ka Eestis ja Poolas, Eestis 22 rasedusnädalani.

Dr Levantino kirjeldab üksikasjalikult, kuidas emaüsas täiskasvanud mehe käelaba suuruse lapse keha rebitakse tangidega tükkhaaval välja – kuidas iga jäse eraldi eemaldatakse kehast.

Tõsiseks väljakutseks on lapse pea, mille väljasaamiseks tuleb see tangidega purustada ja selle tulemusel saadud killud emakast kokku kraapida. See video pannud paljud aborditoetajad, kes varem ei teadnud, milles kõnealune protseduur faktiliselt seisneb, oma vaateid ümber hindama.

11-nädalane abordi läbi surnud loode on siin. Kuni 12. rasedusnädalani saab aborti teha Eestis naise omal vabal soovil.

abortion-11-03

22-nädalase lapse surnukeha, kes abordi tulemusel hukkus, näeb välja selline.

abortion-22-01

Eestis on meditsiinilistel kaalutustel võimalik aborti teha 22. nädalani. Nii tapetakse mh suurem osa potentsiaalsetest Downi sündroomiga lastest. See on meie igapäevane reaalsus naistekliinikutes.

Eestis kaotab oma elu abordi läbi igal aastal umbes 5000–6000 last. Alates 1956-ndast aastast on Eestis hinnanguliselt surnud abordi läbi 1,5 miljonit last – tublisti rohkem, kui meid praegu elus on.

Siin vaatab vastu meie ajastu kõige mustem peatükk – 20. ja 21. sajandi genotsiid.

Mul pole hetkekski kahtlust, et sündimata laste massilise tapmise tõttu nimetatakse meie kaasaega kunagi inimkonna üheks kõige verisemaks, brutaalsemaks ja sõna otseses mõttes haigemaks ajajärguks.

Mul kõlavad kõrvus tulevate sugupõlvede süüdistused. Kus olite teie – sina, sina ja sina siis, kui tapeti neid, kes vastu ei hakanud. Kus olite teie, kui kõlas sadade ja sadade miljonite emaüsas tapetute hääletu karje?

Mõned nõudsid musta riietunult ühe Euroopa pealinna keskväljakul puutumatut õigust oma sündimata lapsi tappa.

Kus olid teised?