Kuna naljaeelnõu kategooria riigikogu menetluses puudub, on ainus mõistlik viis käsitleda opositsiooni abielureferendumi takistamiseks tehtud ettepanekuid rahvasaadikute siira ja tõsimeelse soovina, millega peab kaasnema poliitiline ja ühiskondlik vastutus, leiab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi.
Abielureferendumi vastase obstruktsiooni tuhinas on Kaja Kallase poolt juhitud opositsioon teinud põhimõttelise vea.
Riigikogu otsusele muudatusettepanekute esitamine on eelnõuga sarnast seadusandlikku jõudu omav tegevus. Eelnõusid ja nende muudatusettepanekuid pole aga võimalik tõlgendada tavakeelekasutuses levinud iroonia, sarkasmi, nalja või huumori poolt võimaldatava mitmetähenduslikkuse kaudu, vaid neid tuleb tõlgendada üksnes literaalses ja otseses tähenduses, kui riigi seadusandliku koja liikme tahteaktis väljenduvat ettepanekut, milline peaks asjade seis riigis välja nägema.
On ebaoluline, millisest taotlusest parlamendi saadik eelnõud või selle parandusettepanekut esitades lähtus. Igat parlamendiliikme legislatiivset sammu tuleb tõlgendada tema siira ettepanekuna riigielu küsimustes – milliseid algatusi ette võtta, millised mitte, mis peaks olema lubatud ja mis mitte.
Nii osutuvad kõik opositsiooni jutud naljast ja sarkasmist ülearusteks. Tegelikult on ainult üks mõistlik viis, kuidas Ants Laaneotsa, Urmas Kruuse ja Jüri Jaansoni ettepanekut tõlgendada: saadikud soovisid Eesti Vabariigi seadusandjatena tegelikult ja tõeliselt panna rahvahääletusele Eesti kuulumise Venemaa koosseisu.
Valdo Randpere ettepaneku legislatiivselt ainuvõimalikuks tõlgenduseks on tema soov referendumil näha küsimust, kas Saaremaa tuleks loovutada Läti Vabariigile.
Jürgen Ligi soovib seadusandjana korraldada Eesti Vabariigis rahvahääletust teemal, kas abielu võib sõlmida ka surnud naisega ning presidendi poolvend Raimond Kaljulaid ihkab referendumil näha Sveta Grigorjeva "luuletusest" pärinevat ebamäärast rõvedust, mille küsimuse vormi seadmine tundub rahvasaadikule olevat tekitanud omajagu peavalu.
Vastasel korral tuleks riigikogul enne eelnõu esitamist sisse seada protseduuriline menetlus, kus seadusandliku koja liige on sunnitud riigikogu juhatusele avaldama, milliste taotlustega ta eelnõu on esitanud – kas tõsimeeli, naljaga pooleks, irooniliselt või mingil muul viisil. Riigikogu juhatuse ülesandeks oleks aga hinnata, kas komisjon ja riigikogu suur saal peaksid saadiku mitmetähenduslikke intentsioone menetlemisel arvesse võtma või mitte.
Praegu aga naljaeelnõu kategooria puudub ning ainus kehtiv ja mõistlik viis opositsiooni ettepanekuid tõlgendada on käsitleda neid siira ja tõsimeelse seadusandja soovina, millega peab kaasnema ka poliitiline ja ühiskondlik vastutus. Seega ei saa parandusettepanekute esitajad riigikogus varjuda nalja ja iroonia kaitsekilbi taha, nagu ERRis paar hooaega tegutsenud Märt Koik, vaid rahvaesindajatena tuleb neil oma seadusandliku tegevuse eest aru anda.
Tundub, et me võime Randperele, Jaansonile, Ligile, Kruusele, kindral Laaneotsale, Kaljulaidile ja teistele opositsiooni saadikutele õnne soovida. Kaja Kallase targal juhtimisel on tehtud Eesti seadusandluse ajalugu.
Takistamaks teie otsustusõiguse teostumist olulises väärtusküsimuses, head kõrgeima riigivõimu kandjad, pole paljuks peetud isegi seadusandja väärikuse viimastest jäänustest loobumist.