Samal ajal kui ohvri staatusest on saanud poliitiline kapital ning ohvritiitliga ehivad end kõikvõimalikud kärarikkad revolutsioonilised vähemused homoühingutest feministideni, tallutakse silmagi pilgutamata vaimselt ja füüsiliselt kõige nõrgemate ehk laste elementaarsetel õigustel, toonitab Markus Järvi nädalakommentaaris. 

Objektiivis oleme korduvalt pööranud tähelepanu tõsiasjale, et peamiseks ühiskonnagrupiks, kes kultuuri kõlbelise mandumise tagajärgede käes otseselt kannatavad, on lapsed.

Olukord on seda iroonilisem, et samal ajal kui ohvri staatusest on saanud poliitiline kapital ning ohvri tiitliga ehivad end kõikvõimalikud kärarikkad revolutsioonilised vähemused homoühingutest feministideni, tallutakse silmagi pilgutamata vaimselt ja füüsiliselt kõige nõrgemate ehk laste elementaarsetel õigustel.

Põhjus, miks sellest kära ei tehta, seisneb selles, et see on põhjustatud ja esile kutsutud domineeriva revolutsioonilise vaimsuse poolt, mis erinevates – ja end ise kõige õilsamateks kannatajateks pidavates vähemustes – kehastub.

Revolutsiooniline vaim rüütab end alati kaitsva ohvriürbiga, mille varjus võib märatsemise kuulutada ideaaliks, lammutamise vabaduseks ja kasvõi sündimata elude üsasisese tapmise inimõiguseks. Jah, me oleme korduvalt rääkinud kõige fundamentaalsemast ja kõige massilisemast inimõiguste rikkumisest üsasisese lapsetapu ehk tahtliku abordi teel.

Ikka ja jälle tuleb üle korrata ka seda, et üsasisese lapsetapmise on esile kutsunud, normaalseks teinud ja masside teadvusesse võltsinimõigusena ja võltsvabadusena kinnistanud seesama revolutsioon, mis tänapäeval väljendub näiteks kooseluseadustes ja järgmise sammuna abielu tähenduse ümberkirjutamises nn homoabielu läbi ning viimase uuendusena bioloogilise sooidentiteedi ja soolise antuse ähmastamises hullumeelse sooideoloogia kaudu.

Üha enam näeme, et revolutsioon, mis peab oma konstitutsiooni järgi alati edasi tormama – kuristiku ja kollektiivse enesetapu suunas, loomulikult – on asunud vaikselt edendama järgmist täiesti loogilist sammu seksuaalrevolutsiooni jälkuste pikas reas.

Sooneutraalse seksuaalkäitumise normaliseerimisest on vaikselt edasi liigutud eaneutraalse seksuaalkäitumise soosimine suunas ehk mitmel rindel on tehtud algust pedofiilia edendamisega masside teadvusesse normaalse seksuaalkäitumisena.

Üsasisene lapsetapp, mida abordiks nimetatakse, on aga seksuaalrevolutsiooni üks paljudest tagajärgedest. See on sellesama seksuaalrevolutsiooni järelm, mis tänapäeval kulmineerub sooideoloogia ja pedofiilia edendamisega.

Revolutsioon jääb nimelt oma geneetilistes omadustes alati üheks ja samaks, kuigi ta üritab vahetada välist vormi. 20. ja 21. sajandil oleme näinud, kuidas revolutsiooniline eliit on erilise raevuga asunud tegutsema eesmärgiga tappa või perverteerida inimelu juba selle algusfaasis.

Lastele suunatud kohustuslik seksuaalkasvatus, mille hulka kuulub juhendamine ka homoseksualismis ning kahtlema õpetamine oma sooidentiteedis, on juba tänaseks uus normaalsus.

Kui sinna lisada perekonna ja abielutruuduse lagundamine, mille tulemusel on enamuselt lastelt röövitud õigus normaalsele perekonnaelule ja ema ja isa hoolitsusele, abielu tähenduse hävitamine “homoabielu” teel, mis on tinginud olukorra, kus “homoabiellu” lapsendatud või otseselt inimkaubanduse teel ostetud lastelt röövitakse mitte üksnes õigus emale ja isale, vaid ka reaalne võimalus oma õigust teostada, ning tagatipuks konnakeetmise meetodil masside teadvusesse küpsetatav nägemus eaneutraalse armastuse ehk pedofiilia normaalsusest, siis sobitub sellesse neetud nimekirja suurepäraselt üsasisene lapsetapp, mis röövib lapselt igasuguse eluõiguse täiskasvanute valiku tagajärjel.

Tahtliku abordi ja teiste seksuaalrevolutsiooni röögatuste puhul räägime ühest ja sellestsamast ilmavaatelisest paketist ja Eesti üldsusel, kaasa arvatud paljudel end konservatiivideks nimetavatel inimestel, tuleb sellest aru saada.

Et jutt pedofiilia normaliseerimisest ei jääks aga üldiseks, toon saate lõppu mõned näited. Esiteks on avalikult teada, et USA homoliikumise esimese pääsukese ehk Mattachine Society rajaja Harry Hay kaitses muuhulgas ka pedofiilide “õigusi” ning osales NAMBLA ehk The North American Man/Boy Love Associationi, nagu selle neetud organisatsiooni neetud nimi kõlab, tegevuses.

Homoliikumise alguspäevil marssisid NAMBLA pedofiilid homoparaadidel koos teistega, ent siis sai revolutsiooniline eliit kiiresti aru, et pedofiilia normaliseerimiseks pole veel õige aeg ning NAMBLA visati paraadidelt välja.

Hiljuti jagas aga Soome professor Tapio Puolimatka artiklit, milles räägiti, kuidas Helsingi Ülikoolis pakuti sooteooria seminaril kohustuslikuna üliõpilastele lugeda pedofiiliapositiivset erialalist kirjandust.

Helsingin yliopiston opiskelija Samuel Alho kirjoittaa: "Helsingin yliopiston sukupuolentutkimuksen peruskursseihin…

Posted by Tapio Puolimatka on Pühapäev, 17. mai 2020

Kommentaari lõpus jäägu aga mängima USA homoliikumise poolt heroiseeritud trans-laste fenomeni portreeriiv video, millelt näeme selgelt, kuidas last käsitletakse seksuaalobjektina ning kuidas selle normaliseerimisega on parasjagu jõuliselt algust tehtud.

Siit vaatab meile vastu väljakujunemata lapse hingetapp, mis teatavast aspektist vaadatuna, on võib-olla isegi hullem, kui üsasisene lapsetapp.

Igal juhul, nendes kaadrites paljastab revolutsioon end lapse kui kujunemata inimelu hävitaja, tapja ja väärastajana.

Siin näitab end ka 20. ja 21 sajandi revolutsiooni peamine ohver, kellest peaaegu mitte keegi ei räägi, ent kes elab meie kõigi silme all – füüsiliselt või vaimselt tapetud laps.