Noortele, kes soovivad tõeliselt mässata, soovitan siiralt omaks võtta kristlik-konservatiivse ja traditsionaalse eluhoiaku. Revolutsiooni poolt ohjatud mäsu on nõrkadele, toonitab Markus Järvi nädalakommentaaris.
Juba pikemat aega olen mõelnud kommenteerida ühte fenomeni, mis meie "liberaalse" ehk revolutsioonilise demokraatia tingimustes silma torkab. Selleks on enamuse laste ja noorte ustavus ümbritsevale süsteemile.
Tundub, et seda teemat pole millegi pärast piisavalt lahatud. On ju täiesti tavaline, ja osaliselt isegi loomulik, et noortes tõstab hetkeks pead mässumeelsus, mis tõukub küsimusest, kas meid ümbritsev elukorraldus ja väärtusruum on üleüldse mõttekad.
Mingil imelikul kombel on aga liberaalse demokraatia ehk revolutsioonilise uuskorrektsuse võidukäik pannud, vähemalt praeguseks veel, suure osa lääne noorsoost marssima enda taktikepi järgi, kujundades neist kriitikavabad süsteemi pooldajad.
Sarnasele ilmingule viitab George Orwell romaani "1984" teises peatükis. Tsiteerin:
"Lapsed olid tänapäeval peaaegu eranditult kohutavad. Kusjuures halvim oli see, et niisugused organisatsioonid nagu Luurajad kasvatasid neid kavakindlalt juhtimatuteks metslasteks, kel samas ei tulnud mõttessegi Partei distsipliini vastu mässu tõsta. Vastupidi, nad jumaldasid Parteid ja kõike, mis oli sellega seotud. Laulud, rongkäigud, lipud, matkad, drill mängupüssidega, hüüdlausete karjumine, Suure Venna kummardamine – laste jaoks oli see nagu imetore mäng. Kogu nende julmus oli suunatud väljapoole: Riigi vaenlaste vastu, välismaalaste, reeturite, sabotööride ja mõtteroimarite vastu. Üsna tavaliseks oli muutunud üle kolmekümneaastaste inimeste hirm oma laste ees. Ja oli ka põhjust, sest peaaegu iga nädal kirjutati Timesis väikestest keelekandjatest (neid nimetati tavaliselt "laps-kangelane), kes, kuulnud mõnd kompromiteerivat märkust, olid vanemate peale Mõttepolitseis kaevanud."
Mutatis mutandis, muutes teisejärgulisi muutujaid, leiab midagi hämmastavalt sarnast aset tänapäeva revolutsioonilise demokraatia dogmade poolt kujundatud vaimses õhustikus.
Noorsoo reaktsioonilisus ja kirg on suunatud süsteemi vaenlaste vastu: reaktsionääride, homofoobide, rassistide ja natside vastu, või olgem täpsed, nende vastu, keda süsteem niimoodi nimetab.
Teadjamad näevad ohuna patriarhaati, ilmselt paljuski aru saamata, mida see mõiste peaks üleüldse tähendama. Radikaalsemad igatsevad avalikult taga sotsialismi ja kommunismi.
Kuna autentseid natsionaalsotsialiste pole peaaegu mitte kuskilt võtta, tiritakse päevavalgele keskmine valge heteromees, mõni Reagani-stiilis konservatiiv, nagu Trump, või mõni de Gaulle'i pärandit austav patrioodist poliitik, nagu Le Pen – ja asutakse innukalt, vabandage väljenduste eest, natsipaska peksma.
Ainus, kes valemist puudub, on nats ise. Aga see vähetähtis tõsiasi ei häiri kedagi ega riku ausat üritust.
Kõike eelnevat saadab nagamanni talumatu ülbus, mis lähtub teadmisest, et süsteem, ehk pügatud ja prillidega tädid ning tädistunud ümmargused onud, kes meie laps-kangelasele on juba lasteaiast peale nokulaulu laulnud, seisavad tema taga, patsutavad õlale ja sosistavad kõrva: "Me oleme Sinuga. Sa ei pea muretsema".
Kuna kuskil ühtegi reaalset vaenlast pole, tuleb vaenlased süsteemi poolt välja mõelda. Kuna tõelist ohtu ei leidu, välja arvatud ehk see, et moblal saab aku tühjaks ja laadijat pole kaasas või levi lakkab, tuleb võidelda väljamõeldud ohu vastu. See on ühtlasi üks turvalisemaid ja mõnusamaid viise, kuidas jõuda väljamõeldud sangarluseni, mis seisab püsti vaid sama moodi mõtlevate laste ja lapstäiskasvanute aplausi toel.
Nõuaks kaugelt liiga suurt pingutust seista patriarhaadi vastu näiteks Araabia Ühendemiraatides või Kataris. Seal saad sa sellise asja eest tänaval peksa. Oleks tüütult ohtlik rääkida naiste õigustest Saudi-Araabias, kus neid ka tegelikult rikutakse, või kaitsta "homoõigusi" Pakistanis, kus selle eest võidakse väänata surmanuhtlus.
Vähe sellest, patriarhaadivastase jutuga ja naiste õigustega pole väga soovitatav vehkima minna isegi mitte Malmö, Göteborgi või Stockholmi valitud linnaosadesse.
Nii ongi turvalisem oma sisemine sangar ahelaist valla päästa nende peal, kes üldjuhul tagasi ei löö – kristlaste, valgete meeste, Trumpide, Le Penide, Varro Vooglaiu abikaasa ja veendumustega pagarite peal, kellest viimased on revolutsioonilise demokraatia alusväärtustel trampides oma kliente hingepõhjani solvanud, sest pole supervähemuse liikmetele soostunud homokooki küpsetama.
Kuna sellisel tegevusel sisuliselt puudub ohu moment ning seda saadab omakandi kõlakojas rõkkav aplaus, on laps-kangelase staatus tõsine kiusatus eelkõige keskpärastele hingedele, kellele esimest korda ajaloos näib terendavat süsteemivastase sangari ja ohte trotsiva mässaja tiitel ilma liigse pingutuse ja reaalse ohuta.
Võitlus käiakse ju kuskil mujal. Okeaania sõdib kord Euraasiaga, kord Ida-Aasiaga ja ekraanidele ilmuvate rindeteadetele järgnevat aplausi on meie ajastu sangar õppinud omistama natukene, võib-olla isegi natukene rohkem, tegelikult päris palju, ka endale.
Ent loomulikult ei räägi ma kogu noorsoost või inimkonnast tervikuna. Ma maalin kuulajate silme ette vaid teatavaid tendentse, tooni andvaid jõujooni vaimuväljal.
Paljud noored on sellest olukorrast end juba läbi hammustanud ning saanud aru, et ainus võimalus revolutsioonilise demokraatia režiimis vastu astuda, mässata ja tõelise sangarluse poole pürgida, seisneb süsteemi poolt juhitud ja ohjes hoitud vastuhaku hülgamises tõeste väärtuste, kõlbluse, karskuse ja puhtuse kasuks.
Kõikidele noortele, kes soovivad mässata, soovitan siiralt ühte – võtke omaks kristlik-konservatiivne ja traditsionaalne eluhoiak. Tehke seda eelkõige oma eraelus. Keset roppust pühenduge puhtusele, hoorajate ja potentsiaalsete pornograafide seltsis tuleva abielu ettevalmistamisele, truudusele ning sündimata elu pühaduse kaitsele.
Tooge need printsiibid avalikku ellu ja kaitske neid sõnas ja teos. Seejärel heitke aga pilk süsteemi-inimeste nägudele. Siis saate maitsta, mida tähendab üks korralik mäss ja hüva tapelus – õilis vastuhakk ebaõiglusele, lollusele ja ebamoraalsusele.