Markus Järvi: Tartu Ülikooli usuteaduskonna hedonofoobia konverentsil pole kristlusega mingit pistmist

Kristlike usuühenduste ja kirikute vastutusel on selgelt välja öelda, et ükskõik, kuidas Tartu Ülikooli usuteaduskonna hedonofoobia-teemaline konverents ennast ka ei reklaamiks, pole sellel kristlusega mitte mingit pistmist, toonitab Markus Järvi nädalakommentaaris. 

Seekord pidin ületama väga tõsise kiusatuse mitte kommenteerida Tartu Ülikooli usuteaduskonna hedonofoobia-teemalist konverentsi. End kristlikeks teoloogideks kutsuvate isikute poolt serveeritav laga on laias maailmas nii levinud, et selles vallas ei raputa kogenumat vaatlejat enam miski.

Nii ei sisalda ka Eesti Seksuaaltervise Liidu ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna ühisprojektina korraldatav konverents “Seksuaalsus ja religioon – ühisosa otsides”, kuhu septembri alguses kutsuti osalema ka EELK vaimulikke, midagi väga uut ega üllatavat.

Mida siis konverentsil pakkuda on? Näiteks tõdeb Islandi ülikooli usuteaduskonna teoloogilise eetika professor Sólveig Anna Bóasdóttir oma ettekandes, et praegune kristlik seksuaaleetika ei ole pööranud piisavalt tähelepanu seksuaalse mitmekesisuse küsimustele ning trans- ja intersoolistele inimestele.

Exeteri eetika- ja praktilise teoloogia keskuse direktori Susannah Cornwall ettekandes keskendutakse aga seksuaalsele ihale kristluses ning toonitatakse “hädavajalikkust elada seksuaalselt õiglasemalt siin ja praegu”. Etteaste lähtub eeldusest, et “[k]ristlust ja seksuaalsust ei tajuta kui head tervikut, vaid pigem seostatakse seda sageli kas homofoobia, seksuaalsete repressioonidega või hiljuti ka seksuaalse väärkohtlemise skandaalidega.” Loomulikult tuleks selles kirjelduses seksuaalse väärkohtlemise ja lastevägistamisega ühte ja samasse samasse patta asetatud “homofoobiast” loobuda.

Kirsina tordil serveeritakse aga kuulajatele Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse lektori Roland Karo loengut “Peenistest paradiisis”, mille tutvustuses räägib Karo, kuidas Ameerika gay-teoloog Bob Goss olla “kristlikku vagadust irooniliselt nimetanud peenise lõtvununa hoidmise askeesiks” ning Virginia ülikooli professor John Portmann olla aga mungakutsumust nimetanud “sperma paradiisi jaoks konserveerimise praktikaks.”

Miks just paradiisi jaoks, ei ole kahjuks arusaadav. Kristliku arusaama järgi on nimelt paradiisliku olemise kulminatsiooniks visio beatifica ehk kõige oleva lätte ja lõpp-põhjuse, Jumala, Pühima Kolmainsuse ajaülene ehk igavikuline kontemplatsioon palgest palgesse, mitte beduiinlik fantaasia lõpmatu matemaatilise aja jooksul toimuvast hullamisest 70 neitsiga.

Nende kahe erineva nägemuse antropoloogiline ja metafüüsiline kvaliteedierinevus on kõvasti suurem kui näiteks Brahmsi 4. sümfoonia ja mõminaräpi vahel, mõminaräpi kahjuks, loomulikult – seda tuleb tänapäeval igaks juhuks eraldi mainida. Sellise kirjelduse peale tundubki, et professor Portmannil on kaks monoteistlikku religiooni segamini läinud.

Igal juhul, Karo on veendunud, et kristluses paar aastatuhandet levinud “eroto- ja hedonofoobia” tuleb aastal 2019 oktoobris kristlusest otsustavalt välja juurida ning selles vallas ollaksegi Tartu Ülikooli ja Seksuaaltervise liidu ühiskonverentsiga korralikult käised üles kääritud.

Karo hinnangul on kaalul ei midagi enamat kui kristluse usutavus tänapäeva maailmas:

“Osutan oma ettekandes, et kui kristlus tahab tänapäeva maailmas usutavalt mõjuda, siis on sel viimane aeg puberteedist välja kasvada ja õppida inimlikku seksuaalsust jumaliku ilmutuse ühe asupaigana nägema.”

Mida Karo inimliku seksuaalsuse all jumaliku ilmutuse asupaigana silmas peab, seletavad ehk tema loengute slaidides alatasa figureerivad tiibadega alasti naised, keda võib kohata ka eluülikooli keskmise magistrandi reedeõhtustes sotsiaalmeedia postitustes, peale seda kui esimene poolteistliitrine “Säästu kange” on juba otsakorral ning mõminaräpi tümakas käima tõmmatud.

Üritus tervikuna näitab, kuhu maani võib akuutse PhD-sündroomiga teoloogide revisionism välja jõuda. Iseenesest poleks selles midagi eriti märkimisväärset, kui rahvusülikool, armsa eesti rahva alma mater soovib gay-teoloogia raskekahurväe poolt ette tulistatud rajal arutleda “peeniste lõtvununa hoidmise askeesist” samamoodi mõtlevate akadeemikute seltsis.

Usuteaduskonna juhataja peaks või vähemalt võiks tavapärasest veidi enam kukalt kratsida, ent tänapäeva suundumusi arvestades poleks selline konverents veel midagi tavapäratut. Akadeemiline vabadus ja puha.

Nimetatud konverents aga kõneleb kristluse kui 2000 aasta pikkuse religiooni nimel ja pakub  üha haiglasemaks muutuva maailma ees kristluse “usutavuse” parandamiseks välja mitte ravimit, vaid Jumala ilmutuse ja kristliku õpetuse hüljanud mürki.

Kui jumalatu maailma ogarus on teatavas mõttes loomulik nähtus, siis end kristlasteks kutsuvate ogarus, kes pakuvad jumalatule maailmale ravimiks maailma enda jumalatust, on haletsusväärne, pime ja deemonlik.

Kui keegi räägib kristluse nimel, siis langeb vastutus ka kristlikele usuühendustele ja kirikutele – eelkõige EELKle, kelle vaimulikele esitati kutse konverentsile ning kelle alma materiks Tartu Ülikooli usuteaduskond ajalooliselt on.

Konverentsi näol on tegu kokkutulekuga, kus ühed räägivad ebatõeselt kristlusest suuremalt osalt teiste ebatõeselt kristlusest rääkijate tekstidele tuginedes. Kristlike usuühenduste vastutusel on aga selgelt välja öelda, et ükskõik, kuidas antud  konverents ennast ka ei reklaamiks, pole sellel kristlusega mitte mingit pistmist. 

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!