1. Maailmasõja aegsed kaevikud Belgias Foto: Piqsels

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimehe Martin Helme sõnul astus valitsuskoalitsioon 15. mail opositsiooni jõuga alla surudes üle ühiskonda seninägematul kombel lõhestava nähtamatu piiri, mille tagant tagasi pöördumine on väga keeruline.

Eile oli Eesti demokraatiale väga must päev. Liberaalne leer rikkus tuimalt ja jultunult nii riigikogu kodu- ja töökorra- kui põhiseadust ning sõna otseses mõttes vaigistas parlamendi opositsiooni. Opositsiooni, mis käitus täiesti seaduslikult. Koalitsioon tegi seda selgelt seadusevastaselt. Mis näitab, et olemegi jõudmas vaikivasse ajastusse.

Mul on veel meeles see hüsteeritsemine, mida me nii Eesti meedias kui kogu liberaalses leeris EKRE valitsuses oleku ajal kuulsime. Iga nurga taga nähti luusimas pruunsärklasi. Kohe-kohe pidi ajakirjandus vaikima sunnitama. "Vähemuste" esindajad ootasid öösiti koputust uksele ja laagrisse viimist. Riigikogu Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatidest saadikud mürgeldasid nii öid kui päevi küsida protseduurilisi küsimusi ja esitasid eelnõudele, mis neile ei meeldinud, 10 000 ja 50 000 kaupa kärule pakitud muudatusettepanekuid. Nädalast-nädalasse toimusid ajakirjanduses suureks puhutud piketid valitsuse vastu, kus kui propagandapiltnik oli veidi hooletu, jäid kaadrisse lisaks sõgedatele loosungitele kõik kolm meeleavaldajat. Riigieelarvel parasiteerivad "kodanikuaktivistid" kirjeldasid värvikalt kuidas plaanivad emigreeruda, sest ühiskondlik õhustik olla nii ängistav ja ahistav, et muud ei jäävat üle. Keegi muidugi ei emigreerunud, eestlased hakkasid hoopis Soomest kodumaale naasma, kuna valitsus oli normaalne!

Kõik see totalitarism, millega liberaalid kolm-neli aastat tagasi ühiskonda ähvardasid, on nüüd kätte jõudnud nende endi tehtuna. Riigikogu opositsioonil ei lasta teha oma tööd, mis sest, et see töö on seaduspärane. Eesti 200 juht ja riigikogu esimees Lauri Hussar teatab lihtsalt, et koalitsiooni segamine on "ebamõistlik ja seadust väärkasutav". Mingi ametnik on produtseerinud poliitilise tellimustööna "memo", mis ütleb, et mingite asjasse mitte puutuvate paragrahvide "tõlgendus" võimaldab rahvasaadikutel piirata neile seaduses ette nähtud õigust esitada valitsusele arupärimisi (ehk teostada kontrolli valitsuse tegevuse üle, mis on riigikogu, eriti opositsiooni, üks põhifunktsioone) ja eelnõusid (mis on samuti riigikogu ja konkreetselt riigikogu saadiku üks põhifunktsioone). Võimuparteist pärit istungi juhataja katkestab oma suva järgi, taas seadust selgelt rikkudes küsimusi ja korraldab hääletusi, mida pole kodukorras ette nähtud, viib läbi tema enda tegevuse suhtes esitatud protestide lahendamisi, mõistagi endale soodsa lõppotsusega… Eesti 200ga on võimalik!

Parlamendi opositsiooni tasalülitamine on selge märk demokraatia kriisist. Meil ei ole põhiseaduse kriisi selles mõttes, nagu vahutavad koalitsiooni poliitikud. Parlamendis on ka varem töötakistust korraldatud, vahel pikemalt ja ägedamaltki. Selliseid olukordi on alati lahendatud seaduslikult, reeglina poliitilise kompromissi leidmisega. Meil on selge demokraatia kriis, sest parlamendi opositsiooni poolt korraldatud töö takistamine on otsustatud lõpetada seadust rikkudes ja jõudu kasutades. See, mida Kaja Kallas, Lauri Hussar ja Lauri Läänemets teevad, on iseloomulik Venemaa, Valgevene ning Venezuela parlamentidele, mitte demokraatliku Euroopa riigi esinduskogule.

Sellel on kaugeleulatuvad ja halvad tagajärjed. 

Esiteks: kui see on lubatud liberaalidele, siis on see tulevikus lubatud ka konservatiividele. Ärge oodake midagi vähemat, kui rollid muutuvad! 

Teiseks: kui poliitiline opositsioon parlamendis surutakse jõuga maha, liigub protest tänavale. Opositsiooni poolt hääletas valimistel ligi pool Eestist ja valitsusparteide ebademokraatliku ning ebaseadusliku tegevuse tagajärjel on avalik arvamus selgelt pöördunud nende vastu. 

Otsustades lahendada poliitilise vastasseisu jõuga, kutsub valitsus esile vastujõu. See omakorda tähendab veelgi rängemat ühiskondlikku lõhestumist, parlamentaarse debati asendumist parlamentaarse kaevikusõjaga, meelepaha valgumist tänavale ja üleüldist ühiskonna kinni jooksmist.

Koalitsioon astus esmaspäeval üle nähtamatu piiri, kust tagasi normaalse ühiskondliku korra suunas on väga raske saada.

Toimetas Karol Kallas