Mäss kiriku õpetuse vastu: Saksamaa piiskopid deklareerivad, et homoseksuaalsus on normaalne

Saksamaa piiskoppide konverentsi eesistuja kardinal Reinhard Marx

Saksamaa katoliku piiskoppide konverents tegi hiljuti avalduse, milles väidetakse, et homoseksuaalsus on sama normaalne kui heteroseksuaalsus ja et abielurikkumist ei saa enam pidada tõsiseks patuks.

Saksamaa katoliku piiskoppide konverentsi 5. detsembri avaldus sedastab, et homoseksuaalne ja heteroseksuaalne orientatsioon “kuuluvad normaalse seksuaalse sättumuse vormide hulka, mida ei saa ega peaks püüdma mingi kindla sotsialiseerimisega muuta.”

Piiskopid võtsid üle seksuaaleetika uurimisgrupi tulemused, mida juhtis Berliini peapiiskop Heiner Koch. Neid järeldusi käsitletakse algpunktina Saksamaa “Kiriku Sünodaalsele Teele”, milles vaadatakse üle katoliiklik õpetus ja praktika tänase päeva jaoks.

Lisaks Kochile osalesid konsultatsioonides veel Osnabrücki piiskop Franz-Josef Bode, Görlitzi piiskop Wolfgang Ipolt, Mainzi piiskop Peter Kohlgraf ja veel mitmed piiskopid usu ja perekonna komisjonist, kes arutasid seksuaalmoraali teemasid seksuoloogide, moraaliteoloogide, dogmaatikute ja kanoonilise õiguse ekspertidega.

“Valitses üksmeel, et inimeste seksuaalne eelistus avaldub puberteedieas ja võtab kas heteroseksuaalse või homoseksuaalse orientatsiooni,” kirjutatakse avalduses.

Kuna seksuaalne orientatsioon on muutumatu, “tähendab see kiriku mõtlemises, et igasugune diskrimineerimise vorm homoseksuaalide vastu tuleb kõrvale heita, nagu seda on kaua nõudnud magisteerium ja nagu eksplitsiitselt rõhutab paavst Franciscus sünodi-järgses kirjas Amoris Laetitia,” kirjutavad piiskopid.

Samas märgitakse, et ei olnud konsensust, kas “õpetuslik keeld astuda homoseksuaalsetesse suhetesse on jätkuvalt kohane.”

Veel kutsutakse avalduses üles uuendama kiriku õpetust abielurikkumise kohta, kuulutades et “seksuaalne suhe pärast lahutust ja abielu ei kvalifitseeru enam tõsise patuna ja seega ei ole ette nähtud üldine keeld armulauda vastu võtta”. Ühtlasi väidetakse, et sellist järeldust “toetavad humanitaarteadused ja teoloogia,” samuti “juba nähtavad arengud Amoris Laetitias.

Abielu ja perekonna komisjoni poolt toetatud piiskoppide kohtumise tulemusi kasutatakse selleks, et anda Kiriku liikmetele uus ülevaade seksuaalmoraalist, osutab avaldus.

“Ekspert-konsultatsioonide tulemused on ettevalmistuseks Sünodaalse Tee foorumile, mis kannab pealkirja “Elades edukates suhetes – elav armastus seksuaalsuses ja partnerluses” ning mis alustab tööd 2020. aasta veebruaris,” seisab teksti lõpus.

Saksa katoliku kiriku “Sündoaalne Tee” tähistab paavst Franciscuse heakskiidul ette võetud protsessi saksa kiriku korralduse ja õpetuse üle vaatamiseks – mitte paavsti autoriteediga kokku kutsutud kogu kirikut hõlmaval kirikukogul, nagu katoliku kiriku ajaloos tavaks on olnud, vaid rahvuslikku piiskoppide kogu (sünodi) kaudu, millel on ähmaselt defineeritud autoriteet riigisiseselt lahendusi välja pakkuda ja ehk ka jõustada.

Kiriku tegelik õpetus

Katoliku kiriku tegelik õpetus, nagu see on traditsiooniliselt kehtinud ning kehtib endiselt, on aga kokku võetud järgnevates punktides katoliku kiriku katekismusest.

2357. Homoseksuaalsus tähendab suhteid meeste või naiste vahel, kes erandlikult või valdaval määral tunnevad seksuaalset ahvatlust samasooliste isikute suhtes. Homoseksuaalsust on erinevatel aegadel ja erinevates kultuurides esinenud väga mitmesugustes vormides. Selle psüühiline kujunemine on veel suures osas selgusetu. Toetudes pühakirjale, mis nimetab homoseksuaalseid suhteid rängaks eksimuseks, on kiriklik traditsioon alati kuulutanud, et „homoseksuaalsed suhted on olemuslikult loomuvastased“. Need on vastuolus loomuseadusega. Need välistavad suguaktis elu edasiandmise ning need ei lähtu tõelisest kiindumuslikust ja seksuaalsest komplementaarsusest. Neid ei või mingil juhul heaks kiita.

Seejuures rõhutab katekismus, et homoseksuaalse kalduvusega inimestesse tuleb suhtuda lugupidavalt. Tuleb hoiduda nende ebaõiglasel moel tagaplaanile surumisest ja ebaõiglasest erinevast kohtlemisest ehk diskrimineerimisest:

2358. Sügavalt juurdunud homoseksuaalsete kalduvustega meeste ja naiste hulk on märkimisväärne. Selline objektiivselt loomuvastane kalduvus on enamikule neist kannatuseks. Neisse tuleb suhtuda lugupidamise ja kaastundega ning tundlikult. Nende ebaõiglast erinevat kohtlemist tuleks vältida. Need inimesed on kutsutud täitma oma elus Jumala tahet ja kui nad on kristlased, siis ühendama oma olukorrast tulenevad kannatused Kristuse ristiohvriga.

Samas õpetab kirik, et homoseksuaalsete kalduvustega inimesed on eranditult kutsutud elama karskelt, ehk igasugustest seksuaalsuhetest hoiduma.

2359. Homoseksuaalsed inimesed on kutsutud elama karskuses. Enesevalitsemise vooruse läbi, mis kasvatab neid sisemist vabadust, suudavad ja peavad nad palve ning sakramentaalse armu, vahel ka omakasupüüdmatu sõpruse toel, samm-sammult, kuid otsustavalt lähenema kristlikule täiusele.

Sama otsekoheselt keelab katekismus abielurikkumise ja abielulahutuse.

2380. Abielurikkumine tähendab abielulist truudusetust. Kui kaks partnerit, kellest vähemalt üks on abielus, astuvad omavahel seksuaalsuhetesse, isegi mööduva loomuga suhetesse, rikuvad nad abielu. Kristus mõistab hukka juba abielurikkumise himudes. Kuues käsk ja Uus Testament keelavad abielurikkumise täielikult ja tingimusteta. Prohvetid rõhutavad abielurikkumise patu raskust, nähes selles ebajumalateenimise märke.

2382. Jeesus rõhutab Looja algset kavatsust, mille järgi peab abielu olema lahutamatu. Ta tühistas järeleandmised, mis olid vanasse seadusse sisse hiilinud. Kahe ristitu vahel „kehtivalt sõlmitud ja teostunud abielu ei saa lahutada ükski inimlik vägi ega mingi põhjus peale surma”.

2384. Abielulahutus on ränk eksimus loomuseaduse vastu. See püüab murda abikaasade vahel vabatahtlikult sõlmitud lepingu elada teineteisega kuni surmani. Abielu lahutamine kahjustab õndsuse lepingut, mille märgiks sakramentaalne abielu on. Uue liidu sõlmimine, isegi kui see on kooskõlas kehtiva tsiviilõigusega, süvendab lepingu murdmist veelgi. Abikaasa, kes on astunud uude liitu, elab sel juhul pidevas avalikus abielurikkumises.

Saksa katoliku kiriku mõjukust on kasvatanud kohalik maksusüsteem – Saksamaal on kirikute liikmed kohustatud maksma kirikumaksu, mida kogub riik, kirik on viimastel aastatel teeninud seekaudu ümmarguselt 5 miljardit eurot (sic) aastas.

Saksa katoliku kiriku juhtkonna suhtes kriitilises kirjas märgib kardinal Walter Brandmüller ära Saksa kiriku materiaalse jõukuse ja hoiatab “Sünodaalse Tee” eest.

“[S]aksa rahvusliku kiriku fantoom ilmutab ennast järjest enam ja enam. […] Saksamaa katoliikluse jäägi eraldamine rahvuslikku kirikusse, millel puuduvad pea igasugused seosed Roomaga, oleks kindel tee lõpliku allakäiguni,” ütles kardinal.

Toimetas Oto Tuul

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!