On mitmeid gruppe, kelle jaoks kehtivad teised reeglid. Need on vasakpoolsed, kellel on "bronn" ja kaitse igasuguse kriitika vastu. Nende hulka kuuluvad erineva varjundiga punamarksistlikud liikumised ja rohelised, ehk "arbuusid" – pealt rohelised, seest punased, kirjutab Roland Tõnisson.

Meid ümbritsevas infouputuses on nädal vana uudis juba sarnane antiikkirjandusele. Iga päev valatakse meile mollidesse uut uudisrokka, mida kui kärsalased endale sisse kühveldame. Informatsioonil on suur mõju inimkonna üle ja ei pea seepärast imestama kui poliitilised jõud tahavad meediaplatvorme enda kontrolli alla saada.

Ega poleks ju vigagi kui poliitilised jõud ja avalik-õiguslik sektor tegutseksid riigi-rahva hüvanguks ning kasuks. Seda nad aga, paraku, ei tee. Heaks näiteks on ka juba väga vanana tunduv hiljutine uudis, mis käsitles haridus- ja teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja Andero Adamson vastust Eesti Muinsuskaitse Seltsi ettepanekule muuta Tartu rahu aastapäev riigipühaks. Adamson ei olnud ettepanekule vastu, ent tema arvates võib selle tõlgendamine mõjuda osale elanikkonnale keeruliselt ja seetõttu tuleks tähtpäeva sisu ja tähendus seletada lahti kõiki ühiskonnagruppe kaasavalt.

Antud juhul on ju kaasatud mitmed olulised faktorid: haridus, teadus, rahva ajalooline mälu ja selgroog, eneseteadvus ja kõige tipuks on tegemist rahva rahaga ülalpeetava avalik-õigusliku institutsiooniga, mille põhieesmärk peaks olema keele ja rahvuse säilimine.

"Kaasav" – mida see siis tähendab? Tegelikkuses mitte midagi. See on tühi sõnakõlks, mille taha peita suutmatust otsustada või veel hullem – teadlik tegevus rahvusriikluse nullimise suunas, milleks on suunised andnud üleliiduline keskvalitsus.

Sarnaselt lödistab pükse Viini linn, kes ei julge panna mälestusmärki Poola kuningale Jan III Sobieskile, sest türklased solvuvad. Küllap tuleks antud küsimuses „kaasata" türklasi, kelle esiisad üritasid kunagi Euroopat vallutada, valitsesid julmalt Osmani impeeriumi territooriumil elavaid kristlasi, tapsid neid massiliselt ülestõusude ajal vaatamata inimeste soole ja vanusele ja müüsid sajandite jooksul neist miljoneid orjusesse.

Kui keegi sooviks Eestis kehtestada "Nõukogude okupatsiooni ohvrite mälestuspäeva," siis tuleks "kaasata" ka okupante või nende järeltulijaid – et olla kindel, et kedagi ei solvata, sest elu ühiskonnas peab olema "turvaline" kõigi ühiskonnakihtide jaoks. Niiviisi räägitakse meil üha enam kaasamisest ja turvalisusest.

Kummalisel moel on aga tegemist mänguga ühte väravasse – vabalöökidega traditsiooni väravasse. On mitmeid kodanikegruppe, kelle jaoks kehtivad teised reeglid. Need on vasakpoolsed, kellel on "bronn" ja kaitse igasuguse kriitika vastu. Nende hulka kuuluvad erineva varjundiga punamarksistlikud liikumised ja rohelised, ehk "arbuusid" – pealt rohelised, seest punased.

Nende hulka kuulub muu hulgas kurikuulus BLM, mille esindajad väidavad, et afroameeriklase mitte ükski sõnavõtt või arvamus ei saa olla rassistlik, sest afroameeriklane on ohver. Samas väidavad nad, et valge inimene on rassist juba selle poolest, et ta üldse eksisteerib.

Uue Euroopa vasakpoolse poliitiku etalon-näiteks on Antoinette Fernandes – Suurbritannia ultravasakpoolse partei poliitik, kes taotleb, et valged britid maksaksid mustanahalistele orjanduse eest reparatsioone. Ta kuulub rühmitusse Global Majority Greens (Globaalse enamuse rohelised), mis seisab väidetavalt "rassilise ja keskkonnaalase õigluse" eest.

Ja nüüd kirss tordil: Antoinette Fernandez on Nigeeria naftamagnaadist miljardäri tütar ning Lagose kuningate otsene järeltulija. Tema esivanemad olid omal ajal selle piirkonna suurimate orjakaupmeeste ja orjaomanike seas. Kas keegi kujutab ette, et valge kolonist, kes on oma jala pannud Musta Mandri pinnale, läheb lambist püüdma kohalikke, kelle jaoks see maa on kodu, ja saavutab selles edu?

Loomulikult vajab ta selleks kedagi, kes oleks talle selles asjas liitlane. Selliseks liitlaseks said kolonistidele Antoinette  Fernandesi esiisad. Tema partei aga väidab, et Antoinette'i sugupuule osutamine on rassism ja katse takistada sotsiaalse õigluse võidukäiku.

"Sotsiaalne õiglus," "turvalisus," "kaasamine," "tervis, "võrdõiguslikkus" … Palju on ilusaid mõisteid, mille varjus viiakse läbi inimkonna suukorvistamist ja uusorjastamist. BLM, rohelised, töölisparteid, erinevas garneeringus sotsialistid, demokraadid ja rahvademokraadid, feministid ja igat masti õiguslased on uusmarksismi vormid, mille eesmärgiks on ainult VÕIM kui selline. Täieliku VÕIMU saavutab poliitiline jõud vaid diktatuuri tingimustes ja diktatuur on ainus ühiskondlik kord, milles uusmarksisim on võimeline eksisteerima.

Sest kangeim narkootikum on VÕIM.

Skeemaiguumen (kloostriülem) Gavriil (Gabriel) Vinogradov-Lakerbaja on staažikas vaimulik ja kirjanik, kes on kirjeldanud ühte kohtumist inimesega, kes hiljem Venemaal võimu juurde pääses. Küsimus ei ole aga selles, millisel maal see juhtus. Nii, nagu on rahvusvaheline narkokaubandus ja selle teenuste tarbijaskond, nii toimib kõikjal ka inimene oma olemuses.

Iguumen Gavriil on jaganud lugu, mis juhtus 1995. aastal. Seegi aeg on juba ajahõlma kadunud, ent vaimumaailmas on aeg väga suhteline ja nagu Jumal on sama täna, mis ta oli eile ja saab olema homme, on ka inimene läbi aegade sama oma kiusatustega. Iguumen ei avaldanud selles loos arusaadavatel põhjustel nimesid ja perekonnanimesid.

Ühel päeval tuli tema juurde ühe panga direktor. Tol ajal oli panku palju – neid tekkis nagu seeni pärast vihma. See mees (direktor) otsustas ühiste tuttavate soovitusel, kes suhtlesid isa Gavriiliga ja käisid isegi tema vaimulikul juhendamisel, rääkida preestriga. Ühised tuttavad andsid talle isa Gavriili telefoninumbri; pankur helistas ja tuli kohale.

Nende vestlus algas nii. Pankur ütles: "Teate, isa, ma ei usu ei Jumalasse, ei kuradisse ega millessegi muusse üleloomulikku. Olen pragmaatiline inimene, materialist. Kuid palusin Teiega kohtumist, sest minuga juhtus midagi mulle arusaamatut ning ma tahaksin kuulda preestri arvamust – mida Te sellest arvate."

Isa Gavriil vastas: "Hästi, rääkige, mis Teiega juhtus, ja siis saan midagi öelda."

Pankur jutustas: "Üleeile hommikul ärkasin, pesin ennast, ajasin habet ning kui vannitoast välja tulin, nägin toas inimest. Asi on selles, et mul on tugev seifilukkudega rauduks, mida pole võimalik lahti murda. Uks oli lukus. Korteris olin üksinda. Keegi ei saanud minu juurde sisse pääseda, pealegi oli tegemist üheksanda või isegi kümnenda korrusega.

Kõige hämmastavam oli aga see, et see inimene oli poolläbipaistev. Tema taga nägin ähmaselt raamaturiiulit. Ta kandis frakki, valget maniskit ja valgeid kindaid. Ma polnud kunagi selliseid inimesi päriselus näinud.

Ja ta ütles mulle: Siin on leping," – ning pani lauale mingi paberi. "Tahan sulle öelda, et raha, naised, restoranid – see kõik on tühiasi. Kõige tähtsam selles elus on võim. Suurim nauding on omada võimu teiste üle. Kui sul on võim, tuleb kõik muu iseenesest kaasa. Me vajame inimesi võimu juurde. Oleme valinud sinu ning kui sa sellele lepingule alla kirjutad, anname sulle kõik: nii võimu kui ka raha." Olin sellest nägemusest nii vapustatud, et ei suutnud algul sõnagi lausuda. Siis kogusin ennast ja mõtlesin: "Kuidas saab niisama kohe alla kirjutada, teadmata millele?"

Lugesin lepingu läbi. Seal oli kirjas, et mulle antakse kõik, millest see poolläbipaistev inimene rääkis, kuid vastu tuleb anda oma hing. See tähendab, et pärast surma peaks minu hing lepingu järgi kuuluma talle. Mõistmata, mis see kõik tähendab, ütlesin: "Praegu ei saa ma vastata. Pean järele mõtlema."

"Hästi," ütles tundmatu. "Ma tulen kahe päeva pärast tagasi ja siis annad oma lõpliku vastuse."

Sellega nägemus lõppes ning see olend kadus minu silme eest.

Seejärel palusin sõpradel anda mulle mõne preestri telefoninumbri ja nad andsid Teie oma. Tahtsingi kuulda, mis see Teie arvates olla võis."

Isa Gavriil rääkis talle põhjalikult ja üksikasjalikult sellest, kes on Jumala inglid, kes on langenud vaimud, milline on vaimne maailm, milles seisneb inimese elu mõte maa peal, mis ootab ees inimese elu ja maailma lõpus, millega lõpeb tema elu siis, kui ta lepingu allkirjastab, ja millega siis, kui ta sellest keeldub.

Ta selgitas kõike väga põhjalikult, mõistes, et kui ta inimese eemale tõukaks, peaks ta Jumala kohtus vastust andma. Issand küsiks temalt, miks ta sellele inimesele tõtt ei rääkinud.

Vestluse lõpus ütles isa Gavriil talle: "Kuna Jumal on andnud igale inimesele vaba tahte ja valikuvabaduse, ei saa ma ega tohi ma sulle öelda "ära kirjuta alla" või "kirjuta alla." Olen vaid rääkinud sulle kõik, mida sul on vaja teada. Valiku teed ise."

Pankur vastas: "Aitäh, sain kõigest aru. Kõike head." Seejärel istus ta autosse ja sõitis minema.

Preestril oli huvitav teada, millega see lugu lõpeb, ning ta ootas: ehk helistab pankur ise või mõni tema sõpradest, kes olid telefoninumbri andnud. Kuid möödus nädal, siis kaks, siis kuu – kõik vaikisid.

Teisel kuul helistas isa Gavriil tema sõpradele. Selgus, et pankur oli täiesti uskumatul ja väga kavalal viisil, mida tavaline inimene ei oskaks isegi ette kujutada, pangast välja viinud tohutu summa dollareid. Sisuliselt oli ta panga paljaks varastanud. Ta oli seda teinud nii osavalt, et kõik said aru, kes selle taga oli, kuid mitte keegi ei suutnud midagi tõestada.

Siis mõistis preester, et ta oli lepingu allkirjastanud.

Aasta või kahe pärast kuulis isa Gavriil, et sellest mehest oli juba saanud mõjukas võimukandja.

"Nii viivad deemonid oma inimesed võimule. Neil on vaja oma inimesi võimu juurde," pidi tõdema isa Gavriil, selle loo jutustaja.

Kes meie aja poliitikutest teenivad rahvast, kes teenivad kedagi teist, teavad Jumal ja hingevaenlane. Mina võin vaid aimata.

Ometigi on väga oluline see, et on hakatud rääkima poliitika, panganduse ja meelelahutusmaailma telgitagustest, mis ei ole üksi räpased, vaid ka võikad, ning see on veel väga pehme väljend. Portaal „Objektiiv" on rääkinud sellest varem, ent kümme aastat tagasi võis see teema tunduda väljamõeldisena. Ometigi on nii mõnigi "valeuudis" saanud hiljem kinnitust. Nii on ka selle teemaga.

Hea lugeja! Me elame koledal ajal, mil hingevaenlane üritab laamendada veel nii palju kui jaksab. Ta isegi ei varja ennast ja tema jüngrid ei häbene väljenduda otseselt Looja vastaselt.

Hingevaenlase poliitikasse läinud õpipoisid-tüdrukud kannavad vahel valgeid kindaid, frakki ja maniskit, jättes endast härrasmehe muljet. Või siis laitmatuid kostüüme ja kalleid ehteid, etendades daame. Aga ta väljendub ka kirevuses ja mitmekesisuses, labastades Jumala loomistööd ja vorpides ühesuguseid, sootuid olendeid.

Mida saad sa selles olukorras teha? Paljugi! Piisab sellest, kui Sa ei osale kuritegelikes skeemides, ega vabanda end: "Kõik on juba meie eest ära otsustatud!" "Aga mida mina teha saan!?" "Kui ei tee mina, teeb keegi teine!" "Ma täidan lihtsalt käsku …"

Hea lugeja! Sa saad palju teha juba sellega, et sa ei saa selliseks, nagu on müüdavad poliitikud.

Sa saad palju teha meie maad, rahvast, iseennast ja neidsamu müüdavaid poliitikuid palves meeles pidades. Pea palves ka hingevaenlase poolt eksitatuid. Ehk annab Looja neile uue südame!?

Jumala käes on kõik võimalik. Kui inimene oma vaba tahte Jumala ja ligimese teenimisele rakendab, on kõik võimalik. Issand heitku armu Eesti maa ja tema rahva peale! Ja ära unusta, et sinagi oled vaid ekslik inimene, kes ilma Jumala armuta on üsna kaitsetu hingevaenlase lähenemise ees.