Maarjamaa on meie maa, kus põlv peab painduma vaid Igavese Valguse ja Kõigekõrgema ees ja mitte kunagi, mitte eales, ühegi türanni ees, tunnistas Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi meeleavaldusel vaba ühiskonna kaitseks.

Austatud kodanikud!

Minule on jäänud viimane kõne tänasel meeleavaldusel. Kuidas pidada kõnet kui kõik on juba öeldud?

Me vaatame täna seda inimeste hulka siin Vabaduse väljakul ja teame, et me pole tulnud siia kokku "vaktsiinivastastena", nagu peavool ja täna hommikul isegi Vabariigi Valitsus oma kommunikatsiooniekspertide tasandil on üritanud oma enda kodanikke sildistada ja häbimärgistada.

Loomulikult pole me siin arstide, meedikute ja nende siiraste pingutuste vastastena – vastupidi, paljudele ennast ohverdavatele meedikutele kuulub meie siiras tänu. Aitäh, meedikud ja arstid, teie ennastohverdava töö eest! 

Jah, me seisame vastu sundvaktsineerimisele ja valitsuse kehtestatud apartheidile, mis täiesti pretsedenditul moel üle kogu maailma puhuvast külmast hingusest toidetuna kitsendab inimeste elementaarseid vabadusi ja õigusi.

Jah, me seisame vastu laste sundvaktsineerimisele. 

Kuid needki on tegelikult vaid välised asjaolud, mis viitavad märksa suurematele ja süngematele reaalsustele. 

Mulle tundub, et põhjus, mis me täna sellele meeleavaldusele tulime on palju sügavamal. Aeg liigestest on lahti, nagu kõlavad Shakespeare'i Hamleti read.

Pimedus on läinud liikvele. Me kuuleme seda tuules ja maitseme vees. See ei jäta meid rahule tules ning väriseb vaikselt vastu maas. Me tajume seda enda ja oma kaaskodanike alateadvuses.

Pimedus on teinud oma avangu.

Tema seemned on pillutatud üle maa ja mitmed neist on juba tärganud. Ühiskondlikud protsessid, mis käima on lükatud on kurjakuulutavad – need annavad tunnistust sellest, et kurjusel on kiire ja tal pole enam aega mängida demokraatia ja kodanikeõiguste maskidega. Maski tagant paistab üha selgemini diktaatori ja türanni lõust, kellel jaoks olid demokraatia ja kodanikuvabadused vaid suitsukate, mille varjus edendada oma plaane.

Me näeme, kuidas kodusoojuse ja perekondliku õdususe kohale on kerkinud tehnokraatlik rauast Moolok, mis nõuab vastuvaidlematut kuuletumist oma uuele religioonile, külmadele ja kalkidele ideoloogiatele, ja allumist diktatuurile. 

Kuid seal kus on pimedus, seal piisab vaid ühest väikesest sädemest, et tema võimu murda. Teie, head inimesed, olete lootuse ja valguse kandjad! 

Kui sädemeid saab palju, siis tõuseb sellest lõke, mis peletab ka kõige pilkama pimeduse keset ööd! Ma tänan Teid kogu südamest, et te olete siia täna üle kalli ja armsa Maarjamaa kokku tulnud ja tunnistust andnud sellest, et vabaduse vaim pole kuhugi kadunud ja see leegitseb, soojendab ja valgustab teie ja veel paljude teiste läbi, kes mingil põhjusel siia kohale ei saanud tulla, ent kes jälgivad meid Objektiivi otseülekande kaudu, kogu Eestimaad. Tervitan teid ja soovin teile jõudu ja kõike head!  

Kui me tänaseks pea kümme aastat tagasi asutasime koos Varro Vooglaidi ja veel paari hea sõbraga Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, siis olime teadlikud sellest, et maailmas kavatsetakse sisse seada üha laiem progressiivne ideoloogiline diktatuur, mille üheks kehtestamise vahendiks on teisitimõtlejate apartheid. 

Kuid teatava üllatusena tuli see, et enne ideoloogilise diktatuuri kehtestamist heitis süsteem endalt maskid ja asus jõudsalt kehtestama täiesti tavalist diktatuuri ja täiesti banaalset apartheidi, milles pearolli ei mängi sunniviisiliselt ja käsu korras omandatavad ideed … vaid mingi preparaat, mille manustamisest pannakse sõltuma meie põhiseaduslikud õigused.

Et, kodanikuvabadusi hakatakse omandama regulaarse süstimise kaudu – selline banaalsus ei tulnud vähemalt minule ausalt öeldes pähegi. 

Igal ajastul on oma võitlus. Võitlusest ja ohvritest pole meil pääsu, kui soovime tallata valguse ja tõe rada. Igal ajastul on ka omad türannid. Täna on iga päevaga saanud üha selgemaks, et meie ajastu võitlus on seista vastu nendele türannidele, kes soovivad meid sundida halvava hirmuga nakatumise teel loobuma meie vabadustest. 

Kuid meie oleme siin Vabaduse väljakul ja tunnistame: me ei nakatu teie hirmupisikuga, me ei lase end halvata kõikidest torudest lõõtsutava irratsionaalse ohutundega, mille lahenduse ja ravi nimel peaksime asetama türannide altarile oma vabadused ja õigused.

Ei, see ei lähe läbi!

Valitsus, riigikogu, kodumaised ja rahvusvahelised instantsid, kõik WHOd ja globalistid: me vaatame teile näkku ja ütleme: 

Me ei karda!

Me ei soostu kartma, sest elu hirmus on hullem kui surm.

Elu ilma vabadusteta on hullem kui surm.

ME EI KARDA! 

Täna me läheme siit koju ja viime selle sõnumi kõikjale siin armsal Maarjamaal. See sõnum levib kulutulena üle maa ja selle vastu ei aita ei visiirid, pleksiklaasid ega maskid. 

Me ei karda. See sõnum on nakkav, ta sisendab jõudu ja lootust. Ja muuhulgas, ta tugevdab spetsialistide hinnangul ka meie immuunsüsteemi, mille läbi sesoonsetele viirustele vastu seista. 

Et valgust kanda, peab keegi meis selle sütitama, kuna me oleme piiratud olendid. Meie meeleavaldus lõppeb Tõnise lauluga, mis rajab teed ja loob ruumi valgusele.

Need sõnad võiks saada Maarjamaa lipukirjaks – maa lipukirjaks, kus põlv peab painduma vaid Igavese Valguse ja Kõigekõrgema ees ja mitte kunagi, mitte eales, ühegi türanni ees! 

Looja, hoia Maarjamaad
ja andesta meile me vead.

Kallis Jumalaema Maarja, Maarjamaa Kuninganna, palu meie eest!

Tänan teid kõiki, kes te olete siia kohale tulnud! Jõudu ja Jumala armu teile!