Käies ka meie saare idaosas, Vathi pagulaslaagri läheduses, on selge, et enamus illegaalidest on noored mehed (ametlikult 74,7 %), kelle esimeseks eelistuseks ei ole Euroopa kultuuriruumi integreeruda ning tubliks inimeseks hakata, kirjutab Objektiivile Samose saarel elav hobiajakirjanik Aldo Maksimov.
Ei möödu nädalatki, kui ma ei loeks kohalikest uudistest ja portaalidest migrantide vägitegudest. Need on needsamad "Euroopale vajalikud inimesed", kelle eest Saksamaa tööjõuturul käib justkui võitlus, kelle eest inimõigusorganisatsioonid lamenti löövad ning võimalusel CNNi klippe mahitavad. Seal, me teame, on nutvad kurdi emad nälgivate lastega.
Tegelikkuses on pilt hoopis teine. Käies ka meie saare idaosas, Vathi pagulaslaagri läheduses, on selge, et enamus illegaalidest on noored mehed (ametlikult 74,7 %), kelle esimeseks eelistuseks ei ole Euroopa kultuuriruumi integreeruda ning tubliks inimeseks hakata.
Ei möödu nädalatki, kui… Nüüd olen ma detailides täpne! Iga jumala nädal satun ma lugema juhtumitest Egeuse mere saarte migrandilaagrite lähedal asuvate kirikute – enamasti väikeste kirikute, exoklisiate, parekklisiate kohta, mida on rüüstatud, roojatud, põletatud.
Nii ka täna, kui lugesin Lesbosel Moria küla lähedal asuva pildiloleva kiriku kohta. Mina ei usu, et ükski sõna või väljend oleks piisavalt vali või täpne, et kirjeldada seda pilti ja tundeid, millega kohalikud neid pühakodasid vaatavad. Ning viha hakkab alakehast kõrgemale tõusma.
Kui kogu selles jälkuses midagi positiivset näha, siis on see teadmine, et Egeuse mere saartel on mõõt ammu täis, et taoliste aktidega ainult vajutatakse viimast pitserit kannatuste karikasse.
"Humanistlikest kaalutlustest" on saanud arusaamine, et nii see enam kesta ei saa. Türgi poolt tuleva surve kaugem eesmärk on niikuinii allutada siinpoolsed Kreeka saared (taaskord) Türgi võimu alla. Seega: sõdida selle õuduse vastu tuleb juba täna ja eile.
Õnneks üks kevadise Kreeka-Türgi piirisõja tulemus oligi see, et mere- ja maismaapiir pandi tõsiselt kinni. Õnneks mõistis seda ka enamus Euroopast. Kui Soome peaminister ja veel mõned helgemad pead välja arvata.
2019 aasta märtsis Eesti peaministriks saama pidanud Kaja Kallasel on põhjust taas kaotust tunnistada. Tema loodaks näha Eestis kuhjaga abikäsi kolmandast maailmast. Pagulastest lihttöölisi, kui täpne olla. Sellepärast Kallasel "neid inimesi vaja ongi". Ning mitte ainult tal. Sama rääkis aastaid ka Tööandjate Keskliidu pikaaegne juht Toomas Tamsar.
Paraku, uudised idarindelt kõnelevad, et süürlaste-afgaanide-eritrealaste energia väga suures mahus kulub omavahelisele arveteklaarimisele, joomisele ja suguhaiguste levitamisele. Lühidalt öeldes tuleb tunnistada, et nende tegudel on vähe tulemusi, kuid see-eest palju tagajärgi.
Kuid ikkagi, "meil on neid inimesi vaja". Ka Jürgen Ligil, Urmas Paetil, Marko Mihkelsonil, Valdo Randperel, Kersti Kaljulaidil, TH Ilvesel, tervel Eesti Päevalehe-Delfi toimetusel, Eesti 200-l, Hanno Pevkuril, perekond Nestoril ning mitmel teisel tähtsal isikul. Rääkimata Boltist ja Woltist.
Ei maksa takerduda sellistese pisiasjadesse nagu kinnisidee rahvuslikust iseseisvusest (vt Marina Kaljurand) ja muu säärane šovinistlik kraam. Tõepoolest. Maailm saab hakkama ka Eestita. Päriselt ka.
Ses mõttes tasub enda vastu täiesti aus olles ära analüüsida, et kui meil on odavat tööjõudu ja võõrast iivet vaja, millega me siis võitleme?
Meie enda rahvuskaaslased, tublid Eesti ettevõtjad, agrofirmad ja Tööandjate Keskliit ütlevad et ilma Ukraina ja kolmanda maailma odava tööjõuta ei saa Eesti majandust üleval hoida…
Kahjuks tuleb tunnistada, et need inimesed, need nokkmütside ja tossudega inimesed, kel nutitelefoni juhtmed järgi lohisevad, ei ole võimelised isegi labidat maasse lööma. Mul üks tuttav kohalik homoseksuaal võttis endale pagulaslaagrist järgemööda kolm kurdi ja süürlast orjaks, aga pöördus kuude möödudes taas "vana hea albaanlase" juurde tagasi. Vabandust näite pärast.
Seega, ennem tuleks ikka mõelda, "keda meil vaja on". Ja kas ikka on? Igal otsusel on tagajärjed. Kui inimesed lõpuks hakkavad linnast põgenema (nagu Stockholmis, Londonis, Oslos, Helsingis, Malmös on juhtunud), on natuke hilja. Erinevus rikastab ainult riis, kui erinev seda tahab. Kuid näha on, et ei taha.
Ning ärge tulge mulle rääkima, et ma olen ksenofoobne. Minu juures on ajutiselt nii venelasi, leedulasi kui neegreid. Rääkimata homoseksuaalidest. Oluline oleks õppida asjadel vahet tegema.
P.S. On tähelepanuväärne ja väga ilus lugeda, et riik, kes tõttas Lesbose saarele abi osutama kümnete tuhandete eurodega kirikute taastamisel, oli… Kolm korda võite arvata, aga esimene vastus on õige: Ungari.