Austraalia kirjandusteadlane ja bioeetik Michael Cook kirjutab väljaandes Spiked uuest abistatud enesetapu tehnoloogilisest lahendusest, mis "aitab" inimestel "õigel" ajal ära surra.
Te olete võib-olla kuulnud ette antud juhistest (advance directives), mida tuntakse ka elavate testamentide (living will) nime all. Need on väga haigete inimeste, kes eeldavad, et kui saabub aeg, pole nad enam võimelised oma tahet väljendama, poolt arstidele ja hooldajatele antud suunised. Õigus surra ühendused reklaamivad elavaid testamente kui võimalust hoida ära dementne elu. Kuid mis saab siis, kui arstid, kes kannavad sinu eest hoolt, keelduvad etteantud juhiste täitmisest? Pealegi, suuremas osas võimkondades pole sellised juhised õiguslikult siduvad.
Kaks bioeetikut, Margaret Battin ja Brent Kious, pakuvad olulises Ameerika Ühendriikide bioeetika ajakirjas Hastings Center Report välja lahenduse, mida nad nimetavad "etteantud juhiste implantaadiks" (advance directive implant; ADI). See oleks implantaat, mis automaatselt vallandaks mingil hetkel peale dementsuse saabumist surmava mürgi. See toimib järgnevalt: kuhugi inimese sisemusse paigutatakse taimer. Kui see on käivitatud, hakkab see tiksuma nulli poole, ja kui selleni jõutakse, vallandab seade surmava mürgi.
Kindlasti pole tegemist esimese kummalise abistatud enesetapu lahendusega, mida suremise õiguse pooldajatele välja pakutakse. Üks tuntumaid vabatahtliku eutanaasia eestkõnelejaid Philip Nitschke on ise pakkunud välja mitmeid selliseid lahendusi, mille hulgas on CoGen süsinik-monoksiidi seade, lämmastiku enesetapukott ja Sarco isesulguv kirst. Battini ja Kiousi lahendus on Nitschke omast tõhusam. Dementsed inimesed ei saa kasutada Nitschke välja mõeldud seadmeid, kuid nad saavad kasutada ADIt.
Hetkeseisuga on Battini ja Kiousi pakutud stsenaarium veel hüpoteetiline. Lollikindla enesetapuseadme loomine on keeruline ja seda eriti siis kui soovitakse, et inimene sureks rahus, nagu kirjutas luuletaja Alexander Pope "surra roosi moodi lõhnavas valus" (to die of a rose in aromatic pain). Sellise olukorra loomine inimesele, kes on dementne, pole lihtne.
ADIle on olemas pretsedent rasestumisvastase vahendi Norplant näol, mis kujutab endast tuletiku suurust pulka, mis paigaldatakse naha alla ja mis vallandab järk-järgult hormoone. ADIl oleks Norplantiga võrreldes rohkem funktsioone: see oleks tagasipööratav, programmeeritav ja põhjustaks surma (loodetavasti) hetkega. See pannakse paika inimese dementsuse varases staadiumis ja programmeeritakse oma ülesannet täitma vastavalt haiguse kulu prognoosile.
Autorid tunnistavad, et retsensentide reaktsioonid nende välja pakutud seadmele kõlasid kohati "vastik", "jõhker" ja "see ajab mulle peale hirmu ja vastikuse". Nad vaidlevad sellistele reaktsioonidele vastu leides, et "vastikuse tegur" toimib mõlemat pidi – vaadatagu ainult, milline näeb välja üks Alzheimeri tõve patsient. Või loetagu siskonda pöördesse ajavat Philip Larkini poeemi "Pead naiste palatis" (Heads in the Women's Ward).
Kui nad nimetavad Larkinit abistatud enesetapu eestkõneleja luuletajaks, avalikustavad nad sellega, mis on nende teoreetilise seadme tagamõte. Larkin, kes suri 1985. aastal, oli suurepärane luuletaja, kuid ta oli ka inimene, kes nägi igas heas midagi tumedat. Ta oli raskemeelne, surmast vaimustunud, naistehull kurikael, keda BBC nimetas "Inglismaa kõige haletsusväärsemaks geeniuseks". Miks Larkin Battinile ja Kiousile meeldib? Sest ta ei olnud võimeline tundma rõõmu.
See on ka lääts, mille läbi näevad Battin ja Kious vana ea nõtrust. Pole ime, et nad peavad abistatud enesetappu heaks mõtteks. "Mõne inimese jaoks on elu, mis lõpeb äärmusliku dementsusega, kõige hullem saatus, mida võib ette kujutada," kirjutavad nad oma tekstis. Ja see ei käi ainult dementsuse käes kannatavate inimeste kohta. Nad leiavad, et "ADI kõige suurem eelis seisneb selles, et see vähendab kannatusi, mida dementsusega elu ja surm sunnib peale teistele inimestele".
Teiste sõnadega päästab ADI dementsuse käes kannatava inimese sõbrad ja sugulased nende kannatustest. Nende hooleks jääb ainult teha märkus kaastundeavalduste raamatusse ja kuulata, mida testamendist ette loetakse. Nad ei pea isegi enam istuma ajal, kui arst teeb surmava süsti, oma vanaema voodi ääres ja tegema näo, nagu nad kurvastaksid.
Mis mind imestama paneb, on see, kuidas selline tehnoloogiline fantaasia sai ilmuda ühes maailma juhtivas bioeetika ajakirjas. Selline asjade käik ei tekita just suurt usaldust bioeetikute vastu.
Ma olen kindel, et autorite kavatsused on head. Kuid nad on joobunud oma väärastunud kaastunde emotsioonist. Nii nagu kirjutas Graham Greene "Hirmu ministeeriumis" mehest, kes tappis ära oma naise, kuna ei soovinud teda näha kannatamas: "Kaastunne on julm. Kaastunne hävitab. Armastus ei saa ennast tunda turvaliselt kui kaastunne saaki varitseb". Täpselt.
Toimetas Karol Kallas