Miks islamimaailm ei arene

Sel ajal, kui pea kõik kultuurid on arenenud primitiivsetest demokraatlikeks ja võrdõiguslikkusele pürgivateks ühiskondadeks, on ühel neist õnnestunud tallel hoida oma brutaalsus ja mahajäänud traditsioonid ja väärtushinnangud sellisena, nagu need olid 1400 aastat tagasi.

Tänapäevalgi elab enamik moslemeid selliste väärtuste ja traditsioonide järgi. Nende jälgedes minnes jõuame kõrberahvasteni, kelle keskel ka nende usundi rajaja elas. Kui tutvuda tänase islami perekondliku ja ühiskondliku eluga, on see kui ajaränd tagasi Muhamedi aega. Leiame sealt õõvastust esile kutsuvaid, täiesti ebainimlikke seadusi ja traditsioone, mis on osaliselt koguni kuritegelikud. Ometigi meie humaanne ühiskond aktsepteerib neid mingil kummalisel põhjusel.

Kui mittemuslimitest teadlased leiutavad päev päeva järel uusi ravimeid ja avastavad universumit, siis suur osa islamiühiskondi amputeerivad siiani pisivarguste eest jäsemeid, loobivad kividega surnuks naisi ja homosid, keelavad sõnavabaduse ja demokraatia ning ei ole saavutanud midagi ei loodusteaduse, inimõiguste või rahu edendamise osas.

Millised on need kultuurilised tegurid, mis hoiavad muslimeid 7. sajandis?

Religioon

Pea kõik teised usundid annavad oma järgijatele võimaluse tõlgendada nende pühadeks peetavaid tekste selliselt, mis võimaldab neid sobitada kaasaegsetesse inimõigustesse ja isiklike vajaduste seisukohast lähtudes. Islam peab moslemeid, kes ei tõlgenda koraani täht-tähelt, lindpriideks. Islami šariaadiseaduste kohaselt on reeturi palgaks surm. Selliselt toimib šariaadiseadus pärssivalt ühiskonna moderniseerumisele.

Faktil, et moslem saab karistada koraani maailmapildi eitamise eest, on otsene mõju sellele, et koraani naiivse ja lapsiku maailmapildiga vastanduvad teaduslikud tõsiasjad on jätkuvalt tõrjutud. Islamimaailmas on ka ülimalt suur sugulusabielude hulk – 70% pakistanlastest, 45% araablastest ja vähemalt 30% türklastest on abielus oma hõimlasega ning see on jätkunud paljude sugupõlvede jooksul. Teaduse tõrjutus koos inimfaktoriga on loonud olukorra, mil maailma teadusuuringutest kuulub moslemitele vaid murdosa ja näiteks Nobeli preemia kandidaatide hulgas on nad selges vähemuses. Araabia keelde on viimase tuhande aasta jooksul tõlgitud vähem raamatuid kui hispaania keelde ühe aasta jooksul.

Islamis tõstetakse religioon kõrgemale teaduslikest leiutistest, mille abil võib näiteks leevendada inimese füüsilisi vaevusi või mõista paremini universumi ehitust.

Kasvatus

Teiseks tugevaks kaitsemehhanismiks on islamimaailmas laste kasvatamine. Iga lapse kohal on pidev vägivalla- ja surmaoht, kui ta julgeb tunnistada teist usku kui tema vanemad. Kui vanemad võimaldavadki lapsel valida teine usk, siis teised moslemid ei kõhkle usutaganejaid tappa. Selline vägivald on laialt levinud. Piinamine, igapäevased õõvastavad hukkamised ning jäsemete amputeerimised, kividega surnuksloopimised kannavad hoolt selle eest, et noored moslemid ei julge vaidlustada mitte midagi ning jäävad šariaadiseadusega määratud elukeskkonnale truuks. Koraani hadith’ites on rohkeid põrguelu lubadusi neile, kes julgevad astuda Muhamedi käskude vastu, ning see hirmutab inimesi nii palju, et nad ei söanda hüljata seda kultuuri, mis neid tegelikult enda alla heidab. Mäletan selgelt, kuidas kinnipidamisasutuses, kus töötasin, kaotas enamik moslemeid igasuguse huvi ja empaatia, kui ütlesin, et ma ei usu Allahisse.

Kui laps õpib elama sama agenda järgi nagu tema vanemad, muutub suur osa neist vastuvõtlikuks vägivalda propageerivatele kirjutistele. Kus iganes nad ka ei ela, on väga paljud neist viitsütikutega pommideks.

Abielu

Muhamedi õpetuse alusel võib mosleminaine abielluda vaid moslemiga. Sagedasti saabki tema valituks veresugulane. Selline praktika tugevdab meeste vastuseisu väljastpoolt tulevatele mõjutustele. Kuna naisi peetakse kui orje – nad ei saa lahkuda oma religioonist, keskkonnast ja sageli vägivaldsete meeste juurest. Neil on vaid pisut vabadust ja õigusi. Kui nad põgenevad või soovivad lahutust, saavad nad enamikul juhtudel kogeda füüsilist vägivalda omaenda lähedaste poolt ning see lõpeb tihti surmaga. Vägivaldsetel isadel on õigus oma lapsele. Kuna naised kuuluvad teisejärgulisse kategooriasse ning neil puudub tavaliselt haridus või õigus seda saada, on neil ka väga piiratud võimalused end ise elatada. Ning kui keegi juhtub solvama “perekonna au”, elab selline naine oma elu lõpuni surmahirmus.

Pea kõik mosleminaised on sunnitud “võtma vastutust” ning edendama islamikultuuri, kuigi selles leidub palju naiste suhtes ahistavat. Abieluseadused kannavad hoolt selle eest, et nende peredes ei oleks kohta mittemoslemitele.

Viha mittemoslemite vastu

Islami üheks põhiprintsiibiks on viha mittemoslemite vastu ning pürgimus tekitada neile füüsilist kahju. Koraan ja islamistlikud kirjutised on täis meie, lääne inimeste vastu suunatud propagandat, milles räägitakse poeetiliselt sõnu käänates, kuidas terroriseerida, kahjustada ja tappa ateistid ja teiste religioonide esindajad. Mittemuslimite demoniseerimist võib võrrelda koguni sõjapropagandaga, mida levitatakse valitsuste ja jutlustajate vahendusel, et kõrvaldada psühholoogilised takistused vaenlastega võitlemiseks. Ei ole üllatav, et moslemitele keelatakse sõprus mittemoslemitega.

Seega peab moslem pidama teise kultuuri inimestega teatud distantsi. Islam takistab oma inimestel saada eluks inspiratsiooni vähembarbaarsetelt kultuuridelt.

Etniline uhkus

Üheks kultuuripsühholoogiliseks faktoriks, mis on teinud võimalikuks islamikultuuri arengupeetuse, on moslemite etniline uhkus. Hoolimata sellest, kui piinlikud näivad islamikultuuri avaldumisvormid, võivad moslemid olla uhked oma identiteedi üle. Islami kohaselt on moslemite ülesandeks valitseda kõiki ülejäänuid, kes on väärt vaid põrgutulest osa saama. Kui ma töötasin vanglas psühholoogina, kuulsin, kuidas moslemitest vangid rääkisid oma ohvritest, kelleks olid olnud alati mittemoslemid, välja arvatud siis, kui tegemist oli naiste korrale kutsumisega või teiste kuritegelike grupeeringutega. Moslemite seas eksisteerib väga tõsine ja laialtlevinud rassism mittemoslemite suhtes.

Kultuuriline areng

Islamikultuuris on seega mitmeid enesekaitsemehhanisme, mis takistavad selle pooldajatel võtta vastu mõjutusi mittemoslemite elunägemusest. Samal ajal sildistatakse oma isamaa, oma kultuuri või usu üle uhkust tundvad inimesed läänemaailmas rassistideks, natsionalistideks ja sallimatuteks. Meie, läänlaste tsivilisatsiooni pikaajalisi traditsioone sallivuse ja avatuse osas trambitakse porri vasakpoolsete, meedia, EU ja ÜRO pingutustega, kes lehvitavad multikultuursuse lippe.

Sellised kultuuriarengud võivad saada eluõigust vaid ühel moel: islam jääb paigale sinna, kus see on, või muidu taandab ta ka läänemailma tagasi aega, kus sõnavabadusest ja teadusest ei teatud midagi.

Tõlkinud Roland Tõnisson

Autor on Taani psühholoog, kes on muuhulgas vanglates intervjueerinud muslimitest kinnipeetavaid. Käesolev artikkel on tõlge originaaltekstist, mis kannab pealkirja “How Islam managed to stay medieval for 1400 years”. See väljendab autori isiklikku arvamust, mis ei pruugi kattuda tõlkija seisukohtadega.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!