Foto: Scanpix

Lauri Hussari lahkumine Postimehe peatoimetaja kohalt oli ootamatu ja üllatuslik. Liitumine Eesti 200-ga seevastu nii üllatuslik polnud, leiab Objektiivi ajakirjanik Lennar Käämer.

Soojad suhted

Juba mai alguses kirjutab Hussar Postimehe juhtkirjas "Miks ma toetan Eesti 200 algatust". Värske veri, uued tuuled, helge tulevik. Nagu ikka.

Aja jooksul rulluvad lahti Postimehe teisedki sümpaatiad uustulnuka nahka pugenud sotsimeelsete suhtes. Ainar Ruussaarele räägib Postimehe otseeetris "Tõest, valest ja demagoogiast" kommunikatsiooniekspert Andreas Kaju. Mees, kes on Eesti 200-le PR teenuseid osutava ettevõtte Meta Advisory Group OÜ partner ja tegevjuht.

Viimaks ilmneb lähemal uurimisel seotus erakonna niiditõmbaja Margus Tshkna ja Hussari vahel peresidemete tasandil. Tsahkna isapoolne vanaema Helmine Zahkna (1901-1997) kandis neiupõlves nime Hussar. Nagu Lauri Hussari isapoolne vanaisa oli Rudolfgi (1908-1980). Kui uskuda Geni.com andmeid, olid Helmine ja Rudolf õde-venda.
Märkida tasub ka, et üheks erakonna eestvedajaks oleva Priit Alamäe vaarisa kandis nime Pavel Napritson (vrdl Kadri Napritson-Acuna, Eesti 200 vabatahtlike koordinaator).

Optimismist hukkamõistuni

Kui sirvida Postimehe juhtkirju ja arvamuslugusid, tuleb tõdeda, et hoiakuid Eesti 200 suhtes varieeruvad. 2018. aasta kevad-suvi, mil erakond veel värske ja rõõsa oli, saatis ka arvamusi teatud helgus ja optimism tuleviku osas. Postimees on esimene, kes avaldab Eesti 200 manifesti.

Endine arvamustoimetuse juht Neeme Korv leiab, et erakond rõhub "suurtele ja olulistele teemadele".

Aja möödudes muutuvad suuremaks ka küsimärgid erakonna kohal. Mis ikkagi on teie agenda? Miks teid vaja on? Keda te üldse oma valimisplakatitele panete? Kärsitumate jaoks võtavad need küsimärgid juba kriitilise tooni.

"Pikalt otsustamisega venitada ei saa. /…/ Igati arusaadavast mõttest, et meie oleme paremad kui nemad, sest meie oleme meie ja nemad on nemad… jääb siiski veidi väheks," tõdeb Postimehe toimetuse juhtkiri.

Sügis. Vabaduse Väljakul rändeleppe vastasel meeleavaldusel toimunud lapsevankrirünnak lööb meedia kihevile. Loetud päevad tagasi Tallinna kesklinna püstitatud provokatiivsed eestlasi ja venelasi eraldavad plakatid toovad kaasa juba ülemeedialise hukkamõistu.

Teiste seas võtab sõna Eesti Ajalehtede Liidu juht Mart Raudsaar ise. Ta lisab, et jääb arusaamatuks, mida on Hussaril poliitikasse minekust võita.

MTÜ Sündimusuuringud juhatuse liige Lea-Danilson Järg kritiseerib Postimehe enda veergudel Eesti 200-le lisaks president Kersti Kaljulaidi ja peaminister Jüri Ratast. "Juhtum lapsekäruga võinuks olemata olla, kui juba Tarandi ja EKRE konflikti puhul oleks hukka mõistetud ka provotseerija teguviis. /…/ Presidendil ja peaministril oleks viimane aeg tegemata jäänud töö ära teha, enne kui on hilja."

Pahameele väljendamiseks saab Tartu Postimehes sõna sekka öelda ka EKRE liige Kenno Põltsam. Leidub ka aktsiooni kaitsjaid. Postimehe enda reporter Urmas Jaagant (vt SIIT) ning vene nimega Eesti 200 liige Aleksei Jašin (vt SIIT).

Pagemine poliitikasse

Kindel on, et esialgne optimism uue poliitühenduse vastu on kadunud. Avalikkuse hukkamõist Kallasele ei ole enam ainult "kõrvalniremeedia" tõmbenumber.

Kuidas peaks toimima selles olukorras loetavuselt suurima päevalehe peatoimetaja, kelle veidrad sidemed ja varjamatu sümpaatia selle sama erakonna vastu üha avalikumaks saavad?

Kelle enda leheveergudel, nagu kõikides teistes väljaannetes, kasvab kriitika selle sama erakonna suhtes, samas kui kaitsesõnu jagub vaid mõnelt oma toimetuse liikmelt?

Kas ei võinud Eesti 200 "äpardunud" poliitaktsioonid ja meedia oodatust vastupidine reaktsioon ollagi ajendiks kuumenev peatoimetajatool vabastada ja "pöörduda poliitikasse". Selle sama erakonna rüppe.