Keegi ei vaidle tõsiasjaga, et teatud hulgal inimeste rassilist, kultuurilist ja rahvuslikku "mitmekesisust" tuleb ühiskonnale kasuks. Kuid kui nimetatud "vaheldusrikkus" hakkab põlisrahavast välja tõrjuma, siis on kuri kojas. See, et Tallinnas, mis hõlmab pea pooli Eesti inimesi, valitsevad üle kümne aasta sisserändajate järeltulijad, ei ole demokraatia.
Eestlased on väikerahvas, kelle arv küündib vaevu üle miljoni. Venelasi on ümmarguselt sada üksteist korda rohkem ja elades oma hiiglasliku päritolumaa – mis küündib Barentsi merest varastatud Kuriili saarteni – kõrval, pole tegemist mingil kombel vähemusega.
Vähemus on ja jääb alati, venelaste, teistest slaavi ning enamuse sisserändajate rahvustest inimestega võrreldes, eestlased!
Viiendate kolonnide, vere paksuse võrreldes veega ja muud sarnased teemad jätaks kõrvale ning küsiks: kas mitmenäolise maailma huvides on eesti rahva säilimine või segunemine suuremate rahvastega? Allakirjutanu arvates on eestlased kui kukkurkurat, kelle allesjäämise eest tuleb võidelda viimase karjeni.
Eesti üks tuntumaid põlisrahvaste uurijaid Omar Volmer kirjeldab põlisrahvaid: "Tinglikult nimetame me põlisrahvasteks juba XV sajandil alanud Euroopa suurriikide koloniseerimisprotsessile jalgu jäänud rahvaid, kui me ei võta arvesse koloniaalsõltuvusse sattunud rahvaste omavahelisi migratsioone, vallutussõdu, väljatõrjumisi ja genotsiide." Wikipedia sedastab: "Rahvusvaheliselt on levinud seisukoht, et põlisrahvaks saab lugeda etnost, kes on elanud oma maal enne olemasolevate riigipiiride kujunemist." Eestlased on kõigi selle definitsioonide järele põlisrahvas!
ÜRO on oma mõtte kaotanud jututuba, kuid täna veel mingil arusaamatul põhjusel selle erinevatele deklaratsioonidele viidatakse. 2006. aasta 29. juunil võttis ÜRO vastu Põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni.
Sellest deklaratsioonist leiab mitmeid punkte, mis kirjeldavad põlisrahvas eestlasi vägagi täpselt. Ja juhul kui ÜRO midagi tähendab, annab viidatud deklaratsioon raudse aluse seista vastu Euroopa Liidu föderaliseerimispüüdlustele ning selle poolt peale surutud massiimmigratsioonile.
Näiteks väidetakse põlisrahvaste üheks eelduseks: "…põlisrahvastel on õigus ilma diskrimineerimiseta kõikidele rahvusvahelise seadusega tunnustatud inimõigustele ja et põlisrahvastel on kollektiivsed õigused, mis on nende eksisteerimiseks, heaoluks ja terviklikuks arenguks asendamatud." (Lk 3)
Kõlab peaaegu nagu Eesti Põhiseaduse preambul ja millest saab teha ainult ühe järelduse, et kõik, mis ei ole põlisrahvas eestlaste läbi ajastute kestmise huvides ja on nende kollektiivsete õigustega vastuolus, on saatanast.
Põlisrahvastel ja nende liikmetel on õigus mitte olla sunnitud assimilatsiooni või nende kultuuri hävitamise objektiks.
Elik väga täpselt kirjeldab eestlaste olukorda Artikkel 8.1: "Põlisrahvastel ja nende liikmetel on õigus mitte olla sunnitud assimilatsiooni või nende kultuuri hävitamise objektiks."
Vaatame nüüd meie üha enam "rahvusvaheliseks muutuvate" ülikoolide peale… Kas meie kui rahvuse huvides on rohkem eesti keele õpetajate koolitamine või nigeerlastele avaliku halduse õpetamine? Viimane on kindlasti tulusam, aga…
Põnevust lisab deklaratsiooni Artikkel 18: "Põlisrahvastel on õigus osaleda otsustusprotsessis nende teemade puhul, mis mõjutaksid nende õigusi, endi poolt valitud esindajate kaudu, vastavalt nende enda menetlusviisidele, nagu neil on õigus ka hallata ja arendada oma põliseid otsuseid tegevaid asutusi."
Sellest artiklist saab üpris otse välja lugeda, et põlisrahvastel on õigus hallata kõiki kohalike omavalitsuste asutusi ja otsustada, milliste reeglite järele need toimivad.
Eestlastel on õigus nõuda põlisrahvana oma sõnaõigust kõigis eestlaste ajaloolise kodumaa kohalikes võimuorganites ja asutustes.
Kui eestlased on põlisrahvas, kes on "kannatanud ajaloolise ebaõigluse all, mille on põhjustanud nende koloniseerimine ja nende maade, territooriumide ja varade võõrandamine, mis on takistanud neil kasutamast eelkõige rahva õigust areneda vastavalt oma vajadustele ja huvidele," (deklaratsiooni lk 2), siis on eestlastel õigus nõuda põlisrahvana oma sõnaõigust kõigis eestlaste ajaloolise kodumaa kohalikes võimuorganites ja asutustes.
Mis viib küsimuse juurde, kui palju on viimas(t)e kümnendi(te) jooksul olnud eestlastel sõnaõigust Tallinnas, kus elab ligi pool Eesti elanikest ja Ida-Virumaal? See võib küll paista demokraatiana – ja kohaliku poliitika eripäradena – kuid tegemist on karjuva põlisrahva õiguste rikkumisega.
Või teistpidi: demokraatia on tähtis, kuid tähtsam on põlisrahva allesjäämine, et "mitte olla sunnitud assimilatsiooni või nende kultuuri hävitamise objektiks."
Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit üritas luua uue, juurteta "nõukogude inimese", tänane Euroopa Liit tegeleb sihikindlalt rahvusriikide piiride lõhkumisega, massisisserände mahitamisega (elik sunnitud assimilatsiooni) ja kõik selline on eestlaste kui pisikese ning (veel suhteliselt eneseteadliku) põlisrahva vaenulik.
Maailmas on ilmselt ainult üks riik, kus multikulti projekt on õnnestunud: Singapur. Kuid selle riigi sisserännu- ja sotsiaalpoliitika meenutab pigem eugeenikalabori protseduurireegleid kui demokraatlikku ühiskonda. Kõik ülejäänud mitmekesistunud ühiskonnad on paras katastroof.
Täna voolavad pakistanlasest linnapea juhitud Londonis verejõed ja kümned tuhanded valged tütarlapsed on pidanud kannatama kõige jubedamat vägivalda suuremas osas pakistani päritolu moslemimeeste vägistamisdžihhaadi tõttu.
Siinkohal tooks ainult näiteks Ühendkuningriigi. Hoolimata sellest, et helgemad pead on üle poole sajandi kuulutanud, et "massiimmigratsioon tähendab verejõgesid", on tarku inimesi eiratud ja progressiivse Pakistani moslemi juhtimisel voolavad täna Londonis verejõed ning kümned tuhanded valged tütarlapsed on pidanud kannatama kõige jubedamat vägivalda suuremas osas Pakistani päritolu moslemimeeste vägistamisdžihhaadi tõttu.
Tänaseks võib nentida, et sisekorraga on Eestis asjad suhteliselt hästi ja suuremas osas võib selle panna asjaolude, et eestlased on venelastega ühest rassist ning sarnase kristliku taustaga, arvele.
Eesti Põhiseadusest võib järeldada, et kõik, mis on meie rahvuse ja kultuuri kestmise vastu, on saatanast. Võib küsida: kui palju resolutsioone ja määruseid on Euroliit võtnud vastu mustlaste õiguste ja "väärikuse" kaitsmiseks? Aga kui mitmes Euroliidu määruses on mainitud eestlasi, et neil on õigus olemas olla?
"Tänapäeval on Eesti üks suurima välispäritolu rahvastiku osakaaluga riike Euroopa Liidus – nimelt 33 protsenti meie tööealisest rahvastikust on välismaal sündinud ja nende järeltulijad."
Üle pikkade aastate on meil taas, või kui mõtlema hakata, siis esimene, valitsus, mille ministrid räägivad: "Eesti on olnud massilise sisserände eesliinil. Me oleme olnud tunnistajaks immigrantide massilisele sissevoolule nõukogude okupatsiooni ajal. Selle tulemusena langes etniliste eestlaste osakaal rahvastikust 1989. aastaks 61,5 protsendini, võrrelduna 88 protsendiga enne nõukogude perioodi. Tänapäeval on Eesti üks suurima välispäritolu rahvastiku osakaaluga riike Euroopa Liidus – nimelt 33 protsenti meie tööealisest rahvastikust on välismaal sündinud ja nende järeltulijad. Kuigi me oleme näinud edasiminekut, tegeleme me ikka veel nende integreerimisega meie ühiskonda."
Ministriks on Riina Solman ja kui tema Pealinnas ilmunud intervjuud lugeda, on tegemist puhta rahvuslasega: "Eestis tuleb rahvaarvu vähenemise peatamiseks tegelda järelkasvu ja tagasipöördujatega."
Siinkohal tuleb kiita Ansipit. Tema emapalk ilmselt päästis Eesti suuremast "demograafilisest solgitorust". Kuid sellest ei piisa. Eesti on eestlaste reservaat. Maalapp, kus me elame, on venelaste riigist Venemaast – kus vene rahvusest inimestel on kõik õigused, mida nad iganes tahta saavad – üpris täpselt 380 korda väiksem. Venemaa ei vabastanud peale Teist Maailmasõda mitte kedagi ja eestlased kannatasid peale 1944ndat, peale aastasadade pikkust pärisorjust, taas ligi pool sajandit Vene riigi rõhumise ja sundvenestamise all.
Sellel taustal tundub sorbiinhappe (E200) nime kandva, peavooluparteide sekka trügiva jõugu eestkõneleja Kristina Kallase seisukoht "20 aasta pikkusest eestlaste poolsest venelaste rõhumisest" eriti küünilisena.
Nendest tõsiasjadest saab teha ainult ühe järelduse – kõik Eestis elavad inimesed, kellel on õigus hääletada mõne teise riigi kõrgemaid võimuorganeid, ei tohiks hääletada peale Riigikogu ka kohalike omavalitsuste valimistel. Suurte rahvusgruppide poliitikast väljalülitamisel on omad ohud, kuid neid saab maandada üksikute piirkondade esinduste valimistega. Näiteks võiks kõik Lasnamäe elanikud valida Lasnamäe hoolekogu. Eestis elavad inimesed peavad aru saama, et nii nagu me kaitseme mujal taigas (Eesti on taiga ääreala) suhteliselt levinud lendoravat, on Eesti eestlaste kaitseala, kelle huvid maksavad siin riigis kümnetes-sadades kordades suuremate võõrliikide – vabandust, sisserändajate – omadest määratult rohkem.
Mittekodanikest valijad peaksid hääletustoimingute juures ära lahendama ka pisut keerukama eesti keele testi. Selline lävend lahendaks hoobilt suure hulga poliitilisi- ja integratsioonimuresid.
Kõigile sisserändajatele on Eesti riigi poolt tagatud võimalus osaleda Eesti poliitikas ja see on assimileerumine. Hästi, valimistel osalemise õiguse võib lasta natuke lõdvemaks. Eesti kõigil valimistel saavad osaleda kõik, kes oskavad eesti keelt. Mittekodanikest valijad peaksid hääletustoimingute juures ära lahendama ka pisut keerukama eesti keele testi. Selline lävend lahendaks hoobilt suure hulga poliitilisi- ja integratsioonimuresid.
Kui tänase maailma progressiivse peavooluideoloogia poolt seatakse ideaaliks "mitmekesisus", siis eestlaste kui rahvuse eelisarendamine omal maal täidab seda eesmärki kõige põhimõttelisemal moel. Süürlasi on maailmas 20 miljonit, suurema osa Aafrika rahvaste arv küündib vähemalt kümnetesse miljonitesse, venelasi, nagu mainitud, on 111 miljonit.
Ehk: eestlased vajavad kaitset. Ka omal maal. Kui me ei taha näha oma kallil kodumaal voolamas verejõgesid.