Miks käituvad mõned Eesti patrioodid pigemini USA patriootidena, hõisates rõõmust iga järjekordse raketirünnaku üle, ning mis pistmist on eesti rahvuslastel ja konservatiividel Lähis-Idaga, mis ei puutu vahetult meie rahvuslikesse huvidesse, küsib kolumnist ja teoloog Veiko Vihuri.
Aru ma ei saa, mis pistmist on Eesti rahvuslastel ja konservatiividel Lähis-Ida poliitikaga, eriti vajadusega valida poolt poliitilistes ja sõjamängudes, mis ei puutu vahetult meie rahvuslikesse huvidesse ega konservatiivsete väärtuste edendamisse.
Ma ei ole mingi Lähis-Ida asjatundja. Teoloogina olen õppinud heebrea keelt, tunnen üldjoontes muistse Lähis-Ida aja- ja kultuurilugu; kirikuloolasena olen lugenud Usuteaduse Instituudis üldise kirikuajaloo loenguid. Olen kristlasest rändurina viibinud mitmel korral Iisraelis, sõitnud selle maa risti ja põiki läbi ning viibinud nii juutide kui palestiinlaste aladel. Nõustun väitega, et Lääne tsivilisatsiooni üks lähtekohtadest on Ateena ja Rooma kõrval Jeruusalemm.
Kõige selle juures ma siiski ei näe, et meie kodumaisele võitlusele rahvuslike ja kristlike väärtuste säilimise eest aitaks kuidagi kaasa Iisraeli või USA tegevuse fännamine või ka vastupidine hoiak – selle taunimine iga hinna eest.
Üks osa Eesti rahvuslastest on USA-meelne, uskudes, et Ameerika Ühendriigid on meie peamine – et mitte öelda ainus – kaitsja Venemaa revanšistliku ja šovinistliku poliitika eest. Seetõttu peetakse vajalikuks kaasa elada USA militaarsetele ja poliitilistele ettevõtmistele ka maailma kaugemates paikades.
Teisele osale rahvuslastest ja ka konservatiividest on aga USA- ja Iisraeli-meelsus rohkemal või vähemal määral vastuvõetamatu. Nende nägemuses ei ole „anglo-sionistliku impeeriumi" laiutamises midagi moraalset või hüvelist – nad seostavad seda globalismi ja hegemooniataotlusega.
Lisaks on veel terve rida inimesi, kelle vaateid tavatsetakse liigitada vandenõuteooriate alla. Nende arvates juhivad maailma sündmuste kulgu „väljavalitud", kelle agentideks või käsilasteks uue, neile kasuliku ilmakorra ülesehitamisel on erinevad USA ja Euroopa poliitikud. Kahtlemata saab maailma poliitilise ja finantseliidi isikkoosseisu uurides teha teatud järeldusi – iseasi, kui kaugele on võimalik tõendatud järeldustega minna.
Teatud osa kristlastest kaldub toetama juudiriiki, sest peab juute rahvaks, kelle päralt on Jumala tõotused. Nad näevad „Jumala rahvast" ümbritsetuna vaenulikest moslemitest – ehkki Iisrael on ilmalik riik ja seal peetakse koguni homoparaade, mis on praeguse Jumala-vastase Lääne tsivilisatsiooni „firmamärk". Kristlikke sioniste leidub eriti USA kristlaste seas, aga näiteks ka Eestis – eriti vabakogudustes.
Seevastu katoliiklased ja ortodoksid kristliku sionismi ideid ei jaga. Nende jaoks jätkub Jumala õndsusplaan pärast Kristuse tulekut katoolse (üleilmse) ja õigeuskliku (ortodoksse) Kirikuga. Juudid, kes Kristuse tagasi lükkasid, sellesse ei kuulu. Pealegi kõneleb suur osa Püha maa kristlastest araabia keelt ning neil pole mingit põhjust vaimustuda juutidest või Iisraeli poliitikast.
Vasakpoolsete vaadetega inimesed, kelle seas on ka kristlasi (näiteks liberaalsed protestandid), kalduvad Iisraeli tegevuses nägema palestiinlaste rõhumist. Aga kuna sellel seltskonnal pole rahvuslike või konservatiivsete vaadetega erilist seost, siis pole põhjust neist siinkohal rohkem rääkida.
Kui tulla päevakajaliste sündmuste juurde ning püüda selgust saada USA ja Iraani vastasseisus, siis ei saa piirduda üksnes rahvusvahelise õiguse või ka Eesti väidetavate poliitiliste huvide (s.t USA-le takka kiitmise) argumendiga. Paratamatult tuleb hakata lahkama, kellel on ajalooliselt õigus ja kes on vastutav ühe või teise sammu eest. See on aga üsna lootusetu ettevõtmine.
Mina tunnen oma usust tulenevalt solidaarsust Lähis-Ida kristlastega, kuigi minu ja nende poliitilised vaated ei pruugi olla sarnased. Näiteks Süüria kirikujuhid – nii ortodoksid kui katoliiklased – avaldasid kodusõja-aastatel toetust president Bashar al-Assadile, kelles paljud Eesti rahvuslased näevad Venemaa vasalli, leides, et USA peaks ta võimult ära koristama. Mis aga oleks tulemus? Tulemuseks oleks olnud islamistide valitsetud riik, kus kristlaste olukord oleks veelgi halvemaks muutunud.
2003. aastal tungis USA valedele tuginedes Iraaki ja kukutas ilmaliku diktaatori Saddam Husseini, kes oli kahtlemata veriste kätega hirmuvalitseja. Pooldasin tollal seda sammu, uskudes, et diktaatori kõrvaldamine annab Iraagi rahvale võimaluse paremaks tulevikuks. Mis aga tegelikult järgnes, oli ja on kohutav sektivägivald, sadade tuhandete inimeste hukkumine, eriti võika islamiäärmusluse esiletõus ning kristlike kogukondade hävimine. Hukkus ja sai vigastada ka tuhandeid lääneriikide sõdureid.
Eesti valis toona poliitilise kasu lootuses USA sõjalise sissetungi toetamise. Ka praegu on poliitikute hulgas neid, kes eelistavad idealistlikule „tõele ja õigusele" pragmatismi, nagu seda nimetatakse. Kuid kas see on pikemas perspektiivis Eesti riigi huvides?
Ma ei saa aru, miks käituvad mõned Eesti patrioodid jätkuvalt pigemini USA patriootidena, hõisates rõõmust iga järjekordse raketirünnaku üle. Loomulikult tuleb liitlastega häid suhteid omada, aga mitte unustada seejuures oma rahvuslikke huve. Pisikestest klakööridest ja sabaliputajatest ei peeta mitte kuskil lugu.
Eesti rahvuslased tajuvad põhjendatult, et meile kui väikerahvale on ohtlik vene suurriiklik-šovinistlik rahvuslus. Oleme seda kogenud erinevatel ajalooperioodidel, näiteks 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul, aga samuti nõukogude ajal. Arusaadav, et ameeriklaste poolt meil sellist ohtu karta pole.
Samas ei maksa unustada, millised suurriigid 1943. aastal Teheranis (milline iroonia!) ja 1945. aastal Jaltas laua taga istusid ja millised olid tagajärjed Balti riikidele. Kui suurriigid peaksid jälle väiksemate saatuse otsustamise enda kätte haarama, kas me kiidame siis oma suurimale liitlasele takka, kui see Kremliga käed lööb?
Mu hea mõttekaaslane rahvasaadik Jaak Valge (EKRE) tõdeb: „Küüniline globalistlik hoiak, mis ei pea riikide suveräänsust oluliseks, on mitte ainult Venemaa, vaid ka lääneriikide poliitikas võimendunud eriti pärast Iraagi ründamist 2003. aastal. Pole selge, kas ja kuivõrd on see Donald Trumpi ajal muutunud või muutub." Ta lisab: „Just riikide suveräänsuse tunnustamine ja eetiline maailm tervikuna, mitte niivõrd üks või teine liitlane, on meile kõige olulisem strateegiline julgeolekugarantii."
Ja last but not least, millised saatkonnad Tallinnas armastavad heisata vikerkaarelippu ja teha avaldusi meie ühiskonna moraalse-kultuurilise lammutamise toetuseks? Millistest saatkondadest on tulnud survet muuta Eesti seadusi? Milliste riikide diplomaadid marsivad homoparaadidel Balti pealinnade tänavail? Eks ikka nende riikide omad, kelle väärtusruumi kuulumist on ka Eesti eliit korduvalt deklareerinud. Aga konservatiivid tahavad seda „väärtusruumi" ju muuta, mitte põlistada?