Et seisame taas silmitsi uue aastaga, mil inimesed mõtlevad oma elu üle järele ning püüavad leida teed inimesena kasvamiseks, siis avaldame uuesti varem portaalis De Civitate ilmunud arutluse, milles on esitatud mõned pidepunktid kristliku elu ülesehitamiseks. Loodame, et neist punktidest on kasu ka teistele ning soovime kõigile Objektiivi lugejatele ilusat ja vaimsele kasvamisele suunatud uut aastat.
Aasta lõpp on paljuski tähenduslik. Algas uus kirikuaasta. Samuti algab tinglikus mõttes uus etapp ka ilmalikus-praktilises elus. Seetõttu on hea tuletada meelde mõningaid olulisemaid punkte, et sammuda läbi uue aasta klaari katoliikliku vaimu ja otsustavusega. Järgnevalt siis mõned põhimõtted, mis meid selles aitavad.
1. Kristliku elu juurde kuulub alati eesmärk, ideaal, perspektiiv, mille teostamiseks ma panustan kõik oma jõud: kristliku perekonna rajamine ja laste kasvatamine kristlike põhimõtete kohaselt (seda tuleb mõista ka selles võtmes, et juba rajatud perekond suunatakse pereisa-ema poolt kristlikele õilsatele ja hüvelistele põhimõtetele) või enese pühitsemine orduseisuses või pühendumine teenimisele preestriseisuses või vanade ja haigete inimeste aitamine või ettevõtte käivitamine, et teistele inimestele tööd anda ja võimaldada neil teenida igapäevast leiba jne.
See ideaal peab mu nõnda täitma, et ma saan oma elu lõpus öelda: "Minu elu oli väärtuslik, pingutus tasus ära. Ma tegin oma parima mulle antud talendi ja annetega. Kui ma seisaks taas valiku ees, siis võtaksin ma uuesti selle tee ette." Minu elul on mõte ja minu elu peab vastavalt sellele mõttele end avama, kasvama, õitsema.
Kui Ecône'i preestriseminari eksegeesi professor isa Cestas Spicq O.P. oli mõned aastad tagasi lähenemas surmale, siis külastasid teda kaasvennad dominiiklaste ordust, soovides teda trööstida ja julgustada. "Teil ei ole vaja mind lohutada," ütles haige preester. "Ma olen kogu oma elu Kristusele andnud ja nüüd seisab mul ees vahetu kohtumine Temaga. See ei ole kurbus, vaid rõõm."
2. Kristliku elu juurde kuulub kindel päevaplaan, mis peab olema harmoonias välise eluolu ja valitud seisusega. Hommikul ärgatakse ja õhtul minnakse magama kindlal ajal ja sellest peetakse kindlalt – aga mitte orjalikult – kinni. Erandid kinnitavad reeglit, kuid erandid peavad ka eranditeks jääma.
Päeva ei kavandata hommikul, vaid eelmisel õhtul – vähemalt suures plaanis. Ka siin, jah, just siin, kehtib tuntud ütlus: "Hoia korda ja kord hoiab sind." Selline planeerimine kaitseb meid nii stressi ja hektilisuse kui ka ajaraiskamise eest. "Pidage aega kalliks, sest päevad on kurjad," manitseb meid püha Paulus (Ef 5:16).
Mõningase enesedistsipliiniga suudavad paljud inimesed anda kahe-, isegi kolmekordse panuse Jumala heaks. Peale selle ei ole päevakaupa elamisel vastavalt tujudele ja soovidele vähimatki pistmist kristliku askeesiga. Planeerimatus, kaos igapäevases elus, mida ka kahjuks traditsionaalsete katoliiklaste juures kohtab, on meie päevade üks iseloomulikke tunnuseid.
3. Palvetamine on hinge hingamine. Seetõttu põlvitab kristlane kohe pärast ärkamist, ohverdab uue päeva Jumalale, palub sellele õnnistust ja mõtleb heale kavatsusele, otsusele. Õhtul heidab ta pilgu möödunud päevale, katsub läbi oma südametunnistuse.
Ei ühtegi päeva ilma hommiku-, õhtu- ja söögipalveteta ning Angeluseta; ei ühtegi pühapäeva ilma püha Missata – siinjuures räägime me tõelisest Missaohvrist; ei ühtegi kuud ilma püha pihita; iga kahe-kolme aasta järel rekollektsioonist osavõtmine. Kui te saate, siis palvetage iga päev Roosipärga ja tehke väike mõtisklus. Suureks kasuks on ka lühike lugemine mõnest pühakust või vaimulikust lektüürist.
4. Kristliku elu juurde kuulub võitlus patu vastu ja ka patustamise võimaluste vältimine. "Kes armastab pattu, see saab selles hukka." Üksainuke halb artikkel, ebamoraalne pilt, üksainuke ropp film teeb hingele suurt kahju ja sel on sageli etteaimamatud tagajärjed.
Hea ja õiglane kuningas Taavet rikkus abielu ja mõrvas inimese, sest ta ei ohjanud oma silmi. "Ettevaatust ekraani eest!" – nii kõlab kuulsa psühhiaatri Manfred Spitzeri suurepärane raamat ("Vorsicht Bildschirm!" Manfred Spitzer, Deutsche Taschenbuch Verlag (dtv), 2009, München).
Televiisoriga, arvutiga ja arvutimängudega, mobiiltelefonidega ja internetiga ei tee noored enam vahet näiva ja reaalse maailma vahel. Kui teil peab ilmtingimata olema juurdepääs internetile, siis pange sellele filtrid vahele, ja mitte ainult lastele, vaid ka iseendale. Kui paljud patud saavad teoks tänu mõtlematule surfamisele internetis! Paljudele inimestele on see vahetu oht patuks. Enda vabatahtlikult patu ohtu seadmine tähendab aga patuga arvestamist, seega selle teadlikku teostamist.
Eestis vaatab inimene keskmiselt 14 tundi nädalas televiisorit (allikas: Statistikaamet). Kui palju halba ja vägivalda voolab sellest nende hinge. Eesti on Euroopas läbi viidud uuringu "EU Kids Online" edetabelis esikohal, mis puudutab 11–16-aastaste laste internetis viibimise tõttu teiste tegevuste ja kohustuste hooletusse jätmist.
5. Võidelgem oma vigadega vastavate vooruste harjutamise teel: vihaga leebuse abil, laiskusega pingutuse abil, tundlikkusega välditava või tegeliku ebaõigluse kannatliku kandmise abil jne. Kuna me ei saa kõiki vigu korraga kõrvaldada, siis peame alustama eelkõige oma iseloomuvigadest. Püha Franciscus Sales'ist võitles 28 aastat äkkivihastumise vastu ning muutus kõige leebemaks inimeseks. Ärme jääme seisma oma püüdlustes kristlikule täiuslikkusele. Taim kasvab või ta sureb. Nii on ka hinge vaimsete edusammudega.
6. Harigem end edasi, võtkem ette mõni hea raamat või kuulakem head muusikat. Me ei saa pühapäeviti laulda kirikus gregoriaani koraale ja tööpäeval kuulata kõrvaklappidest või autos rockmuusikat. Ärme lähe kaasa tülgastavuste, mõtlematuste ja rumaluste diktatuuriga!
Tõeline, hea ja ilus on olemuslikult omavahel seotud. Musitseerige perekonnas, arutage koos raamatute üle, minge koos loodusesse, leidke aega ilusa ja rõõmsa jaoks. Nii hoiate endast eemal ka kibestumise ja vaimse raugastumise ohu ning säilitate hinge värskuse ja rõõmu.
Refereeritud ajakirja "Mitteilungsblatt" (detsember 2012) eessõnast (isa Franz Schmidberger). Artikli tõlkis René Allik