Moslemid on kogunenud Saint-Etienne-du-Rouvray kirikus juurde, kus islamistid mõrvasid 2016. aasta juulis preester Jacques Hameli. Foto: Francois Mori, AP/Scanpix

Venemaa ja Euroopa saatused on omavahel seotud. Üks langeb või tõuseb koos teisega. Mõlemad võivad koos tõusta, kirjutab ülempreester Andrei Tkatšov.

Lääne-eurooplaste seisukohast võttes on islamimaadest pärit migrandid õnnetud inimesed, kes peavad meile surmani tänulikud olema selle eest, et lubame neil elada oma vanas, ülesvuntsitud maailmas. Aga vaat moslemite eneste seisukohast võttes on eurooplased parandamatult jumalatu inimmass, kes arusaamatutel põhjustel naudib ennenägematuid olmemõnusid. Konflikt on nende arusaamade vahel väga tõsine. Ühed: “Meil on teist kahju, peate olema meile tänulikud.” Teised: “Meie põlgame teid ja oleme kindlad, et teiesugused ei tohiks maa peal elada.” See seletab kõik need kirved, matšeeted, pommid, automaadid ja hulluks läinud veoauto. Assimileerumist ei tule. See on vaja ausalt välja öelda. Tuleb sõda – ja see tegelikult juba käib. Saab toimuma see susisev-perutav keemiline, üksteist ära tõukav reaktsioon, nagu vee ja happe puhul.

Euroopa aborigeenide jaoks on see võitlus laialivalgunud elutute liberaalsete väärtuste eest, mis on samas ka maitse ja sisuta – tolerantsus, sooküsimused, tontlik-petlik “vabaduse” mõiste.

Teiselt poolt on see teatud religioosse idee kandjate konkreetne sõda oma maailmavaate võidutsemise nimel – Jumal lubas, Jumal keelas ja kogu lugu! Ja sellel kaasaegsel nähtusel, muide, on väga selge piibellik analoog.

Joosepi ajal läksid juudid Egiptusesse kui nälja eest pagev suur nomaadlik pere. Mõne sajandiga oli neist saanud suur rahvas, kes enam ei karjatanud lojuseid, ent oli sisuliselt ehitustöödel orjastatud. Seejärel leidis aset Egiptusest lahkumine ehk Exodus ja kõrberännak, mille käigus muutusid nad millekski muuks kui karjakasvataja või ehitaja. Neist said rändurid ja sõjamehed. Olles Egiptusest lahkunud, nad surid – kas siis selle pärast, et nad nurisesid Jumala vastu, või siis loomulikul moel. Surnute asemel kasvasid üles uued inimesed. Neile langeski osaks Joosua, Nuuni poja ajal siseneda Kaananisse, tõotatud maale. Inimesed, kes Nuuni poja Joosua ajal olid ära rebitud kultuurilisest tegevusest. Nad ei ehitanud, ei külvanud, ei korjanud saaki, ei tegelenud käsitööga. Nad ainult rändasid ja sõdisid. Siin oli suur hulk inimesi, kes olid täiesti unustanud, mis tähendab põllundus või ehitustöö!

Sealjuures oli neil kästud minna maale, kus olid valmis majad ja teed, aiad ja viinamäed, basseinid ja kaevud. Tuleb välja, et tolmusel ränduril ja eilsel ringikõndijal oli Jumalalt saadud ülesanne hõivata maa, kus olid eelnevalt sajandeid töötanud põllumees ja viinamarjaaednik, sepp ja kangur, arst ja kaupmees.

Juutidel oli Siinailt saadud kümme käsku, kaananlastel aga õitsev kiimalus.

Tõsi küll, juutidel oli midagi, mis kaananlastel puudus. Juutidel oli Siinailt saadud kümme käsku, sealhulgas käsk karta Jumalat kõigil oma elupäevadel ning viia täide kõik, mis ta käsib. Kaananlastel oli aga õitsev kiimalus – tõstetud kultuuriilminguks kogu oma vulgaarsuses. Neil eksisteeris nii nais- kui meesprostitutsioon, ohvriannid rüvedatele vaimudele, erinevat sorti ennustajad ja maagid, orgiatega lõppevad pidustused. Peale selle veel zoofiilia, vaimumaagia ja surnute manamine. Varjulised salud olid rituaalsete orgiate toimumiskohtadeks, orgudes põletati lapsohvreid. Kaananis leidus kõike seda, mille eest Jumal oli oma rahvast hoiatanud: “Ärge tehke selle maa rahva kommete järgi. Ärge tehke järgi nende jäledusi, sest nende jäleduste pärast ajan ma nad teie palge eest minema. Joonistusi ja märke ärge oma ihule tehke. Surnuid ärge välja kutsuge. Vargaid ärgu teie keskel olgu. Ärge heitke meeste nagu naiste juure. Ärge roojastage end loomadega. Kui teiegi teete seda kõike, õpite selgeks väärad teed, siis ajan ma ka teid minema sellelt maalt, mis voolab piima ja mett. Kartke Jumalat. Aga nüüd minge ja võtke nende maa, elage nende majades, mida teie ei ole ehitanud. Sööge vilju, mida teie ei ole istutanud.” Selline pilt ajaloost ähvardab korduda ja juba kordub endises kristlikus vanas maailmas.

Millised ka ei oleks vead ja eksitused moslemimigrantide usus, ei ole mitte kõik nende usundis valelik. Nende valed saavad ilmsiks vaid siis, kui neid võrrelda Evangeeliumiga. Võrreldes islamit liberaalse teoloogia ja kaasaegse Lääne moraaliseadustega ilmneb hoopiski viimaste valelikkus. Nende valguses näevad moslemid auväärsemad välja. Moslem usub tulevast elu, põrgusse ja paradiisi. Eurooplane aga naerab sellise arhailisuse peale. Musulmanile on ihu viimsepäeva ülestõusmiskeha. Keha ei tohi sandistada elu jooksul ja pärast surma on keelatud seda põletada. Eurooplase jaoks on kehal vastupidine tähendus: eluajal aeletakse kiimaluses ringi ja pärast surma pannakse kerele tuli otsa ilma igasuguste mõteteta ülestõusmisest.

Moslem ei pea oma bioloogilist elu kõige kõrgemaks, veel vähem peab ta lugu oma ideoloogilise vastase bioloogilisest eksistentsist. Kõrgeimaks on talle Kõigekõrgema seadused sellistena, nagu neid on talle seletatud. Seepärast ei karda ta nende pärast ei surra ega tappa. Eurooplane aga mingeid muid väärtusi peale bioloogilise eksistentsi ei tea. Kohtumine silmast silma kultuuriga, mis suhtub surma teistmoodi, on eurooplase jaoks ähvardav ja väljakannatamatu. Ta on kaotanud juba enne, kui ta sellega kohtub.

Eurooplane on ärritunud: “Kuidas te julgete meid õpetada?!” Ja saab moslemilt vastuse: “Aga teil ei ole ei usku, häbitunnet ega südametunnistust.”

Ja siit edasi lähevad asjalood veel rängemaks – alaealiste abordid ja abordid üldse, nudistide rannad ja häbitud naised. Kõik see, mis kutsub migrantides esile vihkamise ja religioosse raevu. Jah, nad tulid võõrale maale. Nad on “uued”. Aga! Unustage see. Aitab. Nad on juba kohal. “Ei tohi teiste nähes püksata päevitada,” ütlevad nad, ilmudes käratseva salgana nudistide randa, käes külmrelvad. Ja siis järgneb tumma vaidlus kurdiga.

Eurooplane kergitab ärritunult kulme: “Kuidas te julgete meile õpetussõnu lugeda?” Mille peale Jussuf või Ali vastab ilma hämmelduseta: “Te teete seda, mida ei tohi. Teil ei ole ei usku, häbi ega südametunnistust. Te ei kutsunud meid lihtsalt siia külla. Esiteks pommitasite te puruks meie linnad. Oodake, küll me veel õpetame teid Jumalat austama.” Ja ükskõik kui kahju meil ka oleks Kurtist või Fritzust, peame tunnistama, et Jussufi või Ali jutus on teatav tõde.

Kölni toomkiriku juures ei kabistatud naisi vaid huligaansusest. Naised on vallutajate esimesed trofeed. Kõige selgemalt mõistetavad, sümboolsed trofeed. “Võidetud vaenlase silme all vägistada tema naisi – see ongi õnn,” ütles Tšingis-khaan. Sellest ajast alates ei ole võitjate psühholoogias palju muutunud. Sakslannadele seeliku alla pugemist tuleb võtta sõnumina: “Te olete nõrgukesed. Me teeme teiega kõike, mida tahame. Ja meil on selleks õigus.”

Üldse hoolitsevad idamaiste naiste eest, keda meie peame “allasurututeks”, mitmed mehed. Isa, onu, vennad, peigmees (kui selline on), siis – pojad. Euroopa naise pärast ei tunne muret keegi. Nagu selgus, isegi mitte politsei ja isegi mitte Saksamaal. Ja naised, nagu alati, tunnetavad esimestena oma tsivilisatsiooni hukku. Oma nahaga tunnetavad.

Ei ole kaugel see päev, kui aafriklased ja araablased ei taha enam elada telklaagrites ja migratsioonikeskustes, vaid korterites, mille omanikeks on praegused peremehed. Nad hakkavad tahtma elada sellist elu, mida elavad praegused peremehed. Aga mitte nende kõrval, vaid nende asemel. Muidugi on euroopaliku elatustaseme alalhoidmiseks vajalikud teadmised ja töötahe. On vaja elektrikuid, arste, insenere, piloote. On vaja sadu erialasid ning korda ja võimude suutlikkust end kehtestada. Seepärast on lõhki rebitud Euroopa tulevik sünge. Õppida ja tööd teha suurem osa migrantidest ei taha. Enamus tahab jõuga võtta endale võõra omanduse ning tallata puruks vaevaga rajatud paradiisi, nii nagu kunagi Attila purustas ja röövis paljaks Rooma. Mis edasi saab, huvitab neid vähe. Nemad on kõigest kirves raiuja käes – aga kirves ei ole harjunud mõtlema.

See kõik on tuleviku muusika. Seni on migrandid Euroopa jaoks selleks samaks “Jumala karistuseks”, nagu olid Igavese Linna – Rooma – jaoks barbarid. Isegi euroopalikult pahelisteks muutudes (ja see nendega siin juhtub) ei saa nendest iialgi tolerantseid kodanikke. Nad jäävad religioosselt motiveeritud võõrasteks, kes lausa müstilise innuga vihkavad valgeid, rasvunud ja end käest lasknud ateiste.

Olukorra päästab vaid Euroopa naasmine kristluse juurde. See on ainus vastumürk, ja tuleb tunnistada, et Euroopa jaoks kättesaamatu.

Euroopas on võimalik ja täiesti oodatav kalle paremale. Selleks on igasugused ultrad, natsistuv noorsugu, igat sorti rassism, mis saab alguse jalgpalliväljakutelt. Aga see ei päästa olukorda. See oleks lihtsalt agoonia. Olukorra päästab vaid Euroopa naasmine kristluse juurde. Võit on vaja saavutada oma hinges. See on ainus vastumürk, ja tuleb tunnistada, et Euroopa jaoks kättesaamatu. Kristlikuks renessansiks ei ole Euroopal jõudu. Vana maailma valge inimene arvab edaspidigi, et tal on õigus elada ja patustada, nii nagu ta tahab. Aga kurjad näljarotid, Koraan käes, hakkavad oaasile pealetungiva kõrberahva moel hõivama tükk tüki järel eluruumi, hammustama endale kvartali kvartali järel, regiooni regiooni järel. Mingil etapil toimub oluline murrang ning nad ei hakka enam peitma oma motiive või vabandama oma tegevuse pärast. Nad hakkavad eurooplasi nende kodudest relva jõul välja ajama, panevad neile peale islamitraditsioonis ettenähtud maksud, korraldama šariaadikohut, sunnivad naisi end kinni katma ja muud sarnast. Nad hakkavad tegutsema järk-järgult ja loogiliselt. Näib, et see protsess saab olema täiesti pöördumatu.

Kõike seda, mida on ilmale toonud kristlik Euroopa, peame armastama ja omaks võtma.

Kõik see puudutab ka Venemaad. Peame enda jaoks uuesti ümber hindama oma sõltuvuse Läänest. Nende mädaaurude jaoks, mida me Lääne poolt sisse hingame, vajame kristlikku respiraatorit. Ja kõike seda, mida on ilmale toonud kristlik Euroopa, peame armastama ja omaks võtma. Kõik, mis on sündinud postkristlikus Euroopas, on vaja hoida eemal ja teha sellega tutvust ettevaatusega. Enamasti peab selle niikuinii pärast eemale heitma, sest võttes omaks “kultuurilised uuendused”, nõrgestume ise. Õigeusklik Venemaa oskas hoida häid suhteid riigis elavate moslemitega ja ka naabritega. Teda mitte lihtalt ei kardetud, vaid austati, ja oli ka põhjust. Postkristlik Venemaa saab olema aga sama nõrk ja haavatav nagu on iga egoist ja ateist religioosselt motiveeritud vastase ees, kellel on kõrgem eesmärk.

Venemaa moslemid ei ole migrandid. Nemad on siit pärit. Neil ei ole meiega keelebarjääri ja ka kultuuribarjäär on hägustunud. Meie peame oma kodus ära tegema selle, millega ei saa ilmselt mitte kunagi hakkama eurooplased. 21. sajandi moslemitel on 21. sajandi kristlastele pretensioonid. Etteheidete olemus on lihtne: “Kus on teie pühadus? Kus on palved ja paast? Kus on vanemate austamine ja naiste kuulekus meestele? Kus on teie noored: ajumürgitavates klubides või spordisaalides? Kus on halastus? Mitte armuannid, vaid just nimelt halastus? Kus on teie ajalooteadvus?”

Kui me vastuseks vaid vaikime häbelikult, ütlevad nad meile: “Vaadake meid.” Nad näitavad meile oma parimaid omadusi, salates halvimaid. Ja meie vaikus saab olema veelgi sügavam ja piinlikum.

Aga me võiksime vastata: “Siin on meie paast ja palved. Siin on meie ühisabi. Sellised on meie noored. Sellised on meie perekonnad. Oma rahvaste lugu me mäletame ja võõraid austame. Minevikuhaavad oleme terveks ravinud ja tulemused on juba näha.” Kui selline vastus kinnitataks vaieldamatute faktidega, järgneks sellele ka rahu ja üksteisemõistmine.

Ei saa jätta austamata inimesi, kes kannavad hoolt oma perekonna eest, toetavad oma kogukonna liikmeid, kummardavad Vaimus Jumala ees, austavad oma ligimesi ja naabreid ning söövad väljateenitud, mitte varastatud leiba.

See-eest on täielikult õigustatud irvitamine nende üle, kellel seda kõike ei ole. Ja maa endiste peremeeste jalge all ei ole varsti enam nende oma. Veel on kõik kombes dokumentide ja päranditestamentidega, ent tuntav on oleviku nihkumine paigast ja libisemine kuristiku poole.

Tegelikult see just Euroopas toimubki ilma erilisemate šanssideta olukorra parandamiseks. Seda peame me Venemaal takistama. Selleks on meil praegu aega ja ressursse.

Tõlkinud Roland Tõnisson