Erakonnaks kujuneda sooviv MTÜ Tark ja Terve Eesti toob avalikkuse ette visiooni, mille kohaselt peaks Eesti lahkuma nii Euroopa Liidust kui NATOst, sest esimene ohustab meie suveräänsust ning teine ei taga meie julgeolekut.
MTÜ Tark ja Terve Eesti soovib Eesti riigi suveräänsuse eest seisva jõuna olla riigi tulevikku kujundavate poliitiliste arutelude ja otsustuste juures. Liikumise hinnangul on olulisemaks ülesandeks riigile pikaajalise kinnitatud visiooni koostamine, mis tagaks kestva stabiilse arengu olenemata poliitilistest tõmbetuultest.
Avaldame toimetusele saadetud visioonidokumendi täismahus.
Aeg on uueks geopoliitiliseks visiooniks. Lahendus peitub Euroopa Liidust ja NATOst lahkumises! Aitab lödipükslusest!
Iseseisvuse ja isemajandamise alusvisioon
Riigis käib eelarveaukude lappimine, mitte ei ehitata vundamenti majandusele, mis meie välismaale tööle pagenud sõbrad kasvõi teoreetiliselt tagasi tooksid. Hiljuti avaldatud inimarengu aruanne on karm – sajandivahetuseks on praeguse sündimuse jätkudes 440 000 inimest puudu. Võib ju ütelda, et mis seal ikka, saab ka väiksema rahvaarvuga hakkama. Tegelikkuses tähendab väiksem rahvaarv väiksemat siseturgu, väiksemat majandust ja võimalusi. Veelgi enam hakkame sõltuma suhetest lähinaabritega. Suures plaanis on Eesti põllumajandusmaa, mille suurim vaba tööjõud on pensionärid ja vähekvalifitseeritud töötajad. Neid on aga ca 430 000! Väikepõllumajandussaadustele ümbertöötlemisvõimaluste loomine on üks moodus saada lahti miinusest ekspordi ja impordi vahel ja maa-elu jalule aitamiseks. Selleks on vaja täiesti uut visiooni. Me armastame elada õhulossis oma e-riigiga, kuid reaalselt on riigi kestmiseks enam vaja kui käputäie IT spetsialistide pingutused seda võimaldavad.
Edasiminekuks on vaja reformida riigi valitsust! Absurdne on olukord, kus nii väikse rahvaarvuga (maksumaksjatega) riigis on 15 ministeeriumit ja ametnikke ca 10 korda rohkem kui ENSV ajal! Samal ajal ei jätku töökäsi. Euroopa Liidus olles ei ole valitsusreform teostatav suure bürokraatia tõttu, mis ei arvesta riigi suurust. Praegu juhitakse Eestit suurriikliku mudeli järgi ja selline juhtimise ülekulu lõpeb paratamatult pankrotiga!
Meile on sisendatud mantrana, et siseturu kaitse (protektsionism) räsib majandust ja seetõttu peab turg olema avatud. Nüüd näeme, et Eesti majandust on hävitanud hoopis avatud olek! Suurriikide kogemusi jälgides, on just siseturu kaitse meetmed andnud neile arenguhüppe. Näiteks Lõuna-Korea arenes tänu protektsionismile kiiresti tööstuslikuks ühiskonnaks ja alles kümneid aastaid hiljem hakkas sõlmima vabakaubanduslepinguid. USA president Trump näeb protektsionismis lahendust USA majandusprobleemidega toimetulekul. Euroopa Liidu sanktsioonid Venemaale on pannud kasvama Venemaa sisetootmise – turg tühja kohta ei salli jne. Praeguseni tulevad Eestisse doteeritud põllumajandussaadused, mis ei lase areneda Eesti põllumajandusel. Samamoodi voolab riiki palju odavat, kuid ebakvaliteetset tööstuskaupa, jätmata meile võimalust omatoodangu konkurentsivõime kasvuks. Enne Euroopa Liitu astumist meid hirmutati, et Eesti jääb ääremaaks ning rahvas lahkub. Nii on täpselt juhtunud, aga Euroopa Liidus olles! Piiramatu avatus on muutnud Eesti vaeseks arengumaaks!
Meie eeskujuks võiks olla Singapur, kes on edukalt leidnud erinevate suurriikide vahel oma koha ühenduslülina, olemasolevaid võimalusi rakendades. Meie riigil on transiidi ja logistika arendamiseks suurepärane geograafiline asend. Eestit võib õigusega nimetada transiidi ja logistika keskpunktiks suurte turgude vahel. Kui me oma võimalusi realiseerida tahame, siis peame tegema koostööd niihästi teljel ida-lääs kui ka põhi-lõuna. Meile lähim suurturg, kus realiseerida põllumajandussaaduseid, asub ca 300 km kaugusel (efektiivne mahukaupade turustus toimub 500 km raadiuses). Ainsaks takistuseks on meie valitsustegelaste poliitiline lühinägelikkus ja saamatus ning tahtmatus aru saada geopoliitika rollist Eesti võimalustes. Nii oleme suurte turgudevahelise ühenduslüli asemel muutunud Euroopa Liidu ääremaa tupikteeks, kuhu majanduslikul edul asja ei ole.
Kui eelnevale lisada ELst tulenev otsene oht Eesti suveräänsusele ja iseotsustamisele, Brüsseli üha kiirenev liikumine Euroopa föderatsiooni suunas, pagulaste pealesurumine sanktsioonide hirmus, üldine relativismikultuse levitamine ja rahvuslike väärtuste/rahvusriikluse halvustamine, siis ei ole muid valikuid kui Euroopa Liidust lahkumine! Meil on valikus Eesti kestmine või Euroopa Liit!
Meie tänased, niigi väiksed vahendid, kulutatakse kaitsejõudude rahastamiseks, vaatamata sellele, et kaitstavaid jääb vahendite nappuse tõttu pidevalt vähemaks. See ei ole tee, mida jätkata, kuna suuresti tänu sellele ei jätku vahendeid ei majanduse tõusuks ega ka rahva elujärje paranemiseks. Riik ei saa olla sõltumatu ja iseseisev, kui põhilised toiduained on sisseveetavad – see peaks olema esmane tarkus riigi kaitsekontseptsiooni loomisel. Seega kõige kindlam ja pikaajalisem riigi strateegiline varu on oma põllumees, mitte võõrvägede kohalolu ega ladudesse kuhjatud varud. Relvadesse investeerimise asemel tuleb investeerida inimestesse, tuues tagasi usu elu jätkumise võimalikkusesse Eestimaal ka 100 aasta pärast.
Meile räägitakse, et NATO vägede kohalolek tagab kaitse, aga tegelikult ei taga see midagi. Trump oma viimasel visiidil Euroopasse keeldus kinnitamast artikkel 5 toimimist.
Washington Post avaldas artikli juuni alguses, kus arvamustoimetaja Charles Krauthammer õigustatult küsib: kes usub, et Ameerika läheks tõepoolest Eesti pärast Venemaaga sõtta? Ilmselt kasutab praegune poliitiline eliit inimesi Eestis selleks, et oma kohta kindlustada ja seetõttu luuakse ka näilikku kaitsepilti. Seda kinnitab ka meie Kaitseuuringute Keskuse teadur Kadri Liik Eesti Ekspressi artiklis "Mida Putini Venemaa tegelikult tahab?": "Lõppkokkuvõttes ei määra tulemust siiski see, kui hästi suudetakse Venemaale vastu astuda. Venemaa on oluline, kuid otsustav tegur on siiski Lääs ise. Kui me tahame, et Venemaa tunnustaks ja kohaneks meie maailmakorraga, peame esmalt taastama oma demokraatliku kapitalistliku ühiskonnamudeli tõsiseltvõetavuse /…/ Hetkel pole Venemaal mingit kavatsust leppida tema arvates ebarealistliku maailmakorraga, mida väljapakkuvate maade siseriiklik mudel on tema meelest õigusvastane ja hääbuv /…/ Tegelikult seisab Lääs silmitsi mitte Venemaaga, vaid elu ja arengu uue faasiga. Globaliseerumine ja demokraatia kipuvad kokku põrkama ning see vastasseis pidigi kõigepealt tunda andma demokraatlikes maades. Nüüd peavad need maad leidma viisi, kuidas kaht suunda lepitada".
Probleem ei ole Venemaas, vaid Lääne väärtuskultuuris endas, õigemini selle allakäigus. Niikaua kui arusaamine ei muutu, et tegemist ei ole mitte konarustega demokraatia teel, vaid demokraatliku kontseptsiooni põhimõttelise väärkasutamisega Läänemaade poolt (demokraatiast on välja roogitud konservatiivne osa ja alles jäetud relativismi/neoliberaalsuse arengut õigustav osa), ei ole ka võimalik Läänemaade ümberkujunemine. Ei põrku mitte globaliseerumine ja demokraatia, vaid globalismi ideoloogia ja demokraatia – see on väga oluline erinevus. Globalismi ja demokraatiat ei saa lepitada, globalismist saab ainult loobuda. Selleks aga läänemaailma marksistliku taustaga poliitikud valmis ei ole. Samuti ei ole lahenduseks demokraatliku kapitalistliku ühiskonnamudeli taastamine, vaid edasiareng uuele ühiskonnamudelile, mida teadlane Rein Einasto nimetab ökosotsiaalseks turumajanduseks. Lihtsamini öeldes: elamine ja ettevõtlus toimub kooskõlas loodusega.
Meil on visiooniks toimiv näide lähinaabrusest võtta. Soome on valinud iseseisvale riigile omase kaitsepoliitilise lähenemise ja erinevalt meist julgevad nad teha alternatiivseid valikuid. Soome iseseisvuse säilitamise nimel ja hiljem majandusliku kasu nimel tegid soomlased tihedat koostööd NSVLiga ja hoiduti vastandumisest neutraliteedipoliitika raames. Sellist joont on Soome riik hoidmas siiani. Meile on sisendatud, et Soome valikud on teised, kuna suutis II maailmasõjas NSVL-i rünnaku tagasi tõrjuda – erinevalt eestlastest ei olnud soomlased lödipüksid ja astusid oma isamaad kaitsma. Tegelikkuses oli NSVLil vaja Soomet mitte NSVLi osana, vaid ühenduslülina Ida-Lääne vahel. See päästis Soome! Eesti lödipükslus aga kestab siiani, seekord otsides varju NATO seelikusaba taga Eesti kestmise hinnaga! Aitab sellest! Arg rahvas ei ole suuteline kestma ja seda ka tänane riigi allakäik rahvastikutasandil kinnitab! Meie peame leidma oma, meile ainuomase tee ja võtma selle jaoks maailmast parimaid näiteid ainuüksi meile sobiva arenguni jõudmiseks.
NATOs olek annab meile kaitse asemel väga kalli illusiooni kaitstusest. Selle illusiooni toitmine on hukatuseks meie rahva kestmisele, kuna meil puudub majanduslik võimekus panustada NATOs olekusse. President Trump juba väljendas soovi tõsta summa 3%ni SKPst. Kui käesoleva aasta kaitsekulu on riigieelarves ca 480 miljonit eurot, siis saab see olema 600–700 miljonit eurot, seda olukorras, kus seda raha on hädasti vaja oma majanduse ja rahva heaolu turgutuseks! Tegeliku kaitse saamiseks oleks vaja Eestil kulutada vähemalt 10 korda enam, aga seda raha meil ei ole. Siinkohal on paslik küsida, et mitu pauku tegi Eesti allveelaev Lembitu II maailmasõjas Eesti kaitseks…
Seega täna on teiseks valikukohaks rahva kestmine/jõukuse kasv või kaitseillusioon. Ühest peame loobuma, sest mõlemaks vahendeid ei jätku. NATO väed on uute lahenduste otsimise teel takistuseks, kuna välistavad soomelaadse poliitika ajamise idanaabriga, kuna idanaabri esmane huvi seisneb piirialade neutraliteedis. Ilma neutraliteedita pole võimalust ka Tartu Rahu järgseks Eesti piiriks! NATO vägede vastasseis idanaabriga võtab meilt kõik võimalused riigi majanduselu parandamiseks ja seeläbi sündimuse tõusmiseks Eestis.
NATOs oleku tõttu kahandatakse Kaitseliidu osa kaitsejõududes! Vaba ja väärika rahva enesekaitse viis peaks olema aga printsiip, et kogu rahvas on relvastatud – nagu šveitslased, kes ütlevad, et neil ei ole armeed, vaid nad ise ongi armee. See nõuab eeldusena eluvõimaluste taastamist üle kogu Eestimaa.
Kaitsejõududele eraldatava summa eest saaksime eemaldada aktsiisi diislikütuselt, elektrilt ja gaasilt (420 miljonit), raha jääks veel esmaseks sõjaliseks väljaõppeks ja Kaitseliidule. Kütuseaktsiiside eemaldamine oleks esmane ravi majandusele. Soome-laadne koostöö naabriga, tagaks põllumajanduspiirkondadele turu, taastades tasapisi maaelu. Lisaks Euroopa Liidust lahkumisega vabaneks ettevõtlusesse ca 30 000 ametnikku riigisektorist, kes täna tegelevad ELi funktsioonide täitmisega ja moodustavad Eestit kurnava bürokraatia olulise baasi. Tuleb luua seaduste lihtsustamise komisjon, et minna tagasi peenhäälestatud seadustelt terve mõistuse juurde. Ja eraomanduse kaitseks tuleb maaomanikule anda õigus olla reaalselt maaomanik, mille korraldusse riik ei saa sekkuda (eeltoodu ei puuduta metsakasvatuse ja kaevandustegevuse reguleerimist riigi poolt). Need on mõned sammud majanduse taastumise suunas.
Rahva kestmise seisab aga eelkõige kogukondlikul koostööl, vaimsusel ja elamisel kooskõlas loodusega ehk täiesti uuel ühiskondlikul kontseptsioonil! Riigi majandusedu sõltub riigibürokraatia vähendamisest, läbimõeldud turukaitsest, geopoliitilisest asendist tulenevate võimaluste kasutamisest ja ühistulise majandusmudeli teadvustamisest koos riigipoolse toetusega ühistulisele tootmisele kaasaaitava tööstuse loomisel. See kõik loob rahvale sotsiaalse turvatunde, tagab rahva juurdekasvu, peatab väljarände ja loob võimaluse lahkunud inimeste tagasitulekuks.
Olukorras, kus rahvastik väheneb, tuleb panustada elanikesse ja mitte lasta endaga manipuleerida ideoloogilisel tasandil ega välisohtudest paanikasse ajada. Nii et aitab lödipükslusest ja keskendume oma rahva ja riigi ülesehitusele!