Austrias on asunud kohalikud naised solvamise ja vägistamise kartuses pearätte kandma. Senini on aga veel nägemata, millist nägu teevad islamit ja sisserännet edendavad feministid, kui nendele hakatakse Euroopa pealinnade tänavatel ja keskväljakutel šariaadiseaduse järgi nuuti andma. Markus Järvi nädalakommentaar. 

Sellele, kuidas tavade muutmine, avaliku arvamuse mõjutamine ja lõppastmes kultuuriloome on seotud passionaarsuse ja eneseteadlikkusega, osutab meile juhtum, kus Austria pealinna Viini moslemi migrantidega küllastatud linnaosades on vanemad hakanud soovitama oma tütardele kanda islami pearätte.

Austria kanali oe24 teledebatis esinenud endise parlamendiliikme doktor Marcus Franzi andmetel on kohalikud Austria tüdrukud ja naised asunud ahistavate ja pealetükkivate moslemist sisserändajate kartuses oma palet varjama.

Olukorra irooniat väljendab kõige paremini ehk Austria pahemliberaalse presidendi Alexander Van der Belleni paari aasta tagused väljaütlemised, et kõik Austria naised peaksid tulevikus pearätti kandma solidaarsusest moslemite vastu. Läks mööda vähem kui kaks aastat ja Van der Belleni solidaarsuse mõiste tegelik tähendus sai juba palju selgemaks: austerlannade ja nende isade ning abikaasade soovitustes väljendub solidaarsus eelkõige hirmuna ahistamiste, seksuaalsete lähenemiskatsete, sülitamiste, sõimu ja viimaks ka vägistamiste ees. Palun väga, siin on teile n-ö solidaarsuse tegelik mootor.

Solidaarsusega on üldse läänes huvitavad lood: alles hiljuti kuulsin Hollandi TFP juhi ja meie hea sõbra Hugo Bosi suust, et Hollandi kooliõpilased ja nende vanemad on mõnel pool natukene pahased. Miks? Nimelt on mõned üldhariduslikud õppeasutused asunud nõudma Hollandi õpilastelt, et nad peaksid koos moslemitega kaasa tegema – vähemalt koolipäeva ajal – ramadaani paastukuuri, mille ajal ei tohi moslem teatavasti süüa ega juua päikesetõusust päikeseloojanguni. Korraldus nõuab õpilastelt loobumist koolitoidust ja isegi emme poolt kaasapandud võileibade söömisest – eks ikka puhtalt solidaarsuse pärast. Moslemid ei söö ega joo. Teie aga, kristliku kultuuriruumi viimased õied, pugite. Häbi teil olgu!

Et solidaarsust moslemitega veelgi enam edendada, esines alles hiljuti Viini As-Sunnah'i mošee imaam üleskutsega rajada Austriasse islamiriik ning kehtestada Austria territooriumil šariaat. Sisuliselt sama juhtus avalikult ka Belgias, kus erakond Islam seadis endale eesmärgiks saavutada aastaks 2030 riigis "islamistlik demokraatia", mis tõlkes tähendab šariaadi kehtestamist.

Erakond Islam soovib keelustada Belgias kasiinod ja loteriid, teha koolide jaoks kohustuslikuks pearätid ja halal-toidu ning saavutada kokkuleppe islamipühade tähistamise osas. Erakonna asutaja Redouane Ahrouch, kes varasemalt on ette pannud meestele ja naistele eraldi ühistranspordi juurutamist, panustab matemaatikateadusele: jutu taustaks on mehe hinnang, et 12 aasta pärast elavad Brüsselis niikuinii peamiselt moslemid, nagu ta ise on välja öelnud.

Kui siia juurde seada pildid Kesk-Euroopa jõuluturgudelt, mis näevad välja nagu oleks need tehtud Alcatrazi saarelt jõulupuhkusele saabunud vangidele, visandub meie silme ette tervikpilt, mille nimeks on alistumine, suure algustähega. Islam, muuseas.

Meie endi silme ees rullub lahti Jumala ja loomuülese reaalsuse kaotanud kultuuri, vanadusnõtruses tuterdava, elust väsinud, lastest väsinud, viimaseid egoismi ja naudingu riismeid kokku pühkivate pensionäride, noorsotside ja sojapoiste suvepäevade ühiskonna viimased tõmblused enne lõplikku alistumist endast vägevamale, nooremale, elujaatavamale – ühesõnaga passionaarsemale kultuurile. Esialgu maskeeritakse alistumine veel halenaljaka solidaarsuse maski taha, ent mitte enam kauaks.

Ainus, mis meil veel on nägemata, on islamit ja sisserännet jaatavate feministide ning naiste marsi kontingendi nägu siis, kui nendele hakatakse Euroopa pealinnade tänavatel ja keskväljakutel šariaadiseaduse järgi avalikult piitsa andma.

Oo jaa, siis on aeg ümber saanud.

Nuta, inimene. Ulu, naine. Tunneta naisõigusluse suurima sõbra ja liitlase islami nuuti oma turjal, mis pole ju ometi pärit patriarhaadist ega selle võimustruktuuridest. Ei. Nõnda hakkab sind nüpeldama puhas, range ja alasti solidaarsus – perverteerunud antitees kristlikule kultuurile, mille sa ära salgasid ja mida te üheskoos islamiga põlgate.

Nuta, inimene.