Nädalakommentaar: lapsed on homopropaganda uus sihtmärk

Revolutsioon on pannud sisse uue käigu. Nüüd ilmub iga päev materjali, mis veel paar-kolm aastat tagasi oleks tundunud ühemõtteliselt skandaalse ja lubamatuna. Sihikule on võetud väikelapsed, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.  

Revolutsioon inimese kõlbelise struktuuri hävitajana, kergesti manipuleeritava massiinimese loojana ja viimases instantsis Jumala palge kustutajana inimese hingest on rohkem kui kunagi varem sihikule võtnud lapsed. Me näeme, kuidas “homouhkuse” kuu raames tehakse lastele hullumeelset ja varjamatult propagandat, mis veel mõni aasta tagasi poleks läbi läinud.

Ühesõnaga, meie silme all toimub revolutsiooni astmeline areng. Et homoliikumine pöördub laste poole, ei tule meile loomulikult üllatusena. Seksuaalrevolutsiooni ideoloogidele oli algusest peale selge, et kogu ürituse edu sõltub sellest, kas suudetakse totalitaarseks monstrumiks muutunud heaoluriigi kaudu lammutada lastevanemate autoriteet, tungida kohustuslike riiklike haridusprogrammide ja kõikjal kohal oleva massimeedia kaudu kodu pühamusse, minna mööda perekonna kaitsekilbist ning jõuda otse kõige õrnemaealiste laste ajusagarate vahele.

Oma eesmärke on ideoloogid ise avalikult välja öelnud. Tsitaate võiks tuua mitmeid, ent täna pole meil vaja tegeleda enam sõnadega, vaid nende viljadega.

Nagu sellega, et Pariisi Disneyland korraldas lastekaitsepäeval “maagilise” homoparaadi “Magical Pride”, kus lapsi lõbustas hiljuti homoprostituudi ründamise ja aheldamise eest vangi mõistetud Boy George.

19 keeles ja 170 riigis leviv Cartoon Network väljendab aga tingimusteta solidaarsust homouhkuse kuule ning näitab selle tõestuseks oma multikates “homopulma” ning samasooliste armastust.

Multikakanal Nickelodeon näitab lastele kahte isa ja tüdrukutevahelist armastust, eks ikka va homouhkuse väljendamiseks.

Discovery Family populaarses multikas “Minu väike poni” astuvad laste ette esmakordselt samasooline ponipaar.

Kirss tordil pärineb aga meie põhjanaabrite juurest, kus loomulikult ka laste- ja peretööd tegev Soome luterliki kirik võib edaspidi uhkeldada sellega, et temast sai Helsinki Pride’i ametlik partner.

Homoparaadidel juba seitsme aastasena tantsivast “drag-poisist” Desmondist on saanud liberaalse meedia lemmiklaps. Tema avalikke esinemisi näiteks homobaaris või haiglastes reklaamides ei tauni mitte ükski lastekaitseamet ega sotsiaaltädi. Hiljuti istus Demond YouTube’i talk shows esinedes kahe homoseksuaali vahel, kellest üks on istunud 17. aastat kinni ühe oma armukese tapmise eest. Tuima ja uimase näoga Desmondi pea kohal ilutseb maal, millele on kirjutatud Rohypnol, mis on nn vägistamisdroogi nimi.

Mingit probleemi pole, ohtu vaese poisi räigele ärakasutamisele pole. On pride-kuu.

Selge on see, et homopropagandast on saanud revolutsiooni moolok, kelle ees peavad oma andamiga läbi käima kõik suured ja vägevad, nagu ka väikesed ja väetid. Homouhkuse kuu jooksul tuleb kõigil selle mooloki ees kolm korda suitsutuspanni ehk turibulumiga vehkida.

Kui sa seda teed, siis on sul revolutsiooni garantiikiri, libellus, nagu pärast keiser Deciuse ja Diocletianuse ajal Roomas keisri kuju ees kummardamist, tõestamaks, et sa pole kristlane.

Need kellel ametlikku tõendit keisri kuju ees kummardamisest polnud, kuulusid hävitamisele.

See ongi “homouhkuse” kuu üks keskseid sõnumeid: sa kas kummardad moolokit – kasvõi natukene, aga sa kummardad – või oled väljaspool seadust. Loomulikult pole olukord veel nii brutaalselt välja joonistunud kui Rooma keisririigi viimaste paganatest keisrite päevil, kuid kõik tüürib sinna poole.

Arvestades, kui kiiresti on revolutsiooni varjatud juhtkond homoseksualismi propageerimisega edasi läinud, võime oodata vaid kiireid avanguid ja nendega kaasnevaid riiklikke repressioone.

Kui me oma tegevuse algusaegadel, peaaegu seitse aastat tagasi tõime mõningaid ekstreemseid ja hoiatavaid näiteid laste mõjutamisest võtmaks vastu homoseksuaalset eluviisi kui igati normaalset ja tervislikku, siis süüdistati meid sentsatsioonilisuses ja alusetute hirmude külvamises.

Täna me näeme, et teisel pool seisab põhimõtteliselt satanistlik klikk oma haiglaste projektidega. See on revolutsioon. Seesama revolutsioon, mis omal ajal võttis ette Prantsuse verise revolutsiooni maski, seejärel ateistliku ja kommunistliku revolutsiooni oma koos 100 miljoni ohvriga ning täna esitleb end kõige haiglasemate perverssuste edendamise kaudu inimese jumalanäolisuse lõhkujana.

Ka käesoleval revolutsioonil ei jää ohvrid tulemata. Perverssustega hävitatud elud ja tükkideks rebitud hinged on juba praegu selle tagajärjeks.

Aga küll tulevad ka otsesed repressioonid. Revolutsioon on lõppkokkuvõttes alati oma isa nägu. Tema isaks on vana madu, see kes on valetaja ja tapja algusest peale.

Kuigi maskid vahetuvad, talitab ta kesksetes punktides alati ühte moodi: ta paneb püsti ebajumala kuju ja käsib kõigil seda kummardada. Prantsuse revolutsioonis pandi püsti ebapüha kolmainsus: võrdsus, vendlus ja vabadus, sinna kõrvale pühima Jumalaema pilkamiseks prostituudi poolt kehastatud “Mõistus”.

Kommunismis asetati altarile kollektivistlik unelm, deliirium ateistlikust ja egalitaarsest ideaalühiskonnast, mille nimel võis tappa maha üle saja miljoni inimese.

Nüüd on üles upitatud end loomuvastaste peeversioonide kaudu teostav inimene.

Revolutsiooni isa, vana madu, soovib et kummardataks just nimelt tema poolt üles seatud ebajumalat – kasvõi natukene, kasvõi moe pärast, aga kummardada tuleb – ja mitte tõelist Jumalat, Loojat, loomu- ja armuseaduse andjat.

Kristlaste ja kõigi hea tahtega inimeste töö on vastu seista, või pigem, sirgelt seista. Põlv ei tohi revolutsiooni järjekordse mooloki ees nõtkuda millimeetritki. Lapsevanematel on selleks veel lisapõhjus: me võitleme ju maailma eest, milles meie lapsed peavad edasi elama ja meie lapselapsi kasvatama. See võitlus on seda väärt. 

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!